Inimestele nagu mina meeldib valikuvabadus

Kaur Garšnek

22. IV andis Viru Keskuse Laseringis avaliku intervjuu jazzikuu jazzisaadikuks kutsutud Iisraeli päritolu bassist ja helilooja AVISHAI COHEN. Järgmise päeva kontserdil esitleti tema trio uue plaadi „Gently Disturbed” materjali. pressifoto

Avishai Cohen, oled endale nime teinud kontrabassistina, kuid alustasid hoopis klaverimängust ja liikusid sealt edasi kõigepealt basskitarri juurde. Kuidas või miks see nii läks?

Alustasin klaverist, sest klaver oli lihtsalt kodus olemas. Siiani on see minu peamine kompositsiooniinstrument. 14-15aastaselt hakkasin aga kuulama briti heavy rock’i ning mõtlesin, et oleks lahe mängida basskitarri. Minu õpetaja andis mulle kuulata Jaco Pastoriuse muusikat, mis inspireeris mind väga. Sedakaudu jõudsingi jazzini, millesse tõsisemalt süvenedes võtsin kätte kontrabassi.

Kas nende pillide omapära mõjutab ka sinu lähenemist kompositsioonile?

Otseselt mitte. Pigem lasen endale dikteerida liikumissuuna kompositsioonil kui instrumendil. Ja kuna valdan nii basskitarri kui kontrabassi, võin vastavalt vajadusele valida väljendusvahendi. Need täiendavad teineteist päris hästi.

Hakkasid juba väga noorelt oma koduklaveril komponeerima, tähistades klahvid merekarpidega, et üles märkida lugusid?

Jah, sest mul polnud veel muusikalist kirjaoskust, kuid tahtsin juba luua muusikat. Ma õigupoolest ei teadvustanudki endale, et komponeerin – see juhtus alles 20. eluaastatel, kui elasin New Yorgis. Seal hakkasin oma loomingut koos teistega esitama ning sain positiivset tagasisidet nii kuulajatelt kui esitajatelt. Avastasin, et mul on nähtavasti heliloomingu jaoks annet. Sealtpeale hakkasin asjasse tõsisemalt suhtuma.

Kas ja kuidas muutis see avastus sinu kompositsioonilist mõtlemist?

Ma muutusin ökonoomsemaks: hakkasin teadlikult keskenduma vaid olulisele. Nii nagu loomulikus kõnes, peab ka muusikaliselt väljendudes olema võimalikult konkreetne ja asjakohane, nii muutub öeldu mõjuvaks ja jõuab kuulajale kohale.

Sul on ansamblis nüüd uus Iisraeli päritolu klaverimängija Shai Maestro, kes on samavõrd andekas kui noor (21aastane). Mille poolest erineb tema lähenemine muusikale eelmise pianisti Sam Barshi omast?

Sam on samuti väga hea klaverimängija, aga ta ajab rohkem funk’i ja rock’i rida. Iseenesest see meeldib mulle, kuid antud juhul oli mul vaja rohkem klassikalisest muusikast kantud haaret – ühes hea rütmitunnetusega. Shai ühendab need mõlemad poolused täiuslikult.

Pärast seda, kui olid end sisse seadnud New Yorgis, „avastas” sind kuulus pianist Chick Corea, kellega sul järgnes pikaajaline koostöö. Kuidas te kokku puutusite ja mida see kõik sulle andis?

Chick on alati minu kangelane olnud – ta on üks säravamaid tähti jazzmuusikas. Ühel heal päeval ta lihtsalt helistas mulle. Esmalt olin segaduses ega uskunud, et see on tema – arvasin, et mõni sõber teeb nalja. Kuid ta oli tõesti kuulnud minu muusikat ning tahtis seda salvestada ja välja anda. Olin muidugi väga meelitatud. Hiljem liitusin tema ansambliga ja mängisin temaga koos kuus aastat. Õppisin temalt palju – peamiselt seda, kuidas olla ise bändi liider.

Kuna sinu muusikas on palju mõjutusi eri rahvaste muusikast, popmuusikast, klassikast ja mujalt, siis on seda nimetatud crossover’iks, maailmamuusikaks jne. Kas neile siltidele vastab ka midagi tegelikkuses või on need lihtsalt turundusvahendid?

Ma arvan, et need on turundusvahendid. Sildid ja instruktsioonid toimivad triviaalsete asjade puhul, sest enamik inimesi ei taha liiga palju mõelda. Muusikale ei saa aga niimoodi üheselt osutada. Kunst on määratlematu nagu looduski. Mina aga teen lihtsalt muusikat, mida armastan. Kõige olulisem on, et muusika tuleks otse südamest ja et mõtleksid tõsiselt, mida ütled. Kuna aga inimesed on erinevad, siis on loomulik, et leitakse eri seoseid.

Mitmed sinu palad tulenevad perekonnatraditsioonidest, lauludest, mida su ema ja vanaema sulle laulsid jms. Oled ka pühendanud mitmeid lugusid oma pereliikmetele, samuti bändikaaslastele. Kas tajud ka neid perekonnana?

Jah, muidugi. Me elame koos, käime mööda maailma koos esinemas… Me veedame rohkem aega üksteisega kui oma päris perekonna või tüdruksõbraga. Nii et see ongi perekond. Minu jaoks on see ka ainumõeldav viis, kuidas tõsta oma muusika kõrgemale sellest, mida saaksin üksinda teha.

Nii et sa ei kujutleks end mängimas sellises bändis nagu The Police, kus trummar Stewart Copeland vihkas Stingi sedavõrd, et sättis laval taldrikud varjama ära tolle näo?

No kui saaksin samasugust raha kontsertide eest nagu nemad, siis ma ehk ei hooliks… (naerab). Kuid ei, see oleks kohutav – ma ei teeks seda iial. See on kuulsuse pahupool. Bändiliikmed ei meeldigi enam teineteisele, ent neil pole valikut, kuna nad teenivad nii palju raha. Minul õnneks ei ole seda probleemi. Ma usun, et kui sulle ei meeldi muusikud, kellega koos mängid, siis pead vahetama kas eluala või bändi.

Millest tavaliselt alustad komponeerimist, kas rütmist, meloodiast, tämbrist või harmooniast?

See võib olla ükskõik mis, kuid esikohal on enamasti meloodia. Meloodia on nagu jutustus, mis ütleb mulle, kuhu minna. See sisaldab ülejäänud muusikat. Järgnen meloodiale ja siis hakkab juhtuma huvitavaid asju.

Kasutad kontrabassi mängimisel perkus­siivseid tehnikaid nagu koputamine vastu pilli korpust jms. Kas see lähenemisviis pärineb kuuba traditsioonist?

Jah, New Yorgis õppisin 90ndatel koos ühe bassistiga, kellele meeldis väga kuuba stiil. Seal kasutatakse korpust löökpillina. Nii et kui näiteks mängid avatud keeltel ning lööd samaaegselt vastu bassi keret, on võimalik olla trummar ja bassist ühekorraga. Neid tehnikaid olen arendanud hullumeelsuseni, kust tagasiteed enam pole.

Oled viibinud paljudes paikades. Ühe sinu albumi pealkiri on „At Home”. Seetõttu küsitakse sult üsna tihti, et mida kodu sulle tähendab. Kuidas sellega siis on?

See on hea küsimus. Kodu on minusuguse jaoks mitmel pool. Ma pole küll elanud paljudes kohtades, peamiselt vaid New Yorgis ja Iisraelis, aga ma „elan” paljudes kohtades. Praegu olen ma siin Eestis, homme olen Brüsselis, päev pärast seda Hollandis, seejärel Prantsusmaal, siis Inglismaal… See ongi minu elu. Kodu on seal, kus tunnen end hästi: kui teen koos sõpradega muusikat, võib kodu olla kus tahes kogu maailmas. Aga mu „kodu-kodu-kodu” on ikkagi Iisrael.

Kuidas instrumentalist leiab oma „hääle”? Kas see sõltub ainult harjutamisest või ka millestki muust?

Ilma harjutamiseta seda muidugi ei leia: pead kasutama oma häält õppimaks tundma, milline see on. On vaja ennast tunda ja enesesse uskuda, mitte karta ja mitte püüda olla keegi teine. Tavaliselt võtab aastaid harjutamist, kuni jõutakse küpsuseni ja võidakse öelda, et see olen mina, meeldigu see teistele või mitte. Siis hakkad jõudma iseenda hääleni. Mõni inimene on oma häälest väga teadlik, teine vähem. Jaco Pastorius oli näiteks väga teadlik, mistõttu piisab ühe noodi kuulmisest, et tema mängu ära tunda.

Aga muidugi ei saa isikupära arendada tühjalt kohalt. Kõik algab eeskujude tundmaõppimisest ja jäljendamisest. Nende lõikumisel sünnibki individuaalsus.

Alustasid muusikuteed klassikalisest muusikast?

Ma kuulasin küll (ja kuulan siiamaani) palju klassikat, mängisin aga vähem. Mulle ei meeldinud kunagi liiga palju „lugeda” muusikat – mulle meeldis olla vaba.

Kas klassikaline muusika on siis konservatiivsuse tõttu jazziga võrreldes vähem vaba või „elus”?

See sõltub interpreedist. Muusika ise on põhiolemuselt alati seesama. Kui näiteks kuulen Glenn Gouldi mängimas, siis tundub, nagu oleks tegemist jazzkontserdiga, kuna tal on väga elav ja rütmiline mängumaneer. Kui kuulen Itzhak Perlmani viiulit mängimas, kõlab see nagu Charlie Parker, ainult omal viisil.

Inimestele nagu mina, kellele meeldib valikuvabadus, sobib lihtsalt jazz rohkem. Ma olen liiga metsiku loomuga, et mängida üha samu noote. Aga mõned muusikud on selles väga osavad: nad kasutavad selle piirangu ära, panevad selle elama.