Jõuline „Valküür“ Helsingis

„Valküür“ lõpeb Wotani tuleloitsuga, nii peajumal kui ka vaatajad jäävad ootama kevadet ja tetraloogia järgmist osa „Siegfried“.

KRISTEL PAPPEL

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Richard Wagneri „Valküür“ Soome Rahvusooperis 10. IX (esietendus (26. VIII). Dirigent Hannu Lintu, lavastaja Anna Kelo, stsenograaf, valgus- ja videokunstnik Mikki Kunttu, kostüümikunstnik Erika Turunen. Osades Joachim Backström (Siegmund), Matti Turunen (Hunding), Tommi Hakala (Wotan), Miina-Liisa Värelä (Sieglinde), Johanna Rusanen (Brünnhilde), Niina Keitel (Fricka), Reetta Haavisto (Helmwige), Jenni Hietala (Gerhilde), My Johansson (Ortlinde), Maria Turunen (Waltraute), Monika-Evelin Liiv (Siegrune), Merja Mäkelä (Rossweisse), Ida Wallén (Grimgerde) ja Anna Danik (Schwertleite).

Richard Wagneri tetraloogia „Nibelungi sõrmus“ on endiselt kõigutamatult aktuaalne: müüdi ainestikule saab projitseerida nii ajatud teemad kui ka nüüdisühiskonna ja -inimese probleemid. Helsingis oli pikka aega laval Götz Friedrichi (1930–2000) „Sõrmuse“-tõlgendus 1990ndate teisest poolest. 2019. aasta sügisel alustas Soome Rahvusooper „Reini kullaga“ „Sõrmuse“ uut tsüklit ja seda uues lavastuses. Tsükli teise osa „Valküür“ esitamine lükkus COVID-19 tõttu kaks korda edasi ning alles nüüd augusti lõpupoole jõuti viimaks esietenduseni. Kogu tetraloogia lavastab juba üle paari aastakümne Soome Rahvus­ooperis töötanud Anna Kelo, kes oli Friedrichi „Sõrmuse“ juures assistent.

Moskva GITISes ooperilavastaja hariduse saanud Kelo tugevad küljed on psühholoogilisus ning sellest ja muusikast lähtuv režiijoonis. Näib, et Kelo on üks tänapäeval järjest haruldasematest lavastajatest, kes oskavad töötada lauljaga tegelaskuju karakteri kallal. Peale selle usaldab Kelo muusikat ja oskab seda lavaliselt tõlgendada. Ta ei karda järgida partituuri režiijuhiseid või tsiteerida oma kolleegide-eelkäijate lahendusi.

Peajumala meeleheite ja inimlikkuse esile toonud Wotan (Tommi Hakala) ja punkari­soenguga rõhutatult mehelik valküür Brünnhilde (Johanna Rusanen).

Ralph Larmann / Soome Rahvusooper

„Valküüri“ esimene vaatus on Sieg­mundi ja Sieglinde lugu, muusika­draama nimikangelast valküür Brünnhildet me siin veel ei näe. Põgenev Siegmund satub oma verivaenlase Hundingi kotta ja kohtub seal Sieglindega, kes osutub tema kadunud kaksikõeks ja kellest saab tema armastatu. Stiliseeritud kostüümid viitavad Teise maailmasõja ajale. Lavaline lahendus on küllaltki olustikuline, kohati näib isegi killunevat olmedetailidesse. Kõige suurema küsimärgi tekitas rist abielupaari Hundingi ja Sieg­linde kaelas ning krutsifiks nende koja seinal. Võis mõista lavastaja püüdlust selgelt näidata Hundingi seost teises vaatuses ilmuva kodukolde jumalanna Frickaga, kes ei luba lasta peajumal Wotanil Hundingit tappa viimase võitluses Siegmundiga. Kuid Hundingi karakter (sektantliku?) hingekarjasena jääb üheplaaniliseks ja kolmnurga Sieg­mund-Sieglinde-Hunding pinge läheb kaduma. Bass Matti Turunen Hundingi rollis on vokaalselt veenev, ent oleks võinud muusikaliste nüansside abil oma tegelaskuju veelgi rohkem avada. Säravalt, täpselt ja kontsentreeritult laulis Siegmundi tenor Joachim Backström, Sieglindena hiilgas Miina-Liisa Värelä. Mõlemad kehastasid oma rolli mitmeplaaniliselt ja haaravalt. Siiski arenes draama rohkem muusikas kui laval. Dirigent Hannu Lintu tõlgenduses oli nii pikki lainetusi kui ka detailipeenust: ta tõi esile Wagneri partituuri kujundlikkuse ja värvid ning laia dünaamilise skaala. Ka orkestrilt oli see kindlasti üks silmapaistvamaid viimastel aastatel kuuldud Wagneri-tõlgendusi.

Teine vaatus näitab algul sõjaväemundris Wotanit lahinguplaanide kohale kummardumas, taustaks sidespetsialistide tegevus. Suur arengu- ja mõttekaar lavastuses hakkab kujunema Wotani ja Fricka tülistseenist, millele järgneb Wotani olukorrakirjeldus maailmaprobleemidest ja võimuküsimusest oma lemmiktütrele valküür Brünnhildele. Tommi Hakala Wotani rollis tõi esile peajumala meeleheite ja inimlikkuse, stseeni mõjuvust suurendasid hästi väljakuulatud pausid, ka dirigent võttis lavategevusest lähtuvalt aega. Niina Keitel Frickana võlus hääle meelelis-käskivate varjundite ja erootilise daamilikkusega.

Blondi punkarisoenguga Brünnhilde on rõhutatult mehelik, sõdurisinel seljas ja püss käes. Johanna Rusanen kannab rolli vokaalselt hästi välja, karakteersust oleks lisanud veelgi selgemini artikuleeritud saksa keel. Teised valküürid-soldatid moodustavad jõulise ja väga täpse ansambli, tassides, nagu valküüride ülesanne oli, kangelaste laipu. Valküür Siegrunet laulis meeldejäävalt Monika-Evelin Liiv, kellele see aasta on toonud suure tunnustuse muu hulgas Londoni ooperi­kriitikutelt Emilia rolli eest Covent Gardeni „Othellos“. (Wagneri oopereid leiab aga eesti lauljate repertuaarist järjest rohkem, viimasel ajal näiteks Aile Asszonyi omast.)

Teises ja kolmandas vaatuses pääseb mõjule Mikki Kunttu lava-, valgus- ja videokujundus. Lavastaja ja kunstnik on loonud üldistav-abstraktse mõõtme ning tõstnud loo järgmisele tähendus- ja tõlgendustasandile. Abstraheeritud looduse udustes värvides on midagi põhjamaist ja karget, selle taustal muutuvad tegelaste kired ja kannatused võimsamaks ja eredamaks. „Valküür“ lõpeb teatavasti Wotani tuleloitsuga, peajumala käsule vastu hakanud ja karistuseks kaljurahnule pagendatud Brünnhilde ümbritsetakse kaitsva tulerõngaga. Kelo-Kunttu versioonis on selleks põlev rippuv rõngas nagu hiiglaslik sõrmus. Wotan heidab rõngale viimase pilgu ja lahkub aegamisi lavalt, seisatades just siis, kui orkestris kõlab saatuse motiiv. Nii peajumal kui ka vaatajad jäävad ootama kevadet ja tetraloogia järgmist osa „Siegfried“.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht