Järelemõtlemise aeg

Kultuur on nii mõtestaja kui ka mõtestatav, avab, aga seda on ka vaja avada. Aga et see oleks üldse võimalik, peab ta kõigepealt olema relevantne.

TUI HIRV

Ansambel U: „Residentuu:r. Muusikakriitika“. Neli arutelu 4. II – 27. IV veebis.

Meie kultuurimaastik on väike ja kirju. Ühelt poolt on see noor: kutseline muusikaelu ja omakeelne muusikateadus on meil vanade riikidega võrreldes üsna hiljutine. Teiselt poolt on enamik välja­andeid, mis diskussiooni jätkuvalt ülal hoiavad, päritud eelmisest riigikorrast. Põhiseaduses seisab selgelt – ja seda võetakse oi kui tihti üles –, et Eesti kultuuripoliitika ülesanne on tagada eesti kultuuri säilimine. Ma ei tea, millal selle kultuuri „parim enne“ tähtaeg on, mis ainetest see tehtud on, kui kaua see on mõeldud säilima ja mis võtetega seda on mõtet veel kauem säilima panna, aga igatahes jääb eemalt vaadates selline mulje – et keskne mõte on säilitamine. Säilitatakse kultuuri ja muusikat ennast, asutusi, maju, väljaandeid, žanre, käsitlusi ja hoiakuid. Miks säilitatakse? Enesemääratlemise pärast. Milles see enesemääratlemine seisneb? Küllap selles, et on rahvas, kes tajub ennast eestlastena, väljendab ennast eesti keeles ja eesti kultuuri tegemise, tarbimise ja sellest rääkimise kaudu. Aga kas selline homogeensus on üldse võimalik, eriti tänapäeva infotulvas?

Kui mõni väga intrigeeriv ajalooteemaline telesari, näiteks HBO „Tšornobõl“, ilmub mõnda välismaa voog­edastuskeskkonda, siis kui kaua läheb aega, kuni kriitiline mass eestlasi on sarja näinud ja tahab seda arutada? Mitte eriti kaua. Kas see diskussioon, mida peetakse paljudes riikides ühel ja samal ajal sama impulsi ajel, peame ka meie omavahel ja eesti keeles, on tõlgendatav kultuuriajakirjandusena? Miks mitte. Mis on sel Eestiga pistmist? Niipalju ongi, et meie omavahel eesti keeles arutame. Arutame midagi, mis on eri põhjustel meid isiklikult puudutanud. Kas sellepärast, et mäletame omal nahal ajaloosündmusi, tohutut inim- ja ökoloogilist kadu või jälestame seda, kuidas nõukogude võim kõik eksimused kinni mätsis, või oleme lugenud Svetlana Aleksijevitši raamatuid või meeldis meile näitlejatöö või ameeriklaste hollywoodlik lähenemine ja hämmastav, tõsisele uurimusele toetuv visuaalne saavutus, mida idablokk kunagi ei suudaks järele teha, või hoopis muusika, mille mitmekordselt auhinnatud Hildur Guðnadóttir pani kokku Ignalina tuumajaamas üles salvestatud helidest. Eestiga ja muusikaga on sellel seigal jällegi väga vähe pistmist, aga see puudutas kõiki. Kõigil oli arvamus. Oli informeeritud arvamusi ja lihtsalt plärtsatusi. „Tšornobõl“ oli ühtaegu popkultuuri ja kõrgkultuuri sündmus ja seoses heliriba tähelennuga lisaks kino- ja telesündmusele ka muusikasündmus. Ta puudutas ida ja puudutas läänt. Sellest räägiti traditsioonilistes meediakanalites ja nendes, mis olid alles hiljuti mitteametlikud, aga nüüd on oma pilli järgi tantsima pannud ka vanad ja väärikad platvormid. Kultuuriarutelu ei ole kunagi olnud lineaarne, aga nüüd on ta pigem nagu ämblikuvõrk, mis ühendab mööbli kardinate ja lambipirniga. Ei saa aru, kust see algab ja kus lõpeb, kes vastutab, kes tellis, aga see on kõigele vaatamata väga oluline, sest ilma selleta jääb ämblik nälga. Seesama juhtub kultuuriga ilma aruteluta.

Ansambel U: egiidi all läbi kogu kevade toimunud, äärmiselt hästi ette valmistatud kriitikaseminari kuulasin suure vaimustusega. Külalised olid valitud väga erinevad, kuid kõik oma eriala asjatundjad, kellel on vürtsikaid kogemusi ja haaret nendest eluterveid järeldusi teha. Ikka ja jälle tabasin end mõttelt, et oleksime oma kultuuri­ajakirjandusega justkui rongis magama jäänud. Ärgates püüaksime nagu aknast mööda vuhisevate maastike põhjal aimu saada, kuhu oleme vahepeal juba jõudnud. Oleme vanast harjumusest ja kohuse­tundest – kõige tähtsam on teatavasti säilitada – oma kultuuriajakirjandust vapralt edasi teinud. Usun, et enamiku lääne inimestest teeks meie taristu kadedaks. Mõtleks, kolme kanaliga riigitelevisioon, raadios klassikalisele muusikale terve korrus, päeva- ja nädalalehtede kultuurirubriigid, terve kultuurileht palgalise muusikatoimetajaga, sama sihtasutuse hingekirjas veel kaks lavakunste kajastavat kuukirja. Muusikateaduse õppekavad mitmel haridustasemel. Asutused, kus muusikateadlased saavad oma igapäevast tööd teha: muuseumid, arhiivid, kontserdiorganisatsioonid, kutselised muusikakollektiivid … Luban endale väita, et need tingimused on väga luksuslikud. Eriti Eesti oludes, kus meil on väga palju muid ühiskonnaprobleeme, millega tegeleda, ja turg on imetilluke ka palju proosalisematele kaupadele kui nüüdismuusika.

Kultuuriarutelu ei ole kunagi olnud lineaarne, aga nüüd on ta pigem nagu ämblikuvõrk, mis ühendab mööbli kardinate ja lambipirniga.

hippopx.com / CC0

Praegu, koroona üleelamise ja sellest taastumise lainel, on avalik arutelu võtnud mõnevõrra askeetlikuma kursi. Harjusime lihtsamat elu elama, vähendasime oma seltskondlikku haaret ja reisitud kilomeetreid, ei ole enam harjunud massidena pimedas saalis istuma, midagi koos kuulama ja vaatama, ei telli paberlehti, sõidame rattaga metsa vahel, teeme ise süüa ja kes sai, põgenes üldse isatallu, kuhu paistab ainult naabri korstna suits turvalisest kaugusest. Glamuur läheb verest välja ja ega seda nii väga tagasi ei igatsegi. Arutelud, millise suure hoone veel tingimata peaks juurde ehitama, just selle va kultuuri säilitamise nimel, tunduvad väga ebakohased. Mind näiteks huvitab praegu hoopis rohkem, millised vajadused tekivad inimesel, kellelt harjumuspärane kultuuriline stimulatsioon on ära võetud ja kellel järsku on palju aega. Mille järele ta sirutub? Mille eest on ta nõus maksma? Ja veel: mille eest on ta nõus, et makstakse meie kõigi rahaga? Läheksin veel kaugemale ja sõnastaksin meie praeguse kõige suurema proovikivi teisiti. Kuidas saame selle piskuga teha kõige paremat kultuuri? Mis on just see, mida meie kunstnikud tahavad teha, mida meie kunstipublik tahab kogeda, ning kuidas, kes ja kus peaks seda kommenteerima?

Islandlastel on tore eluterve väljend: kuue jaoks tuleb mõõt võtta kasvu järgi. Mulle on alati tundunud, et Eesti kultuuri­ajakirjandus ei ole meile juba ammu enam kasvu järgi – nagu ka paljud muud asutused, mille me pärisime ja mida oleme vapralt töös hoidnud. Aga jäägu mulle see arvamus. Midagi asja ees, teist taga lammutama hakata ei ole kindlasti lahendus. Aga miks mitte just koroona ajal suuremat sorti inventuur ette võtta? Kultuuriajakirjanduse positsioonist kultuuriväljal ja ühiskonnas tegid mõne aasta eest mahuka uurimuse Tartu ülikooli teadlased Marju Lauristin, Peeter Vihalemm ja Ragne Kõuts-Klemm.* Seal joonistuvad nii sisu kui ka haarde poolest välja teatud tendentsid, millest võib lähtuda edasiste plaanide tegemisel. Süvenemissuutlikke, eelkõige veebikeskseid, kuid ka paberile trükitavaid väljaandeid nagu Müürileht ja Edasi tekib õnneks juurde, ja ka asutustel endal, nagu näiteks arhitektuurimuuseum või kaasaegse kunsti keskus, on oma häälekandjad. Ühismeedias on kvaliteetset sisu sama hea levitada kui õppevideot revolutsiooniliselt lihtsalt ettekleebitavatest kunstripsmetest. Facebook tunneb mu tarbimisharjumusi, teab, mis mind kui lugejat huvitab, ja valitud artikleid oma seinal jagades panustan ma isegi sinna infotulva ämblikuvõrku, mida ennist kirjeldasin.

Ühismeedia on tulnud, et jääda, aga ta on kõigest kanal. Ta võib olla see rong või need rööpad, mis viivad reisijad ühest elamusest teise, aga ta ei ole maastik, kus rong sõidab, ta ei ole need inimesed ega kogemused, mida need inimesed otsivad. Sisu tuleb ikkagi teha. Ja mida efektiivsemaks muutuvad tehnikal põhinevad rahakorjamise mudelid ja mida jõukamaks rahvas, seda rohkem on neil mahti kiigata toidulaua äärest kõrgemale. Inimesed tahavad kaasa mõelda ja et neid valgustataks ja aidataks mõista olulisi nähtusi, mis olid, on ja tulevad. Kultuur on nii mõtestaja kui ka mõtestatav, avab, aga ka seda on vaja avada. Aga et see oleks üldse võimalik, peab ta kõigepealt olema relevantne. Lihtsalt vana ümberlükkamine on juba ammu ära tüüdanud, uudne ei pea olema lihtsalt uudsuse enda pärast. Kunst kulgeb omasoodu, muutub loomise ja loomingu kogemise kaudu nii tegija kui ka vastuvõtja poolt, ja kõik, mis toimub, mida luuakse ja esitatakse, peab olema selle voo osa, sellega suhestuma. Kunstnik ei pruugi vooga lamba kombel kaasa minna, aga peab teadma selle olemasolust. Nii mõistan mina relevantsust. Kultuur peab olema aktuaalne meie tegelikkusega seoses ja kultuuri retseptsioon, praegusel juhul muusika­ajakirjandus, peab olema aktuaalne muusikaeluga seoses. See puudutab nii sisu kui ka vormi, žanri, lähenemisviisi ja edastuskanaleid.

Ega see ühismeediaga tähelepanu ja reklaamiraha pärast jagelemine ole vana kooli meediale esimene sõda pidada. Lihtsalt vanadest vastastest, paberlehest ja televisioonist, on vahepeal saanud liitlased – ja muide, kultuuriväljaannetest ja päevalehtedest ka. Nõiajaht õigele kriitikule ei vii kuhugi. Muud tulemit sel ei ole kui süvenev eetrivaikus ja isolatsioon. Keegi ei kuula, keegi ei saa aru, keegi ei kirjuta, keegi ei loe … Samal ajal peetakse Twitteris maha kõrge­tasemelised välispoliitilised arutelud, on nii auditoorium kui ka ligipääs otsustajatele. Monoloogist on saanud dialoog, info liigub igas suunas sekunditega, ei küsi ajavööndist ega keelestki. Inimesed on harjunud arvama ja tahavad teada, mida arvavad teised. Kuidas saab kontserdiarvustuse seis olla nii nutune? Äkki sellepärast, et traditsioon on liiga jäik, kitsas on nii muusikal, kirjutajal kui ka lugejal?

„Residentuu:ri“ aruteludes loeti ikka ja jälle üles nõudmised „õigele kriitikule“. Ta peab tundma muusikalist vormi ja terminoloogiat, lugema partituuri, tundma ajalugu ja esituse esteetikat. Selle kõige omandamine võtab aastaid õppimist, kogemist, süvenemist, harjutamist, sidemeid, koostööd skeenega ja toetavat tagasisidet. Kõigis nendes toredates väljaannetes, kust tulevad kõige sisukamad lood, on haritud inimesed palgal. Nad on ennast hästi sisse töötanud ja aitavad teisi edasi. Aga tippudest on meile vähe, meil on vaja, et ühismeedia läbematu hulljulge valmidus kõigest midagi arvata saaks süsteemsest haridusest tuge, et igaüht, kes kirjutab midagi lahjemat kui „õige kriitika“, ei lastaks kohe pihta ja põhja, et ta julgeks edaspidigi sõna võtta. Meil on vaja, et süvenemisele tekiks turuväärtus, mis on konverteeritav juustuks ja kohviubadeks. Ja meil on vaja, et eri platvormid toetaksid teineteist kriitikute põlvkonna üleskasvatamisel.

Ainus võimalus saavutada laiapõhjaline ja pädev kriitikute koolkond on väljaannete omavaheline koostöö, vastuvõtlikkus eri žanridele, paindlik graafik ja kompensatsioon, mis võimaldab töö vastu võtta ka täiskasvanul. Muusikaringkond võib-olla igatseb eelkõige arvustusi, aga muu publik, kes on lõppeks see, kes saalid täidab ja tänu kellele on võimalik kultuuri tegevuses hoida, ei suuda lehte lapates nii kiiresti ümber lülituda. Kultuuriajakirjandus peab tahes-tahtmata sobituma muu meedia konteksti, ta peab tegema seda maitsekalt ja tal on võimalus oma olemasoluga ühtlasi igapäevameedia taset tõsta. Printsess herneteral või väikese printsi nelja okkaga roos, kelle meelest kõik on valesti, seda paraku ei tee. Tegin selle kooli omal ajal Eesti Päevalehes verinoore toimetajana läbi. Kui ma tragi algaja muusikateadlasena arvustusi vorpisin, kutsuti mind peatoimetaja juurde vaibale ja õpetati mulle selgeks väljend „žanriline mitmekesisus“. Istusin koos teiste reporteritega intervjuu- ja reportaažitöötubades, tegin välkreportaaže Naissaarelt ja Viljandi folgilt. Kirjutasin muusikast, millest mul käis jõud üle, ja sellest, millest ei käinud. Neist üritustest, millest toimetus tahtis, et ma kirjutaksin, ja neist, millest pidasin oma skeene esindajana ise vajalikuks kirjutada. Tutvusin värvikate isiksustega, kes olid valmis rääkima mulle igasugu huvitavaid seiku, kui jutuotsa õigesti lahti tegin. Muusikateaduse osakonna professorite seltskonnas tundsin ennast kui enfant terrible. Aga selle kõige juures, arvan ma senini, on kõige olulisem, et võtsin julguse kokku ja üldse kirjutasin. Venitasin teadlikult kultuuriaja­kirjanduse ja tavameedia määratlust teisele lähemale ning seda tööd peab edasi tegema.

See vastandumine, mis on praegu jätkuvalt žanride ja väljaannete vahel, et ikka veel räägitakse tõsisest ja popmuusikast kui kahest lahus seisvast nähtusest kogu oma infrastruktuuriga, on kunstlik ega peegelda enam asjade tegelikku olemust. Kui igale juurviljasordile on ette nähtud oma turulett, aga uusi sorte aretatakse pidevalt juurde, ilma et neile letile ruumi tehtaks, siis müüakse ja süüakse neid kuskil mujal. Muusika­elu on väga nišistunud, aga nii-öelda peavooluklassika, mida peetakse mingi vaikiva kokkuleppe kohaselt eesti kultuuri säilitamise osas kriitiliseks, saab endale suurema osa tugisüsteemist ja tähelepanust. „Residentuu:ri“ loengutest selgus ka, et tugeva taristuta, lihtsalt õhinapõhiselt ja blogi tasandil pikka aega kvaliteetset tööd ei tee. Muusikaajakirjandus ja muusika vajavad teineteist, nii nagu taimestik vajab süsihappegaasi, et toota hapnikku, mida vajame jälle meie. Need kaks nähtust on sümbioosis ja ringluses, mida tuleb igast küljest toetada. Loomulikult tähendab see siin-seal järeleandmisi – ja neid õige eestlane juba ei tee. Aga harjumusest kõrvalekaldumine, väikesed riskid siin ja seal, kerge käegalöömine kullakallitele „heale nimele“ ja „kõrgkultuurile“, mis edasiliikumist kõige rohkem takistavad, ei ole tingimata ohtlikud. Kvaliteet tuleb silmaringist ja kohanemisvõimest.

Ansambel U: kommentaaridest ettekannetele tuli peale kõrgete nõudmiste ilmsiks, et artisti ühesuunaline kommunikatsioon ei rahulda. Ühismeedia ajastul on see väga arusaadav. Kontserdi­arvustus on jälg, mis jääb maha, ja parem oleks siis juba, et see, mis seal seisab, kannataks kriitikat. Siinkohal olekski paslik mainida, et kontserdiarvustus ja kultuuriajakirjandus üldse on ühislooming. Seal on õige mitu osatäitjat oma taotlustega ja ajatelg, mis kõik omal moel mõjutavad tähenduse loomist ja kajastamist. Taotlused on heliloojal, kava koostajal, esitajal, kuulajal, kirjutajal, toimetajal ja lugejal. Mida paremini neid taotlusi teada, mida selgemalt on need sõnastatud ja oma­vahel harmoonias, seda lihtsam on teksti koostada ja seda tõetruum ta saab. Mitu korda vilksas „Residentuu:ri“ arutelust läbi küsimus, kas kriitik peaks olema „oma inimene“ või kõrvalseisja. Võib nii ja võib naa. Teine külgnev küsimus on, kas kriitik peab olema objektiivne, kas see on üldse võimalik, ja kas kriitiku suhe arvustatavaga mängib seal mingit rolli. Sellele ei ole ühest vastust. Orkestrisse kandideerivad instrumentalistid mängivad viimase vooru kardina tagant, anonüümselt, et komisjon saaks olla võimalikult objektiivne. Samal ajal võib abikaasa, kes teab muusiku senist tööd, vormi, taotlusi ja tuhandet muud mõjutegurit läbi ja lõhki, olla hindajana palju objektiivsem. Äkki see ei olegi kõige olulisem? Kontserdiarvustuse põhjal ei tehta elutähtsaid otsuseid. Arutelu olulised omadused on laiapõhjalisus, järjepidevus ja isikupärane väljendus. Kui jäämegi ootama nagu valget laeva heakskiidetud malli järgi koolitatud kriitikuid, kes kirjutaksid stiilipuhtas arvustusežanris, mida loevad tuhanded asjast siiralt huvitatud lugejad, siis jääb palju innustavaid ja edasiviivaid elamusi olemata.

Seepärast tahaksingi muusikaaja­kirjanduse elujõulisuse nimel südamele panna ühiskondlikku vastutust. Kultuuri­tarbija vastutust osta kontserdipilet ja tellida kvaliteetseid väljaandeid, kultuuri- või mitte. Toimetaja vastutust mitmekesisuse toetamise eest. Muusikute vastutust tundliku teavitustöö eest. Haridusasutuste vastutust proovima, eksima ja uuesti proovima kannustamise eest. Kultuurirahastajate vastutust loova lähenemise ja paindlike lahenduste eest. Need laiapõhjalised, järje­pidevad ja isikupärased väljundid tuleb eri tasandite koostöös välja ja sisse töötada. Seminare pidada on suurepärane, aga neid on peetud kah. Nüüd on vaja liikuda samm edasi ja hoolitseda selle eest, et muusikaelu ja tema vajadused saaksid välja selgitatud, vastutus jagatud, eesmärgid püstitatud, jälgimine kokku lepitud – ja nii uuesti ja uuesti. Kultuuriajakirjandus ei saa mitte kunagi valmis, aga ta peab käima kultuuri ja ühiskonnaga ühte sammu, kuid praeguse arutelu toon on pigem „terve rood käis valet jalga, meie poeg käis õigesti“. Mängime, kuulame, võtame sõna ja loeme, näitame üles algatust – ja küllap järgmine seminar saab juba rõõmsamas toonis.

* Marju Lauristin, Peeter Vihalemm, Ragne Kõuts-Klemm, Kultuuriajakirjanduse sisu ja kasutajaskond. Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut, Kultuuriministeerium, Tartu 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht