KÕLAKODA – Inimene ei ole veel planeetide kõla kuulanud

Tiit K?ler

Kujutame hetkeks ette, et õhk Maal kaob. Ja et juhtub ime ning me ei lämbu, nagu peaks, ja lennukid ning linnud ja liblikad ei kukugi alla. Kuid mis siis juhtuks kõlakodadega? Kõlakojad kaotaksid oma mõtte, olgu need siis lauluväljakutel või viiulikastide küljes. Sest kui õhk kaob, ei levi ka ükski heli. Selle tõsiasjani jõudis juba XVII sajandi keskel iirlane Robert Boyle, pumbates klaaskupli seest õhu välja ja helistades kavala seadme abil selle all paiknevat kellukest.

Kuid ega siis heli kusagile kao, kui ka õhk minema lipsab. Heli levib ikka edasi läbi vee ja maapinna ja läbi meie pealuu. Neis keskkondades levib heli isegi palju kiiremini ja kaugemale kui õhus.

 

Deep Purple Veenusel

Kuulmismeel on inimesele nii oluline, et me ei saa sulgeda käte abita kõrvu, nagu paneme kinni silmad või hoiame kinni hingamise, et ebameeldivat lehka mitte tunda. Nagu me ei pista jälkusi suhu, et ebameeldivusi maitsta. Seda arusaamatum on, et oma uudishimus uurida Päikesesüsteemi teisi planeete oleme helid peaaegu et ära unustanud. Me ei tea, kuidas planeedid helisevad, mulisevad, korisevad või põrisevad – nii nagu kuuleme Maad seda tegemas tuulehoogude, lainelaksude, vihmaladina ja maavärinate ning vulkaanipursete tõttu. Ometi on mikrofon koos helivõimendiga palju lihtsam seade kui digikaamera või puurimissond.

Helilooja ja astronoomiahuviline Urmas Sisask on oma muusikalise süsteemi üles ehitanud planeetide tiirlemise peale. Õigemini tiirlemissageduste ja nende omavaheliste suhete peale. Muidugi ei kuule me kõrvaga näiteks heli, mis tekib Marsi tiirlemisel ümber Päikese, selleks on see leebelt öeldes liiga madala sagedusega. Meil peaksid olema kõrvad, mis ulatuvad kaugele Päikesesüsteemi taha, et kuulda planeetide helisid, nagu kuuleme kärbse tiivalöökide pininat. Kuid Sisask heliloojana käitub nagu arranžeerija ja transponeerib need äärmiselt madalad sagedused vahemikku, mis on meie kõrvadele kuuldav.

Esimesed mikrofonid saadeti meie kaasplaneetidele Nõukogude kosmosejaama pardal, mis maandus Veenusele 1982. aastal. Nõnda sai nende abil kuulda, et Veenuse süsihappegaasist atmosfääris puhusid tuuled kiirusega kaks kilomeetrit tunnis. Mikrofonid kuulsid ka mingit müra, mis võis olla äike või keeristorm. Väävelhappevihmade ladinat ei kuuldud, ja ka küsimus, kas Veenusel välku lööb, jäi lõpuni lahendamata. Läbi Veenuse atmosfääri levivad vaid madala sagedusega helilained, see-eest kõrged toonid neelduvad kähku. Louisiana ülikooli teadlane Andi Petculescu nuputas välja kavala akustilise filtri, läbi mille saadetud heli kõlab tema kinnitusel nagu see, mis on Veenusel kilomeetri kaugusele rännanud. Ning ta saatis siis sellest läbi Deep Purple’i loo “Smoke on the Water”. Tulemuseks olid palju sügavamad ja madalamad bassitoonid.

Viis NASA maandurit on küll Marssi igat moodi pildistanud, kuid Marsi helide kohta ei tea me midagi. 1999. aastal küll lähetati sinnapoole teele mikrofon Mars Polar Landeri pardal, kuid too kosmoselaev läks maandumisel kaotsi. Teadlased spekuleerivad, et Marsil võiks kuulda tuulte ja liivakeeriste helisid. Marsi hõreda atmosfääri tõttu levib karjatus, mis Maal kostuks kilomeetri kaugusele, seal vaid 16 meetrit. Ning helikiirus on madalam, nõnda et kui Marsil kõnelda, siis on efekt vastupidine sellele pardihäälele, mis tuleb kõrist välja, kui hingate heeliumi. Teie hääl madaldub Marsil tunduvalt: õrnast sopranist saab räme bass.

4. augustil Maalt Marsile lahkunud NASA maandur Phoenix kannab küll endaga mikrofoni, kuid see on mõeldud vaid nende helide püüdmiseks, mis tekivad kosmoselaeval oleva maanduri langevarjuga laskumisel.

 

Titan kajas vastu

Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) maandur Huygens, mis jõudis Saturni kuu Titani pinnale 2005. aasta jaanuaris, viis sinna ka mikrofoni, mis jäädvustas laskumisel tekkinud vilet ja mürinat. Projekti aparatuuri teadusjuht John Zarnecki kirjeldas seda kui läbi pilu tuhiseva tuule heli. Huygensi pardal oli ka sonar, mis saatis välja 14,7-kilohertsise sagedusega helisid ja jäädvustas nende tekitatud kaja. See aparaat suudaks mõõta järvede või ookeanide sügavust, kusjuures Titanil ei koosne need mitte veest, vaid vedelast metaanist. Kolmas akustiline seade mõõtis helikiirust laskumise viimase 11 kilomeetri vältel, saates teele kõrgsagedusliku heli impulsse ja mõõtes nende naasmist.

Zarnecki kinnitab, et edaspidi tuleks saata Titanile mikrofon, mis jäädvustaks metaanivihma ladina. Selle vihma piisad on palju suuremad kui veepiisad Maa vihmas, nii et need sentimeetrise läbimõõduga tilgad vibreerivad kui kitarrikeel, kõlades nagu kellamäng või gongilöögid. Suuremad tilgad teevad madalamat häält, pisemad kõrgemat.

Muusikahelid kõlaksid Titanil robotilaadsemalt kui Maal. Heli aga kandub seal kaugemale kui meie koduplaneedil. Selle tõestamiseks ehitas Petculescu helifiltri ka Titani jaoks ja laskis sellest jälle läbi Deep Purple’i sama loo. See kõlas tema sõnul tugevamalt ja levis kaugemale kui Maa peal. Nii et võimenduse ja elektrienergia kokkuhoid missugune!

 

Kõlad annavad infot

Kuid Kuu peale pole kõlakoda mõtet saata. Kuna seal puudub atmosfäär, siis heli ei levi. Küll aga viisid Apollo astronaudid Kuule 1969. ja 1972. aastal seismomeetrid, mis registreerisid läbi kuukoore kihutavaid helisid. Nõnda registreeriti aastani 1977 suur hulk kuuvärinaid, mõned neist toimusid kuni 700 kilomeetri sügavusel.

Nii et akustika ei paku mitte ainult lõbu ja esteetilist naudingut. Helilained on tõhus meetod kompimaks planeetide sügavusi, ilma et oleks vaja pinna sisse auke puurida, ning avastamaks atmosfääri parameetreid, millest sõltub heli kiirus. Samas saab mõõta ka sealsete vedelikkogude sügavusi, nii nagu seda tehakse Maa meredes sonaritega. Nende abil mõõdistati mõne aasta eest ka meie Neugrundi madalikul asuv meteoriidikraater. Lõppude lõpuks levib vaalade “muusika” ookeanides sadade, kui mitte tuhandete kilomeetrite kaugusele.

Nii et kel kõrvad, see kuulgu. Ja mitte ainult Maa muusikat.