Kõik teed viivad Rooma

Tiiu Levald

 

Svetlana Trifonova netifoto

 

Sarjas “Vocalissimo”: SVETLANA TRIFONOVA (sopran, Venemaa) ja JAANIKA SIRP (klaver) Estonia kontserdisaalis 20. III.

 

Pealkirjas toodud kuldne tõde kippus meelde, kui kuulasin eelmise nädala teisipäeval Estonia kontserdisaalis Svetlana Trifonova (sopran) ja Jaanika Sirbi (klaver) kontserti sarjas “Vocalissimo”.

Svetlana Trifonova on Moskva konservatooriumis õppinud Šumilova, Kovaleva ja Rudenko juures. Kõik need kolm on olnud Venemaal nimekad tegijad, eriti populaarne koloratuursopran oli neist viimane – mällu on jäänud, et tema väga särav koloratuurtehnika baseerus veendunud laulukoolil ning et esinemisglamuur oli muljetavaldav. Trifonova on oma õpetajalt omandanud väga palju: perfektse ja efektse koloratuurtehnika valdamise, äärmiselt täpse intoneerimise ning rikkaliku kõrgregistri säramapanemise oskuse. Kuid kohati on veel kuulda ka neid omadusi, mida tänapäeval maailmas ilma tegevad vene laulukooli esindajad püüavad vältida: see on keele foneetikast tingitud väike kõri kõrvalkõla üleminekuregistris ja forte’ga liialdamine passaažides, mis üldjuhul vaesestab häält ega võimalda sellel elegantselt ja avaralt lennelda. Aga küllap on see ka temperamendist johtuv ja igaühel on voli oma häält käsitleda just nii, nagu õigeks peab.

Kontsert algas Jaanika Sirbi hea fraasitunnetusega ning kaunilt musitseeritud Mozarti kontsertaaria “Vorrei spiegarvi, oh Dio” eelmänguga (küll oleks soovinud klaverikaant tõsta!), millega haakus lauljanna stiilse fraseerimisega. Ka teine Mozarti kontsertaaria “Mi speranza adorata!” oli huvitav. Oma väga nõudliku diapasooni tõttu ei kohta me seda lauljate repertuaaris just sageli. Järgnesid Verdi Gilda I vaatuse aaria “Rigolettost” ja Oscari ballaad “Maskiballist”. Mõlemad olid lauldud tehniliselt laitmatult ja hea kontrastitundega. Gilda rollis oleks oodanud küll veidi enamat soojust ja tütarlapselikku siirust ning Oscaris elegantsemat kergust – tema paaž oli kuidagi liiga väljakutsuv ja irriteeriv, kes küll efektselt säras, kuid pidanuks ka delikaatselt toimetama oma kuninga sõbra ja kaitsja rollis.

Donizetti Norina “Don Pasqualest” oli lauldud hästi ning see riukaliku karakteriga roll kuulub kindlasti lauljanna ampluaasse, küll aga tasuks veel jätkata otsinguid Donizetti stiilile omase koloratuuride sametise kõla ja kerguse suunas, mis näiteks meie Voitesel nii hiilgavalt olemas oli. Maria Callas on kunagi oma Ameerikas läbi viidud meistrikursusel toonitanud, et igasugune koloratuurne passaaž peab olema sisuliselt põhjendatud ja iga ülikõrge heli on emotsionaalse kulminatsiooni väljendus, kuid see ei tohi muutuda “asjaks iseeneses”.

Meeldivalt ümarakõlalise tooni ja usutava ning kaasakiskuva dramatismiga oli lauldud Lucia kavatiin Donizetti ooperist “Lucia di Lammermoor”. Kas polnud põhjus selles, et see oli lugu, mida solist laulis peast ja sai rakendada kogu oma olemuse rollikujundamisele?

Teise poole kavast sisustas vene romanss, erandiks vaid Rimski-Korsakovi Šemahha tsaarinna aaria ooperist “Kuldkikas”. Kuna laulja valdab pikka hingamist, siis õnnestusid eriti hästi kantileensed romansid: Rahmaninovi “Siin on hea”, “Vokaliis” ja “Ära laula, kaunitar”. Mussorgski “Lastetoa” esitus jäi oodatust tagasihoidlikumaks, kuna see ülirikka karakterite loomise võimalustega tsükkel eeldab peast esitust. Siiras lapsemeelsus ning lapse fantaasiaküllane maailm vajavad publiku ja interpreedi vahel silmsidet. Ja lõpuks – tundes Jaanika Sirpi kui peent ning tundliku stiilitajuga muusikut, oli kahju, et tema poolt loodu jäi seekord pisut sordiini alla, sest kinnise kaanega klaver ei anna nii suures saalis kuulajale võimalust täiel määral osa saada Rahmaninovi ja Mussorgski rikastest harmooniamängudest. Rääkimata sellest, et kammerlaulus on laulja ja pianist võrdväärsed partnerid.

Lisapalana esitatud Olympia aaria Offenbachi “Hoffmanni lugudest” andis kuulajale võimaluse veenduda veel kord, kuivõrd oluline on artistile nn sisselaulmise võimalus – see roll on lauljannal Vanemuise lavastuses rikkalikult loorbereid kogunud ja leidis ka seekord ettekandmist temale omase efektsusega.