Kes teab hea jõulukontserdi valemit?

Corelli Musicu aastalõpukontsertide kava tõestas taas, kui palju on maailmas head muusikat, millest me veel midagi ei tea ja mis ootab avastamist.

ÄLI-ANN KLOOREN

Jõulumuusika festival „Kirikupühad Maarjamaal“ 30. XI 2019 – 6. I 2020 Raplas, Tallinnas, Kernus, Tartus ja Keila-Joal. Kunstiline juht Mail Sildos.

Kuidas lahendada jõulukontserdi korraldamise valem, et meelitada jõulumuusikast üleküllastunud publikut kuulama? Võtta kavva ainult tuntud teosed või üllatada millegi uuega? Esimese puhul on võimalik reaktsioon, et oh, neid on ju sada korda juba kuuldud, teise puhul jälle, et jõuluajal tahaks midagi tuttavat ja turvalist.

Corelli Music, kes korraldab 2010. aastast jõulumuusika festivali „Kirikupühad Maarjamaal“, oli sel korral probleemi lahendanud nii, et repertuaari oli võetud teoseid skaala mõlemast otsast: nii ülituntud kui ka täiesti tundmatuid lugusid. Huvitaval kombel esitati tundmatut repertuaari just festivali kõige suurejoonelisemal kontserdil Tallinna Jaani kirikus (kontsert toimus ka Tartu Jaani kirikus), kus astusid üles Corelli Barokkorkester ja Lätist pärit barokk-koor Collegium Choro Musici Riga Māris Kupčsi juhatusel. Kavas olnud neljast teosest kõlas kolm Eestis esimest korda ja ilmselt ei ole need – Georg Philipp Telemanni „Der Messias“ ehk „Messias“, Marc-Antoine Charpentier’ „Noël sur les instruments“ ehk „Jõulud instrumentidel“ ning Michel Corrette’i „Laudate dominum de cœlis“ – eriti tuntud ka mujal maailmas. Lisaks kanti ette Antonio Vivaldi „Magnificat“.

See kava tõestas taas, kui palju on maailmas head muusikat, millest me veel midagi ei tea ja mis ootab avastamist. Kõige suurema üllatuse valmistas Corrette’i „Laudate dominum de cœlis“, kus helilooja loodud muusika vaheldus Vivaldi viiulikontsertide tsüklist „Neli aastaaega“ pärineva „Kevade“ töötlusega. Kui originaalmaterjal kõlas orkestrilt, siis Vivaldi muusikat esitas koor, tekstiks 148. psalm. „Kevad“ sobis koorile esitamiseks üllatavalt hästi ja kõlas tänu ruumi kajale kergelt laialivalguva kõlamassina, mille taustal särasid solistid. Kavalehel antakse mõista, et tegemist ei ole just kõige leidlikuma ja eredama teosega, mulje oli aga vastupidine. Üldiselt olen ise selliste töötluste suhtes skeptiline, mõnikord lausa allergiline – ilmselt on oma osa selles 1980ndatel järjestikku ilmunud klassikalise muusika diskoversioonidel. Töötlus Vivaldi „Kevadest“, niigi lootusetult äraleierdatud teos, tundub kuulamiseks esmapilgul eriti ebaatraktiivne. Peab siiski tõdema, et viimasel ajal on üks meeldiv erand olnud Max Richteri „Vivaldi Recomposed“, kus originaal seguneb elektroonilise muusikaga.

Klassikalise muusika töötlemiseks ongi kaks peamist suunda: kas muuta see tümpsu lisamisega n-ö söödavamaks klassikalist muusikat mittehindavale kuulajale või läheneda sellele kui algmaterjalile, millest luua ümber komponeerides täiesti uus teos. Viimast teed on läinud Richter, aga ka Corrette, ning tulemus on mõlema puhul, kui mitte just suurepärane, siis vähemalt intrigeeriv. Telemanni „Messias“, mille kohta oli kavalehel samuti karm hinnang, et „teos on võrdlemisi sündmustevaene, selles napib dramaatilisi kontraste ja seetõttu ei jää see ka millegi erilisega meelde“, on siiski väga sümpaatne teos. Ilmselgelt ei ole tegemist Händeli „Messiaga“ võrdväärse oopusega, aga kuna käsitlus on niivõrd erinev – üks kammerlik, teine monumentaalne – siis ei ole mingit põhjust neid kahte võrreldagi.

Mart Saare lauludes avaldus Iris Oja üks paremaid omadusi: oskus oma esitusstiili täielikult muuta vastavalt laulude stiilile ja sisule. Kadri-Ann Sumera esitatud Saare prelüüdid tuletasid taas meelde, milliste pärlitega on tegemist.

Karin Helstein / Corelli Music

Nii Telemanni kui ka Corrette’i teose ettekande puhul tuleb esile tõsta läti soliste ja meie Ivo Postit. Tenor Ansis Bētiņšit kuulates läks mõte kohe Bachi passioonidele ja evangelisti osale. Tema biograafiast seda rolli veel ei leidnud, aga see sobiks sinna ideaalselt. Sopran Ilze Grēvele-Skaraine, kes on magistrikraadi omandanud Läti muusikaakadeemia varajase muusika laulu erialal, jättis sügava mulje oma kauni tämbri, sirge tooni ja puhta intonatsiooniga Corrette’i-Vivaldi teoses. Väikese vahemärkusena: loodame, et nüüd, mil ka EMTAs on oma varajase muusika osakond, avaneb meie lauljatelgi võimalus omandada teist­suguse suunitlusega vokaalset ettevalmistust kui viimasel ajal palju poleemikat põhjustanud ooperilaulja erialal. Kontserdi juurde tagasi tulles peab kiitma ka orkestrit särava kõla ja emotsionaalse mängu eest, eriti Charpentier’ instrumentaalpalades. Ainuke küsitavus kogu kontserdil oli koorilauljate kasutamine solistina: nad jäid selgelt alla n-ö päris solistidele, probleeme oli intoneerimisega, kohati vedas ka hääl alt.

Repertuaari poolest täielik vastand oli kammermuusika kontsert Kellerteatris, kus esinesid kontratenor Ka Bo Chan ning Corelli Consort koosseisus Mail Sildos, Tõnu Jõesaar ja Robert Staak. Selle kontserdi kava koosnes peamiselt hästi tuntud vokaalteostest, mille vahele olid põimitud mõned harva ettekantavad teosed lautole ja viola da gamba’le. Nähes kavalehel selliseid pealkirju nagu „Che faró senza Euridice“, „Ombra mai fu“, „Music for a while“ jne tekib tahtmatult mõte: ah, jälle … Aga Ka Bo Chani esitus oli selline, et kontserdilt võis lahkuda mõttega: nii tore, et jälle … Tal on erakordselt ilus, pehme ja loomulik tämber, maitsekalt emotsionaalne esitusviis, peale selle veel hea eri keelte hääldus ja teksti selge edasiandmine. Barokiaja kuulajais, kes andsid hinnangu lauljale aariates kõlavate pikkade nootide kujundamise põhjal, oleks „Ombra mai fu“ avanoot Ka Bo Chani esituses kindlasti vaimustunud aplausi esile kutsunud. Selle kontserdi miinus oli saateansambli tagasihoidlik kõla: klavessiinita basso continuo oleks vajanud harmooniapillilt toekamat ja mahlakamat põhja soolopillidele. Tore aga, et Tallinnas tuleb pidevalt juurde uusi esinemispaiku. Kellerteatri väike hämar saal on kammerlike kontsertide korraldamiseks ideaalne, omajagu vürtsi lisab teadmine, et tegemist on põnevusteatri saaliga. Kergelt saladuslik aura oli ka sellel kontserdil – omaette küsimus on, kuidas saada vähemtuntud paikadesse rohkem publikut, mida see kontsert kindlasti oleks väärinud.

Festivali lõppkontsert toimus Keila-Joa lossis, kus Iris Oja ja Kadri-Ann Sumera ettekandes kõlasid Sergei Rahmaninovi, Modest Mussorgski ja Pjotr Tšaikovski romansid ning Mart Saare laulud ja prelüüdid. Mitte just kõige jõululikum kava jõulufestivali lõpetamiseks, aga kolmekuningapäevaks, mil kontsert toimus, ihkaski hing juba midagi muud. Olid ajad, kui vene romansid olid sageli meie lauljate repertuaaris, nüüd on need siinmail üsna unustusse vajunud. Seetõttu suur tänu Iris Ojale, kes on võtnud need oma kontserdi­kavadesse. Hiljuti tõi Oja kuulajate ette samalaadse kava, siis küll koos Kirill Ogorodnikoviga. Kitarri saatel kõlasid laulud intiimsemalt, nüüd klaveriga palju jõulisemalt.

Rahmaninov ei ole oma romansside klaveripartiide loomisel olnud just kõige tagasihoidlikum, need on võrdväärsed vokaalpartiiga ning aeg-ajalt avastasingi end pigem kuulamas Sumera kütkestavat mängu. Tšaikovski romansid võlusid oma kaunite meloodiatega, aga kõige mõjuvamad olid vene heliloojate loomingust siiski Mussorgski laulud oma lihtsuses ja värskuses. Kontserdi lõpuks esitas Oja valimiku Saare lauludest ja siin avaldus laulja üks paremaid omadusi: oskus oma esitusstiili täielikult muuta vastavalt laulude stiilile ja sisule. Harva suudavad ooperilaulja ettevalmistusega artistid nii loomulikult ja siiralt laulda, nagu tegi seda Oja kontserdi kõrghetkeks kujunenud „Tipa-tapa hälli­laulus“. Kadri-Ann Sumera esitatud Saare prelüüdid lossi koduse kõlaga klaveril tuletasid taas meelde, milliste pärlitega on tegemist ning et need võiksid pianistide repertuaaris kõlada palju sagedamini. Kogu kontserdi sidusid õdusaks tervikuks Sumera lootutvustused. Ühtlasi saime teada hea uudise, et peagi on Ojal ja Sumeral ilmumas uus plaat Saare lauludega ja plaanis on salvestada kõik tema laulud.

Hea jõulukontserdi valemit ma ei leidnudki. Kui on hea esitus, sobivad kõik lood, olgu tuntud või tundmatud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht