Kannatused “Saksa reekviemiga”

Heili Vaus-Tamm

  Brahmsi “Saksa reekviem”: EESTI FILHARMOONIA KAMMERKOOR, ERSO, Barbara Zechmeister (sopran, Saksamaa) ja Christoph Kögel (bass, Saksamaa) ROLAND BÖERI (Saksamaa) dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 6. IV.

Kannatusaja muusika kulmineerus Brahmsi “Saksa reekviemi” nelja õhtuga üle Eestimaa kõigis suurtes kontserdimajades: Tartu Vanemuises, Jõhvis, Tallinnas ja Pärnus. Kõik tundus justkui kindla peale minek olevat – mitte liiga pikk, aga emotsionaalne romantismiaja teos, dirigent ja solistid helilooja kodumaalt, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ning Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Samas ükski pooltest katarsist ei tekitanud ja kokkuvõttes jäi esitus korralikule keskmisele tasemele.

36aastane mitmekülgne muusik dirigent Roland Böer on veidi vanem kui Brahms oma “Saksa reekviemi” luues. Niisiis peaks neis midagi haakuma – mitte enam verinoore inimese nägemus surmast, saksa kultuuriruumi mõttesügavus ja kannatuse õilistamise mentaliteet. Böer on kirjade järgi oma dirigenditee alguspooles (hiljuti oli debüüt Londoni Sümfooniaorkestri ees, juhatatud on juba Oslo, Müncheni, Šoti ja Luxembourg’i orkestrit). Tšellisti ja pianistina on ta aga Brahmsi pika hingamise ning suurekaarelise fraasiga kindlasti hästi tuttav.

Ent just seda uhket romantilist haaret jäi tolles ettekandes puudu. Oleks tahtnud nautida pikki läbivaid liine ja kandvaid orkestrikihte, tervikut moodustavaid arhitektuurilisi ehitisi. Aga ega Brahmski olnud veel selle teose kirjutamise ajaks oma kompositsioonilist täiust saavutanud. Sügavamad laulud ja suuremad sonaadid ootasid veel 10–20 aastat oma järge. Vaid Brahmsi kõige kuulsam teos, kõigile tuntud (ja oma tuntuses Brahmsi muust loomingust eraldunud) hällilaul on pärit samast ajast.

Ilmselt polnud Eesti Filharmoonia Kammerkooril lihtne massiivse sümfooniaorkestri kõlaga samal nivool püsida. Igatahes sellist balanssi ja koori kõla ilu, nagu hiljuti Tallinna Kammerorkestriga esitatud Bachi Matteuse passioonis, siit ei kostnud. Pigem tillukest allajäämist. Saksa keele hääldus oli liiga pehme ja mitte karakterit loov. Kooriosade soolod (välja arvatud sopran) hapravõitu.

Ettekanne võttis jumet solistide saabumisega. Bariton (mitte bass) Cristoph Kögelil on särav hääl, mis andis esitatavale eredust. III osast kostis ka koorisopranite kandvust ning voolavust. Ka osa lõpu suur tõus oli võimsalt kujundatud ja andis lootust edaspidiseks. Samas ei saa dirigendile ette heita vähest emotsionaalsust– tema kätekeel oli igati brahmsilik. Kui pisut norida, siis vaid skaalalt veidi ühetaoline.

IV osa “Wie lieblich sind deine Wohnungen, Herr Zebaoth!” oli oma keelpillimeloodiate ning vahelduvate koori-orkestri lainetega ilus nii muusikaliselt kui ettekandeliselt. Üldse hakkas kontserdi teises pooles tekkima rahu ja tasakaal, dirigendi poolt aimus huvitavat dünaamikat. Kvaliteedimärgina oli palju piano’t, mida dirigent esitajatele paaril korral lausa kükitades ette näitas. Järgmises osas “tõstsid” ettekannet orkestrisoolod klarnetist Meelis Vindi ja tšellist Pärt Tarvase esituses. Eriti kaunis ja kompositsiooniliselt kindla peale võte oli soprani-klarneti duo orkestri kohal. Teatraalsust lisasid ka keelpillide tõusvad “ohked”. Ja koori sosin “Eine kleine Zeit Muehe…” oli tõesti ilus.

Kuigi – mis imeasi see Muehe on, ikka vist Mühe on saksakeelne sõna. Nagu ka troesten ja ruehret trösten sõna rühret asemel. Mis nali see on? Eks algselt mingi arvutiprogrammi täpitähtede sallimatus, aga ikkagi… Meenub nõukogudeaegne telegrammitekst “oenne suennipaeevaks”. Eksitused on inimlikud ja loomulikud, asi pole selles. Ent kogu see saksa keele puudujääkide uputus näitab, et eesti rahva kannatamine saksa ülemvõimu, mõisaaja ja kadakasaksluse all, aga ka sellega kaasnev kultuur on vene võimu all kannatamisega efektiivselt ära uhutud. Ja pole suures osas siiani taastunud, sest nüüd ruulib ju inglise keel. Aga rohkem kui kolme sajandi – baroki, Viini klassikute ja romantismiaja muusika keel on suures osas saksakeelne ja see puudujääk puterdab meile pidevalt kontserdisaalides vastu.

Ka VI osa piano-koor koos hõreda orkestriga oli EFK vääriline, ja äkki kandis ka koori forte. Lõpuosaks sai kõla ümaramaks, koor-orkester sobima, brahmsilikud lained rulluma ning kaunis helisev lõppakord lepitas kõigega.