Ilmusid Mart Saare klaveriteosed

T. M.

Mart Saar. Klaveriteosed. Piano Works I, II , III . Koostanud ja redigeerinud Vardo Rumessen, eessõna ja kommentaarid eesti ja inglise keeles, noodigraafika Valdo Preema.  Kujundanud Tiina Sildre. Estonian Classics, Tallinn 2011.  Valmistasid Mart Saare klaveriloomingu trükkimiseks ette 1971. aastal diplomitööna. Kuidas tekkis huvi tema klaveriloomingu vastu ja miks pidi see ilmumist ootama 40 aastat?    VARDO RUMESSEN: See oli kuskil 1960ndate alul, kui Johannes Jürisson kutsus mind Mart Saare kodukohta Hüpassaarde ja palus seal mängida mõned Saare klaveripalad. Tollal ei teadnud ma Saare klaveriteostest veel midagi. Jürisson soovitas mul pöörduda nootide saamiseks helilooja lese Magda  Saare poole, kellel peaks olema Saare käsikirju. Avastasin sealt hulga prelüüde, mis olid mulle suureks uudiseks. Sain aru, et need on tõelised pärlid, ei põrmugi nõrgemad paljude kuulsate heliloojate prelüüdidest. Hiljem leidsin Hüpassaarest veel teisigi käsikirju, mida tuli kokku kaks kohvritäit. Kui andsin need üle muusikamuuseumile, palus direktor Merike Saarepera mul hakata neid inventeerima. Tegin seda mitu aastat. Selgus,  et Saar armastas oma helitöid korduvalt ümber teha ja tihti oli neist mitu varianti. Mul tekkis idee need trükkida. Tuli otsustada, milline käsikiri võtta aluseks ja milline mitte. See põhjustas hiljem mõne asjatundmatu inimese kriitikat.      

Kui lõpetasin 1971. aastal konservatooriumi,  valmiski mul Saare klaveriteoste kolmeköiteline kogu – teosed olin suures osas ise ümber kirjutanud ja koopiad valmistanud, osa palunud ka noodigraafikutel kirjutada. Otsisin üles Saare kasutatud originaalsed rahvaviisid, lisasin visandite koopiad ning kirjutasin kommentaarid. Minu tööd hindas Karl Leichter, kellega tekkis seetõttu tihedam kontakt. Ta andis tööle kõrge hinnangu ja soovitas selle trükkida. See saadeti  ka Moskvasse üliõpilaste teaduslike tööde konkursile, kus sai isegi mingi aukirja. Kuna Eestis oli kogumiku trükkimine peaaegu võimatu, siis kirjutas Jaan Rääts EHLi soovituskirja, millega pöördusin 1981. aastal Moskva kirjastuse Muzõka poole, kuid sain mõne aja pärast eitava vastuse. Tubin hindas kõrgelt Saare prelüüde ja kuulnud, et Eestis ei peeta neid võimalikuks välja anda, ütles ta: „Miks siis neid välja ei saa anda? See on ju lollus!  Prelüüde ei saa välja anda! Mida siis üldse tuleb välja anda?” (Teataja 13. XI 1982). Alles 1987. aastal õnnestus Muusikafondi kaudu trükkida käsitsi kirjutatud koopiate alusel kaks köidet Saare klaveripalu, mis aga ei vastanud rahvusvahelistele standarditele. Prelüüdid ilmusid alles aastal 2002, aga nendegi noodigraafika jättis soovida. Nüüd tuli kogu töö üle vaadata ja teha korralik noodigraafika. Hindan Saare prelüüde väga kõrgelt –  neis avaldub äärmiselt omapärane, Saarele kui looduslaulikule omane põhjamaiselt karge tundemaailm, mis nõuab interpreedilt pikaajalist süvenemist. Need peaksid pakkuma suurt huvi igale eesti pianistile, kes hindab ja armastab maailma muusikaklassika kõrval ka meie oma muusikaklassikat. Olen neid mitmel pool maailmas esitanud ja isegi kahel korral plaadistanud, kuid pole seni leidnud võimalust esitada prelüüde  meie esindussaalis. Ometi kuuluvad need meie muusikaklassika kullafondi ja peaksid pianistide esituses palju rohkem kõlama nii kontserdisaalides kui Klassikaraadios. Kahjuks on meie kultuuripoliitika muutunud selliseks, et rahvusliku kultuuripärandiga tegelemist ei toetata ning nootide, muusikaraamatute ja heliplaatide väljaandmiseks tuleb autoril või koostajal tihti endal peale maksta, honorarist rääkimata. 

Kuna novembrikuisel rahvusvahelisel pianistide konkursil Tallinnas on kohustuslike teostena kavas ka mõned Saare prelüüdid, ootan neid ettekandeid põnevusega.