Kas on meid üks või mitu?

Teos „Anima mea“ suunab kuulaja vaatama enda sisse, aga ka enda ümber. Kui ei leia valgust enda seest, siis on teda ehk märgata, kui aknast välja piiluda.

GREGOR KULLA

Erki Pärnoja plaadi „Anima mea“ esitlus 3. IV veebis (sh teose esiettekande salvestis kontserdil „Südaöine. Pärt & Pärnoja“ 7. XI Tallinna Jaani kirikus). Erki Pärnoja, Filip Leyman, Peedu Kass, Ulrik Ordning, kammerkoor Collegium Musicale, dirigent Endrik Üksvärav, koorisolistid Annely Leinberg, Marie Roos, Lili Kirikal, Kristel Marand, Helina Kuljus, Rasmus Laks ja Karl Tipp.

Kui sa hoiad teda paremas käes, on ta haaratud sinu paremast käest ja kehale tähelepanu ei jagu. Kui sa hoiad teda silmis, siis on ta haaratud su silmist ja kehale tähelepanu ei jagu. Kui sa hoiad teda rinnus, on ta haaratud sinu rinnust ja kehale tähelepanu ei jagu. Kuhu ta siis panna, kus teda hoida? Ta on kui puuri pistetud lind, kellel niidijupp rihmaks kaelas.

„Anima mea“ (ld minu hing) kohta mõtteid kogudes sattusin albumi esitluskontserdi tutvustusartiklis mainitud Erki Pärnoja mainitud taassünni usu ja lootuse repliigile: „Keset ladu kõlav soov hoida hinges lootust on taas rohkem kui asjakohane, sisendades usku uuestisünniks ja taastärkamiseks.“1 Mõttes tärkas huvi, kas Erki Pärnoja tahab tõesti taassünni läbi teha. Mina ei sooviks, juhul kui taassünni reinkarnatsiooniga võrdsustan.

Teose algtekstina on peale luule kasutatud ka fraase psalmidest ja teadmata autorite-munkade ladinakeelseid keldi palveid. Niisamuti kanti teos ette kirikus, mis kõik viitab selgelt kristlusele. Kristluses kehastus Püha Vaim ühekordselt Jeesus Kristuses ning avaldub pidevalt kõigis inimestes („Eks teie tea, et te Jumala tempel olete ja et Jumala Vaim elab teis endis.“, 1Kr 3:16), kuid reinkarnatsiooni võimaluse kirik välistab, sest see on vastuolus usuga, et patused lähevad pärast surma põrgusse ja usklikud taevasse. Arvan, et kõik religioonid on vahendid mõistmaks seda kõrgemat, mis kristluses on Jumal, hinduismis brahman, budismis nirvaana jne. Ekslik oleks aga need kõik ühte patta panna: ristiusus on kõrgeim isikustatud, hinduismis universaalne vaim või vägi ning budismis hoopiski seisund, võib-olla isegi koht.

Kuulaja jõuab pärast oma hinge silme ette manamist, Isa kui valguse tiibade alla jõudmist ning rahupalveid teadmiseni, mille kujustab retrospektiivlik instrumentaalsoolo. Erki Pärnoja Collegium Musicale ees soleerimas.

Videokaader

Pealkirja lugedes mõtlesin kohe, et mhmh, Erki avab meile oma hinge, kuid teose kontseptsiooni selgitades on ta rõhunud selle teisejärgulisusele – et kuulaja laskuks oma sisekaemusesse. Kunstis otsin rohkem (sügavalt mõtestatud) sisu kui ilu. Ideaal on kohata neid kaht ühes. Hilinemisega ülekannet oodates oli aega, et intervjuude kaudu teose sisuga tutvuda, ning jäin ootama, kuidas teos mind endasse vaatama juhib. „„Anima Meal“ puudub narratiiv, mis algab algusest ja läheb lõpuni. Ehk on hoopis nii, et see teos algab lõpuga ja lõpeb ühe algusega ning nende kahe vahele jäävad kõik need erinevad võimalused.“2 Sellega tõstatub küsimus, kas seesuguse hingeseisundi (siinkohal sisekaemus ja/või lootus) võimendamiseks on üldse võimalik kasutada narratiivi. Keeruline on leida lugu, mis sobiks kõigile, millega oleks võimalikult paljudel inimestel mõeldav end võrdsustada eeldusel, et helilooja aade on juhtida pilk kuulajasse endasse. Millised on need erinevad võimalused, millest helilooja räägib?

Spotifys uut teost otsides avastasin, et „Anima meal“ on kuus osa. Seega võib seda ehk isegi kutsuda missa brevis’eks (Pärnojal on teise osa asemel instrumentaalteos, mis ei välista selle vormilist ega sisulist sarnasust missaga – muusika üksi võib edastada mõtet selgemalt kui tuhat sõna). Teose esialgne pealkiri pidigi olema „Südaöine missa“. Esimeses osas („Anima mea“) on tekstil nagu „Kyries“ justkui mantra roll. Osa vältel lausujate hulk kasvab ning nõnda saab osa kohati valulise, rituaalse ilme. Teose teine osa „Alla tiibade varju“ kehastab langemist, mingisse unisooni (kaitsvate tiibade alla) jõudmist. Auandmisena (ld gloria, missa teine osa) on „alla tiibade varju“ võimalik tõlgendada kui kaitse kinnitamist – andes mõista, et keegi või miski seda kaitset pakub. Elektri­kitarr mängib tremolo laskuvaid käike. Pisas kirjutati helikõrguse tajumisest ning unenäo arhetüübist uurimistöö, kus väidetakse, et helikõrguse illusoorsel vertikaalsel tajumisel ja arhetüüpsel arusaamisel unenäost kui hinge ekslemisest taevalike alade kohal (celestial territories) on psühhoesteetiline mõju.3 Teesi järgi on seda võimalik ka pöörata: helikõrguse vertikaalset langemist („Alla tiibade varju“) toetab koju kui turvalisusse jõudmise arhetüüp.

Nüüd oleks aga nagu osade asukoht vahetatud. Pärnoja teose kolmas osa „Isa“ oleks justkui missa viies, „Benedictus“ (ld õnnistatud). Koos esimese osaga kannab „Isa“ teost nii mõju kui ka sisu plastika poolest kõige enam edasi. Kahe soprani käes vahelduvad käigud meenutavad vee voolamist läbi Bedřich Smetana „Vltava“ flöödisoolo. Justkui oleks õnnistus jõgi hinge ja loojumisele järgneva tulemise vahel („Mina tean, et kui loojun, / enam ei tule / Sina tead, et sa tuled uuesti / Kui tahan tulla, pean olema sina“). Osa läbiv modulaarsüntesaatori kolmkõlakäik võimendab rituaalsust. Omamoodi paralleel tekkis Philip Glassi ooperiga „Einstein rannal“, mis on üles ehitatud ainitisele korduvusele (Glassi ooperi „Knee Play 5“ ja „Anima mea“ atmosfäär on samasugune).

Neljanda osa alguse harmoonia on ülimalt isamaalise kõlaga, millele ehk Anna Haava tekstiga ongi soovitud rõhuda. Pärnoja on Eesti Ekspressi intervjuus maininud, et Haava luuletusega leidis ta „Anima meale“ keskme. Luuletus kõneleb valgusest kui kõigeülesest. Valgusest, mis „rääkimata hiilgusega / mu kurba südant kosutab“. Valgust võrreldakse ingliga, kelle ülesande üle peab autor aru, kuid millest hoolimata soovib, et valgus jääks surmani tema juurde. Valgus samastatakse sikhismis, kuid ka hinduismi XX sajandi alguses sündinud harus hingega. Pam Reynoldsi juhtum (tuntud ka kui Spetzleri eksperiment) kinnitab metafüüsika abil samuti valguse kui hinge ideed.4 Operatsioonil kehast väljunud Pam kirjeldas oma lähedasi, kelle juurde ta läbi tunneli jõudis, kui kõige eredamast ja selgemast valgusest koosnenud olendeid. Kummaline mõelda, missugune tähtsus on kellelegi valgusel. Mõni ei pane seda tähelegi või võtab seda ise­enesestmõistetavana.

 

On see koit või ehakuma

Mis minu hinge valgustab

Mis rääkimata hiilgusega

Mu kurba südant kosutab

 

On ehk ingel taevast tulnud

mu palveid viima ülesse

või halastades kinnitama

kui valurikkamaks läeb tee

 

Oh viibi veel

Oh viibi veel

sa õnnis valgus

mu surmani mu juurde jää5

 

Sõnade „Olgu sul rannale rulluva laine sügav rahu, / olgu sul voogava õhu sügav rahu“ ja „Kui tahan tulla, pean olema sina“ (viimane osa) vahele jääb teose peaaegu ainuke puhtalt pärnojalik episood – pingestatud trio, mis on ka teose kulminatsioon. Kuulaja jõuab pärast oma hinge silme ette manamist, Isa kui valguse tiibade alla jõudmist ning rahupalveid teadmiseni, mille kujustas minus retrospektiivlik instrumentaalsoolo. Olgugi et tegu on keldi palvetega, tekib rahupalveid kuulates tunne – taustal on kuulda trummimütsusid, mis sarnanevad rituaaltrummi omadega –, nagu oleks tegu mõne eesti kombestiku rituaaliga. Pärast ühist laulmist lõkke ääres võtab muusiku rolli üle kolmik, kes loeb teatud tantsulisusega muusikalist palvet. Palvena mõjub mulle muusika. Soolole järgneb pilt peegelsiledast veest ehakumas.

Teose lõppakord on Hasso Krulli sõnadele loodud „Mina tean“. Soolole järgnedes erineb see eelnevast õhustikust märkimisväärselt ning toob taevalaotuses hõljuva kuulaja taas jalgadega maa peale (nagu Julee Cruise albumi „Floating into the Night“ kaanel). Kui Haava tekstile tugineval osal on kõrgeimale viitamise ja tema tunnustamise kaudu kaudne „Credo“ roll, siis viimasele osale kui perspektiivile ma missast paralleeli ei leia – ega peagi. Krulli luuletuses võib „sina“ metafoorina kasutada päikest (see on ju päike, mis loojub) ning selle kaudu ka hinge: päike kujutab endast valgust, valgus omakorda varasema tõlgenduse valgusel hinge.

Missa on mälestamine ja ohvritoomine. Palves mälestab kirik Jeesus Kristust ja tema lunastustööd, eriti tema ristilöömist inimkonna nimel. Kirik tuletab meelde ka armulauda viimselt õhtusöögilt, kui Jeesus pakkus oma peatset surma aimates jüngritele leiba ja veini. Jeesus käskis jüngritel pidada pidusöömaaega tema kulul. „Anima mea“ on ehk nii-öelda ilmalik palve või meenutus, igatsus. Ilmalik, sest vähemasti mina ei taha teost siduda ühegi religiooniga. Leian, et hing on usuülene.

Teos suunab kuulaja vaatama enda sisse, aga ka enda ümber. Kui ei leia valgust enda seest, siis on teda ehk märgata, kui aknast välja piiluda. Seegi võib keeruline olla, sest päikest näeb siinmail harva ning raskeks võib osutuda teda ettegi kujutada. Sestap sobib „Anima mea“ ülestõusmispühadega nagu valatult, sest tuletab meelde, mis meid ees ootab – kevad. Ei teagi, kas teda on siis üks, mida me omavahel jagame, või on igaühel oma.

Olgugi et „Anima mea“ ei ole komponeeritud narratiivselt, moodustab see siiski kronoloogilise süžeekaare. Ehk kõneleb inimhinge ja laiemalt kõige elava ajatu müsteerium juba eos meie kõigiga? Hingelise ja religioosse sisuga mängida on üsnagi libe tee. Vihmaks rajal on kahe žanri, postroki ja klassikalise muusika lõimimine, mida tuleb teha maitsekalt, et lõpp-produkt ei kõlaks klišeena. Erkil on see kaunilt välja kukkunud. Linnu lendulaskmine nõuab distsipliini. Anima mea’st mõtlematult kinni hoides ei lase me tal vabalt lennata.

Peale valguse kirjeldab seda hästi ka vesi. Vesi, millega saame end pesta ning tänu millele saame end tunda puhta ja värskena. Vesi, nagu ka valgus, on igal pool meie ümber ning temata oleks elu võimatu. Püüame temast kümne küünega kinni hoida. Veega võrreldakse meelt, mis on distsiplineeritud – meelt, mida on õpetatud lahti laskma. Treenimata aru on see-eest kui tükk jääd, mis ei liigu ega voola. Temaga pole võimalik pesta käsi ega jalgu, teda pole võimalik juua. Aga temast on võimalik kinni hoida. Kinni hoida seni, kuni hakkab külm.

1 Priit Hõbemägi, Erki Pärnoja uus plaat „Anima Mea“: mäng helguse ja melanhoolia piirimail. – Eesti Ekspress 31. III 2021. https://ekspress.delfi.ee/ artikkel/92982967/erki-parnoja-uus-plaat-anima-mea-mang-helguse-ja-melanhoolia-piirimail

2 Samas.

3 Umberto Barcaro, Massimo Magrini, A dream-evocative feature in music can be accounted for by the pitch-height auditory effect and a basic dreaming archetype. – International Journal of Dream Research 2020, 13 (1), lk 77–81. https://doi.org/10.11588/ijodr.2020.1.68125

4 Kurt Forrer, Who is the dreamer? – International Journal of Dream Research 2019, 12 (2), lk 89–93. https://doi.org/10.11588/ijodr.2019.2.62308

5 Anna Haava luuletuse „Kas on see koit või ehakuma?“ teisend. „Anima meas“ kasutatud tekstid on kohandanud Erki Pärnoja, Anu Lamp, Jaan Tammsalu ja Eero Epner.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht