Jälle on käes laulupidu!

ANDRUS KIVIRÄHK

Piia Ruber Tantsupidu muidugi ka, aga see kipub ikka kuidagi laulupeo varju jääma. Mina polegi veel kunagi tantsupeole jõudnud, sest sinna tuleb juba varem piletid muretseda ja ega sa ju ette ei tea, kas peopäeval viimati ei saja. Vihma käes istuda ja märgi tantsijaid vahtida pole aga tahtmist. Laulupeoga on see hea asi, et sealt võib ilusa ilma korral lihtsalt läbi jalutada ? kui sadama hakkab või muidu igavaks läheb, siis on hõlbus jälle minema kõndida.

Loomulikult on minu suhe laulu- ja tantsupeosse äärmiselt passiivne ja sootuks teisest vaatenurgast näevad seda üritust need, kes ise kaasa löövad. Nende jaoks on see kahtlemata suur seiklus ? sõita mõnest kaugest linnast või maakohast Tallinna, ööbida koolimajas, osaleda pikkadel proovidel, marssida läbi linna… Seda maailma ma ei tunne. Samas tuleb lauljaid-tantsijaid kokku nii palju, et ilmselt ei leidu Eestis peret, kellel vähemalt üks sugulane peol ei esineks. See vajutab tervele üritusele perekondlikkuse pitseri ? ikka tuleb ju minna rongkäigus sammuvale Toivole lehvitama, kuulama, kuidas Herberti tütar laulab või siis katsuda Maimut Tuljakut vihtuvate tantsijate seast ära tunda. Mingis mõttes ongi laulupidu nagu suguvõsa kokkutulek ? väga huvitav seal ju pole, aga läbi astuda on kombeks. Ainult noored radikaalid jäävad demonstratiivselt üritusest eemale ja muigavad põlastavalt, kui neile laulupeost rääkida. Siis aga: mingil hetkel lähevad nad paari, sünnib laps, see läheb kooli, pistetakse laulukoori ? ja juba me näemegi endisi mässulisi energiliselt oma rongkäigus sammuvale võsukesele viipamas. Laulu- ja tantsupidu on nagu mõni suur ja rahulik loom. Tal ei ole kiiret, aga alla neelab ta su varem või hiljem ikkagi. Tema käest ei pääse ükski eestlane.

Ja ega nad tahagi pääseda. Jutte laulupidude hääbumisest ei maksa tõsiselt võtta. Eks sarnane ju laulupidu, vähemalt kaugemalt vaadates, piisavalt palju kõiksuguste Õllesummerite-sarnaste üritustega. Ka seal saab inimsummas ringi kooberdada, õlut juua ning vorsti närida. Säärased peod aga meelitavad ikka rahvast ligi, hoolimata esitatavast repertuaarist. Kusjuures asja pluss on see, et erinevalt teistest vabaõhuüritustest, proovivad inimesed laulupeol ontlikult käituda. Ei ole kombeks ennast purju juua ega koleda häälega lällata. Laulupeole minnes pannakse selga museaalsed rahvariided ning peetakse ennast ka ülal nagu mõnes suures vabaõhumuuseumis ? või siis tohutus teatris, kus nii esinejad kui publik etendavad Eestlasi. Mingem meiegi ja mängigem natuke, massistseenidesse on alati rahvast vaja!