Jõulukuine plaadisadu

Joosep Sang

 

Ei pea vist pikalt seletama, miks just jõuluvanade liikumise eel hoopis rohkem plaate ilmub kui muidu. Kuid olgu põhjused millised tahes, uued head plaadid teevad ikka ja uuesti head meelt. Eelmise nädala Sirbi “Plaadifookuses” leidis rida vastseid plaate juba kajastamist, siinne kirjutis toob veel kuhjaga plaadiuudiseid juurde, võttes fookusesse värskelt Eestis ilmunud jazzialbumid, mitte küll päris kõik, kuid suurema osa siiski.

Trummar Toomas Rull on üllitanud albumi “Eesti hääled”, mille kava jõuab järgmisel nädalal ka Estonia kontserdisaali ning Tartu, Pärnu ja Jõhvi kontserdimaja lavale. Rull on oma plaadile püüdnud laulu- ja kõnehääled, mis peaksid kuulajale tutvustamatagi tuttavad olema (esimestest Maian Kärmas, Maarja, Riho Sibul ja Ewert Sundja, teistest Aarne Üksküla, Marko Matvere, Anu Lamp, Jaan Tätte ja Fred Jüssi). Muusikaliselt on plaat kirju, kuid siiski on võimalik leida mitu läbivat liini, mis lasevad tekkida tervikutundel: juba mainitud tuntud hääled, Fred Jüssi tekstide kasutamine (kokku viies loos) ning Rulli tegevus löökpillimängija ja arranžeerijana. Stiililine kirjusus võimaldab oma lemmikute väljakujunemist: mulle meeldivad plaadil enim lood, kus Rull demonstreerib erinevate latino-stiilide valdamist, Maarja lauldud “Un Mundo Para Dos” on lausa hitipotentsiaaliga ning on omal moel väga haarav. Näitlejate loetud tekstidele tuginevates lugudes segunevad haprad kõlamaastikud nu-jazzilike gruuvidega (kauneim neist on “Väike vahtrapuu” Anu Lambiga), vaid Ewert Sundja lauldud “Help Me” ei mõju – ei loona ega ka esitusena.

Estonian Dream Big Band paistab silma avatusega väljakutsetele ja headele ettepanekutele. Kindlasti on selline lai profiil ka garantii, mis hoiab orkestri elus ja aina arengus. Plaadil “Hendrik Sal-Saller & Estonian Dream Big Band” heidab orkester ühte meie ühe karismaatilisema pop/rocklauljaga, kes esitab oma tuntumate lugude jazzilikke versioone. Poplauljad on bigbändiga ennegi plaate salvestanud – suure orkestri kasutamine on ju ihaldusväärne luksus, võimalus avada oma muusikale hoopis uued uksed ja aknad. Õnneks ei püüa Sal-Saller võtta jazzilaulja rolli, vaid on siingi see, kes ta on oma rockbändi ees. Ka Raul Sööt, kes on teinud lõviosa seadetest, jääb laiemalt võttes pop-jazzi piiresse, tema seaded on väga toimivad, leidlikud ning ka sisukad, kuid ei varjuta Sal-Salleri hittide algset iseloomu.

EDBB ja Sal-Saller musitseerivad uuel plaadil kohati samas formaadis nagu Politseiorkestri Big Band oma 2002. aasta albumil “Disco Grande” (Ülo Mälgandi seaded, Hedvig Hansoni, Kaire Vilgatsi ja Tanel Padari vokaal), mis ei pälvinud ilmumisel paraku väärilist tähelepanu. Söödi seaded on siiski jazzilikumad ja EDBB suutlikkus suurem ning lisaks gruuvidele on uuel albumil ka ballaade. Tõeliselt lõbustav on töötlus Sal-Salleri Generaator Mi aegsest punkloost “Ootame onu surma” – sellist temaatikat (bigbändi) jazzis naljalt ei kohta.

Raul Söödi seaded on ka kitarrist Ain Agana ja Tallinna Kammerorkestri uue plaadi üks hüvesid. Albumil, mida iseloomustab väga avar kõlaruum ja tundesügavus, mängib Agan enda, Tõnis Mäe, Raul Söödi, Jaak Sooääre, Tauno Aintsi, Valter Ojakääru ja Riho Sibula muusikat Söödi, Jaak Jürissoni, Tauno Aintsi ning Tõnu Kõrvitsa seades. Esimene omalaadne, kas või ainult jazzansambli ja kammerorkestri ühendamise poolest, toob see plaat eesti jazzmuusikasse eriliselt läbitunnetatud lüürika, keel- ja puupuhkpillide soojad orkestraalsed värvid ning mitme tuntud loo (Sibula “Hallaöö”, Ojakääru “Oma laulu ei leia ma üles”) uusversioonid.

Uus album on ilmunud ka teisel lüürilise mängulaadiga kitarristil Oleg Pissarenkol. Plaadil “The Book’s Burning” mängib Pissarenko vaid akustilist kitarri, siiski iseloomustavad tema omaloomingut fusion’i vaimust kantud hillitsetud gruuvid, kus on targalt arvestatud akustiliste pillide (kitarr, Jaak Lutsoja akordion ja Deniss Pashkevicsi saks ja flööt) ning elektriliste instrumentide (Raun Juurika klahvpillid ning Mihkel Mälgandi basskitarr) tasakaalu. Kui võrrelda plaati Pissarenko eelmise albumiga (“The Little One’s”, 2004) siis pole romantiline vaatenurk tema mängust kusagile kadunud, kuid juurde on tulnud vaheldusrikkust meeleoludes, seadetes ning kõlapildis, mis teeb uue plaadi eelmisest (veelgi) nauditavamaks. Nii Agana kui Pissarenko plaat sobib kuulajale, kes pelgab jazzi salakeelt ning sügavuti minevaid struktuure ning otsib sellest kujundlikkust, rikkalikke helimaastikke ja meeleolusid.

“Mu süda, ärka üles” on kammerlik plaat, kus musitseerivad saksofonist-flötist Siim Aimla, lauljatar Helin-Mari Arder, kitarrist Ain Agan ning kontrabassist Mihkel Mälgand. Albumi initsiaator on Aimla, kes on sarnaselt paljudele teistele pöördunud rahvalike koraaliviiside poole ning avastanud nende avatud harmoonia-, meloodia- ja vormistruktuurides värskeid võimalusi. Aimla arranžeeringuid iseloomustab rikkalik polüfoonia, kus Helin-Mari Arderi lauluhääl on primus inter pares saksofoni, kitarri ja  bassi kõrval. Tekib intiimne kõlamaailm, kus on tuntav nii koraaliviiside vaimsus kui ka jazzi variatiivsus. Vaimulikes rahvalikes lauludes ja rahvalauludes on mingi eriline energia ja elu, mis on juba pikemat aega inspireerinud nii klassika, rahvamuusika kui ka jazzi viljelejaid (viimastest näiteks Kadri Hundi ansamblit Hüüd ja Hääl). Siim Aimla kvartett toob selle maailma meile (veelgi) lähemale.

Siim Aimla seaded kõlavad ka Otsa kooli bigbändi värskel laserkettal “Inimene õpib…”, kus kõlavad eesti heliloojate tuntud pop- ja jazzlood, igas neist rosinaks ka valdavalt Otsa kooli nimekamate vilistlaste seast valitud solist (Kaire Vilgats, Kelli Uustani, Margot Kiis, Ewert Sundja, Helin-Mari Arder, aga ka Maarja-Liis Ilus, Ivo Linna ja Raivo Tafenau). Õppuritest koosnev bigbänd kõlab mõistagi veidi “õhukeselt”, kuid plaadil on siiski palju paeluvat. Väga lõbus on Raul Vaigla ja Mihkel Mälgandi basside läbiv dialoog loos “Anna mulle andeks”, nauditavalt laulab Maarja (Uno Naissoo “Märtsis algas mai”), demonstreerides igale isikupärasele lauljale vajalikku oskust muuta lauldav lugu “enda omaks”.

Tõnu Naissoo Trio “You Stepped Out of a Dream” on eesti klaverijazzi veterani kolmas trioplaat viimaste aastate jooksul ning neist kolmest ka kindlasti parim. Naissoo partneriteks on üks soome jazzi esibassiste Uffe Krokfors ja Brian Melvin trummidel ning albumi lugude seas pole mitte vaid Naissoo originaalid ja jazzistandardid nagu “Lover Man” ja “I’ve Got You Under My Skin”, vaid ka Miles Davise “Milestones”, Jimi Hendrixi “Angel” ja Bob Dylani “Lay Lady Lay”. Kolmiku mängus pole muusikalisi teravusi ega suuri dünaamilisi arendusi, küll aga peeni kõladetaile. Ajal, mil Eestis pole ammu ilmunud ühegi jazzpianisti plaati, väärib Naissoo uus CD kindlasti tähelepanu.

Ammused ansamblipartnerid Bonzo ja Tõun laulavad-mängivad omaloodud lugusid uuel CD-l “Andke tagasi maa”. See pole kahtlemata jazziplaat, kuigi siin on folgi ja blues’i kõrval tuntavalt ka svingivat jazzi. Album loob hubase kohvikunurga atmosfääri: seda hubasust on eelkõige Bonzo hääles, aga ka pillimeeste veidi “lohakas”, kuid seda soojemas ja sõbralikumas mängumaneeris. Plaadi kõlakanga läbivad niidid on lisaks Bonzo vokaalile veel Tõuni mängitud “kitarrilised”, harjadega mängitud trummid ja “keelpõses” huumor, mis väljendub erinevate kummaliste akustiliste ja elektrooniliste helide sissetoomises. Nagu Bonzo mullusel plaadil “Teisipidi tegelikkus” on ka uuel tõeliselt liigutavaid lugusid (näiteks “Kolm joodikut” ja “Sinu maja”).

Lõpetavad selle paraadi Trio Romanss ja orkester Modern Fox, kes taaselustavad plaadil “Если любишъ, найди…” 30-50ndate Venemaa šlaagrite muusikalise ja emotsionaalse õhustiku. See plaat on neile, kes tunnevad (kas või armastusest vanade N Liidu filmide vastu) nostalgiat omaaegse vene tantsu- ja seltskonnamuusika järele. Lauljate ja pillimeeste esitus on viimase noodini stiilne ning kui arvestada Naroova taga laiuvat mõõtmatut turgu, on sellel plaadil kindlasti ka ärilist potentsiaali.

Linnulend kirendavate laserketaste kohal saab lõppeda vaid ühe järeldusega: head muusikat, jazzi ja muud, ilmub neil päevil meeldivalt palju. Siin jagasin soovitusi kümmekonna uue plaadi kohta, värskelt ilmunud plaate on teisigi, nende seas Raivo Tafenau “Siin on soe” (kaastegevad Riho Sibul, Mikko Helevä, Mart Soo ja Petteri Hasa), Robert Jürjendali ja Vanalinna Muusikamaja Kitarristuudio “Kõla kooda” ning lauljatar Liisi Koiksoni “Väike järv”. Head kuulamist!