Intellektuaalne nauding Nigulistes

Saale Fischer

Kontserdisari „Oratorio“ 5. III Niguliste kirikus: Bachi „Muusikaline ohver“ Tõnis Kaumanni seades, esitaja

Vox Clamantis (kunstiline juht Jaan-Eik Tulve).

Johann Sebastian Bachi „Muusikaline ohver“ on teos, millest saadav nauding on kõrgeimat, intellektuaalset sorti. Kahjuks on neid, kes mõistaksid hinnata, veelgi enam – nautida polüfoonia peent kunsti tänapäeval palju vähem kui 1747. aasta suvel, kui Leipzigi toomkiriku kantor pani kuningas Friedrich II-le adresseeritud verivärske partituuri postitõllaga Potsdami poole teele. Ricercar’idest, kaanonitest ja ühest triosonaadist koosnev tsükkel on kunstilisse vormi valatud kõrgeim kontrapunktiteadus, mis võtab kontserdilavadel nii tervikuna kui osade kaupa ikka ja jälle elava kuju, ent jääb esitamissageduselt kindlasti Bachi ükskõik millise teise teose varju. Seda teretulnum on ansambel Vox Clamantise julge otsus võtta kavva see sisult, vormilt ja tehniliselt kaelamurdev teos, mis tuli esiettekandele tänavu aasta alguses festivalil „La Folle Journée“ Nantes’is ja nüüd nädalapäevad tagasi koduses Niguliste kirikus.

Süüvimine koguteosesse – ühe ja sama teema läbiviimisse tiiskandis, aldis, tenoris ja bassis, algkujul, laiendatult, tihendatult, peeglis, vähikäigul … – on väljakutse nii esitajale kui ka kuulajale. Juba algmaterjal ise pole lihtsate killast. Küllap teadis Friedrich II täpselt, mida teeb, pakkudes tollesama 1747. aasta suve hakul külla tulnud kuulsale kapellmeistrile niisuguse kromaatiliselt ja tolleaegsete arusaamade kohaselt unisevõitu karakteriga c-mollis kulgeva teema kuuehäälseks (!) improvisatsiooniks.

Oma kaaskirjas teosele avaldab Bach kahetsust, et tol päeval Potsdamis sündinud improvisatsioon polnud puuduliku ettevalmistusaja tõttu kuningliku teema vääriline ning et seekordne täieliselt läbi töötatud versioon olgu paslikuks ülistuslauluks monarhile, keda nii sõja- kui rahuasjades, eelkõige aga muusikas igaüks imetella võtku. Veelgi enam, teose pealkiri „Muusikaline ohver“ tõstab Friedrich Suure ühele pulgale kõigeväelise jumalaga, kelle jalge ette „alandlikem ja kuulekaim teener“ asetab oma „väheldase teose“ kui ohvrianni.

Vox Clamantise värskes ja oma­laad­ses „Muusikalise ohvri“ (mitte küll tervikuna) tõlgitsuses oli aupaklikku pöördumist nii tegeliku, taevase looja kui ka suure helilooja poole. Seade autor on ansambli ridades laulev helilooja Tõnis Kaumann, kes on kasutanud originaalis sõnadeta teose lauldavaks kohaldamisel liturgilisi tekste. Kaumanni ja Vox Clamantise versiooni valitud „Muusikalise ohvri“ kuus osa kõlasid vaheldumisi gregoriaani koraalidega, mis moodustasid niiviisi omavahel täiesti uue, missa vormile tugineva muusikalise ja vaimse terviku. Kohati lausa hoomamatult keeruka polüfoonilise koe vastandamine (või ühildamine?) ühehäälse lauluga andis nii kuulajale kui ilmselt ka vokalistile võimaluse puhata kõrva ja vaimu ning toimis vormiliselt suurepäraselt.

Lähen alguse juurde tagasi: paljude suurepäraste nüansside juures sel kontserdil jäi Bachi puhul kripeldama koorikõla liigne ühtlus ning vähene orienteeritus horisontaalile, nii et katarsist Bachi peenest polüfooniakunstist seekord kahjuks ei saanud. Ehk oli asi ka Niguliste akustikas, mis lauljate püüdlused tasalülitas, ent kuulates ühest viimastest pingiridadest oleksin eriti just alumistelt häältelt soovinud tunduvalt suuremat imitatsioonilist ja artikulatsioonilist teravust. Nii juhtus mitut puhku, et sopran kui kõrgeim ja säravaim hääl helikoes paratamatult prevaleeris, kuigi action oli parasjagu madalamatel korrustel … Sootuks vastupidiselt hakkas kiriku akustika töötama aga gregooriuse koraali ümber, kui melismaatiliselt võlvide alla paisatud helid enne lõplikku kustumist imelisteks, üha teisenevateks akustilisteks klastriteks kobardusid. Katarsist ei saanud, kuid väärika elamuse küll.