Kas klassikalise muusika kontserdil peaks saama tantsida?

Ürituste korraldajad võiksid usaldada, et muusika jääb muusikaks ka siis, kui seda mängitakse teistsuguse esituskoosseisuga.

MARJE INGEL

Kontsert „ERSO × HALL × unda“ 23. VIII klubis Hall. Muusikud Kenn-Eerik Kannike (elektroonika), Nina Kawaguchi (viiul), Helena Altmanis (vioola), Theodor Sink (tšello), Linda Vood (flööt), Meelis Vind (klarnet), Johannes Kiik (tromboon) ja Lauri Metsvahi (löökpillid). Kavas Kenn-Eerik Kannikese lood albumilt „Computations“, seadete autor Karl Tipp.

Millegipärast on mingit laadi muusika kuulamisel tekkinud teatud traditsioonid, kuidas seda teha – vähemalt juhul, kui tegemist on ühiskuulamisega. Vahel mõjub värskendavalt, kui neisse harjumustesse tuuakse muudatusi. Piisab sellestki, kui (esitus)traditsioone valikuliselt järgides uuendatakse esituse konteksti või mõnda nüanssi. Ühest sellisest ootamatusse keskkonda paigutatud muusikasündmusest sain eelmise reede õhtul osa Halli klubis.

Õigupoolest algas see muusikaõhtu veidi sedamoodi nagu vale jalaga voodist välja astumine. Klubi ukse leidsin küll üles, aga hoone pimedates koridorides sahmerdasid tegelased, kes otsisid taga pistikupesi ja rääkisid flaieritest ning mina tundsin end seal üsna nähtamatuna. Tõdesin, et 40 minutit enne kontserdi algust kohale jõuda on vist liiga vara ja astusin igaks juhuks tagasi õue. Veidi hiljem tegin uue katse ja see läks tunduvalt paremini: nüüd polnud ma enam nähtamatu, mul paluti koos mõne teise huvilisega enne pileti skaneerimist ja sisenemist veidi oodata.

Kenn-Eerik Kannikese muusika võitis tänu Karl Tipu asjatundlikele seadetele õige tubli annuse isikupära.

Teet Raik

Publikut kogunes päris kenake hulk. Nagu klassikalise muusika kontserdil ikka, olid keset põrandat paigutatud toolide read. Seepeale tabasin end mõttes küsimuse alla seadmast mitut klubi- ja muusikakultuuri etiketi juurde kuuluvat käitumisviisi. Näiteks, miks kuulub klubi­kultuuri juurde enne kontserdi algust enda dringiga varustamine ning baarileti juurde võib kõhklematult astuda ka keset kontserti, aga sama käitumine klassikalise muusika kontserdil on ennekuulmatu? Märjukesest palju enam hakkas mind huvitama, kas klassikalise muusika kontserdil tohib ka tantsida.

Tõsi, rangelt võttes ei viibinud ma tol reede õhtul klassikalise muusika kontserdil, kuigi esinejaks oli märgitud ERSO. Tegelikult oli laval sümfoonia­orkestri asemel vaid seitse ERSO muusikut ja Halli resident-DJ Kenn-Eerik Kannike, kes tohtis sedapuhku ennast pidulikult heliloojaks nimetada.

Niisiis viibisin ma tol reede õhtul klubis Hall ja tüüpilises klubimuusika kuulamise kohas mängiti klubi­muusikat seatuna (peamiselt) klassikalise muusika esitamiseks mõeldud pillidele. Millegipärast olid korraldajad arvanud, et nendesamade pillide tõttu (!) kaob muusikast liikumapanev impulss ja publiku jalgadest tantsukihk. Minu arvates oli see küll täiesti ekslik oletus ja mina oleksin tahtnud end muusika saatel liigutada. Tühja neist drinkidest.

Inimesed ja nende eelistused on erinevad. Tore olnuks pakkuda kuulajale alternatiivi näiteks sel moel, et nii tantsimise kui ka istumise valiku teinud kuulajal oleks olnud võrdselt hea vaade lavale ning potentsiaalsed tantsuhuvilised poleks pidanud riskima lava täiesti silmist kaotada.

Muide, see on vist maitse asi, aga mulle mõjub just akustiliste pillide tämber palju kaasakiskuvamalt. Läbinisti elektrooniline muusika toimib mulle pigem tapeedina, mis ei kutsu kaasa elama ega osalema. Võib-olla olen lihtsalt elektroonilises muusikas asjatundmatu ja minu hinnang peegeldab seda, aga minu meelest minnakse elektroonilises (tantsu)muusikas tämbrite valikul sageli lihtsama vastupanu teed. Ka Kenn-Eerik Kannikese muusika võitis tänu Karl Tipu asjatundlikele seadetele õige tubli annuse isikupära.

Tantsida ma seekord ei saanud, aga õige mitu korda kontserdi jooksul kibelesin küll seda tegema – või vähemalt jalalt jalale tammuma. Kui aus olla, on mul ka traditsioonilisel klassikalise muusika kontserdil raske täiesti paigal olla: ikka tatsub jalg või õõtsub pea muusika taktis.

Innustaksin ka ürituste korraldajaid usaldama, et muusika jääb muusikaks ka siis, kui seda mängitakse teistsuguse esituskoosseisuga. See, mis meid liigutab, ei allu ehk alati ratsionaalsele analüüsile. Seega usaldagem mõistuse asemel rohkem kõrvu ning – miks mitte – jalgu ja puusanõkse.