Kes vana asja …

Tiina Mattisen

Ühe koosoleku protokoll 2 Eesti Muusikanõukogu aastakoosolek 15. XII 2011 EMTA kammersaalis Algus eelmises Sirbis. Diskussiooniplokkide vahel tutvustas kultuuriministeeriumi arendusosakonna juht Jorma Sarv kavandatavaid „Kultuuripoliitika arengusuundi aastani 2020”. Kuigi eelmist, 1998. aasta arengukava polnud õieti vaja enne, kui algas masu ja tuli hakata otsuseid muutma, on viimasel ajal hakatud õigustatult küsima, millistel alustel ja kellega koostöös riik oma otsused teeb. Ja kuhu üldse on Eestil võimalik jõuda erilises olukorras, et nii väikeses riigis peab ülal pidama midagi nii suurt, nagu seda on eesti kultuur? Arengusuundi kavandatakse kolmes osas (vt http://www.kultuuripoliitika.ee) ja viimases, kõige konkreetsemas jaos oodatakse just valdkondi oma ala võtmeküsimusi sõnastama. Muusikud saavad seda teha EMN i kaudu. Tulemusest isegi tähtsamaks pidas Sarv aga protsessi ennast, et tekiks harjumus kultuuripoliitika küsimusi korrapäraselt arutada: „Ehk olen naiivne, aga loodan, et protsess toob kaasa sisulise muutuse”. Just ootusest, et uue kultuuripoliitika tulemus võiks olla kvaliteedimuutus, lähtus Evi Arujärve küsimus, kas silmas on peetud mingeid põhipunke, millised need kvaliteedimuutused võiksid olla. „Korraldusliku mehhanismi lähtepunktiks peaks olema mingite sisuliste väärtuste saavutamine ja need ei saa olla väga abstraktsed. Kultuuripoliitika on ainult vahend konkreetsemate väärtuste saavutamiseks,” toonitas Arujärv. Toomas Siitan pakkus välja lihtsa stsenaariumi: võtta vanadest suundadest välja see, mis saavutamata, ja olekski dokument koos. Või peaks keegi ütlema, et osa 1998. aasta arengukavas seatud sihte on läbi kukkunud, ja selgitama, miks. „Võime unistada abstraktsetest väärtustest, aga need peavad olema kuidagi tagatud.” Aarne Saluveer nägi kultuuriministeeriumi algatuses reaktsiooni Kultuurikoja mässule ühe ministri vastu – neile visati kont – poisid, purege! Andku poliitikud ka oma plaanid – minimaalne, keskmine või maksimaalne versioon –, mille põhjal saaksime oma ootustega välja tulla!

Asekantsler Ragnar Siil selgitas, et tema ootus selles protsessis ei ole vastus küsimusele „mis on hea muusika?”. Küll aga saab sõnastada, milline on kvaliteetne muusikaelu ja -korraldus. Ta viitas ka eelmise arengukava puudustele, näiteks omandivormi mitmekesisuse alla kirjutatud grandioossele vastuolule: riigi kultuuriraha tuleb jaotada sõltuvalt sisust, mitte omandivormist, samas ütleb järgmine punkt, et riik peab oma vara eest hoolitsema heaperemehelikult. See tähendas, et kui mõnede eraõiguslike toetus vähenes poole võrra ja mõni pandi kinni, siis riigiasutuste eelarve vähenes 10-15-20%. Kui riigiasutuse kulutused peavad jääma samale tasandile, siis tuleks ka eraõiguslikele leida rohkem raha vältimaks suhtumist, et kui oled „rea peal”, siis jääd … Siil selgitas lähimeetmeid eraõiguslike rahastamise parandamiseks. Muudatuste mootor on usk, et toetuste selgus, stabiilsus ja ka paindlikkus nende jagamisel on kvaliteedi tõusu eeldus.

Kes kuulab ja kus kõlab?

Kõik me tahame anda kontserte, aga need peavad toimuma kuskil ja kellelegi, intrigeeris Timo Steiner muusikaelu diskussiooni algatuseks.

Kadri Tali kogemus Põhjamaade SO mänedžerina ütleb, et noored tuleb kontserdisaali tuua. Kui aju kogeb midagi head, siis ta tahab seda uuesti. Rein Rannap pidas samuti oluliseks lapsepõlves tekkivat kontserdilkäimise harjumust ja muretses, et see järjepidevus on katkenud isegi muusikute endi hulgas. Miks? Sest pikka aega ei keskendunud Eesti Kontsert igapäevasele „ebaglamuursele” tööle: olid ehitused, soov meeldida rikastele sponsoritele – nüüd on tagajärg käes.

Jüri Leiten alustas selgitusest, et Eesti Kontsert jaguneb kaheks: majad ja kunst. Ei mõelda nii, et kui raha napib, siis paneme majad kinni. Need peavad funktsioneerima ja ideaalis end ise majandama. Viis ilusti ehitatud ja hea akustikaga kontserdimaja on andnud suure tõuke regionaalsele arengule, tõstnud publiku enesehinnangut ja meeleolu. Kuna riigi toetus EK-le on 2007. aastast vähenenud u 30%, siis samas mahus jätkata ei saa. Tuleb teha sama raha eest vähem, aga kallimaid ja paremaid asju. Statistika näitabki, et piletitulu tõuseb, kuigi publikut ja kontserte on vähem. Publiku leidmiseks püütakse repertuaari laiendada igas dimensioonis. Riik, kes annab raha, pole siiani küsinud, mida ja kui palju teete. Aga tundub, et see aeg on tulemas: KM ei näe meelsasti EKd tegelemas popi ja džässiga. Teine tõmbemoment on paremini süstematiseeritud sarjad: „Lõunakontsert” ostetakse kiiresti ära ja hästi läheb ka „Kuldsel klassikal”, millega vastati publiku soovile kuulda head klassikat.

Kadri Tali Leiteni optimismi ei jaganud: saja esitajaga kontsert ei saa end ära majandada. ERSO ei saa majanduslikel põhjustel isegi Tartusse sõidetud. Leiten vastas kutsega koostööle, mis on selgelt kulude jaotamine. T. Siitan aga uuris, mida arvata majade administreerimise ja kontserdikorralduse lahkulöömisest. Leiten jäi kindlaks, et praegune valdaja on heaperemehelik, aga ka kõige ökonoomsem. Ka rendihindu peab ta väga mõistlikuks – maja kulu tuleb ju kuskilt teenida!

Marko Lõhmus võttis uuesti jutuks tähelepaneku, et eesti interpreet ei kuula oma kaasinterpreete. Tali tõdes, et ka ERSO muusikaõppureile avatud proovid on tühjad … Rannap aga kaitses, et muusikul pole aega kontserdile tulla, sest ta peab nii palju töötama. Ikka rahapuudus! Ja sellest põhjustatud „nõiaring”: kui teha nii palju kontserte, siis väheneb kuulajaskond ja langeb ka tase. Mis plaane me teeme 20 aastaks, kui raha pole!

Muusikaeksport ja Eesti võimalused

Küsimusega, kas tahaksime olla 10–15 aasta pärast viie rikkama või õnnelikuma riigi hulgas, juhatas muusikaekspordiga seonduva diskussiooni sisse Toomas Siitan. Kultuuripoliitika arengusuundade koostamise ajal on oluline küsida, mida me ise tahame näha 7–10 aasta pärast. Mõõtmise ja sihtide määratlemiseta ei saa! Tasapisi hakkame harjuma nii loomemajanduse kui kasuteenimisega, aga mida me ekspordime ja kas meid toetab ka riiklik huvi? Majanduses ju eksporti toetatakse …

Tõnu Kaljuste ei mõtle esinedes ekspordile, vaid ikka muusikale, ja ideaalis pole vahet, kus esineda. Oluline on teha head muusikat: „Või oleme endiselt vaesed Idas-Euroopa muusikud, kes kiirustavad välja, et rohkem teenida? Kas kodumaine musitseerimine on aseaine!”. Endale ise vastates pidi Kaljuste tõdema, et oleme, jah, endiselt vaesed: rahastamisel ei arvestata muusikuks saamise erilist hariduskäiku, nii nagu mujal maailmas tehakse, ja hoiakute muutumist ei paista … Helena Tulve nõustus, et me ei saa end selles mõttes Põhjamaaks lugeda: heliloojal pole vahet, kas kirjutada Eesti jaoks või mujale, aga perele on see vahe tunda.

Siitan viis jutu ekspordikanalitele, kus maksavad eeskätt sidemed. Eesti on nii väike, et iga inimene, kes liigub väljapoole, on kohe ka kontaktisik, üldistas Tulve. Eksport on sisuliselt tööturg eesti muusikutele, tunnustas Marje Lohuaru siinset ekspordipotentsiaali ja kõneles selle nimel asutatud Eesti Muusika Arenduskeskuse püüdlusest mänedžere koolitada. Kõige parem soovitus mehele on ikka mees ise, pareeris Mati Turi. Kui teeme midagi hästi, kutsutakse meid tagasi. Tulvegi nõustus, et kvaliteet on see, mis liigub välja. Aga konkurents on väga tugev ja kvaliteeti tuleb igalt poolt, mistõttu (kontserdi)korraldaja eelistab pakkujat, kellel on riigi toetus. Mujal Euroopas toimib süsteem, kus riik toetab oma interpreete, ja nii tekib küsimus, miks meie tegevuse peaks keegi teine kinni maksma? Andrus Kallastu kutsus vaatama Põhjala poole: seal tehti reegel, et kui interpreet on loonud sillad, siis riik annab 50% tuge. Selged mängureeglid aitaksid edasi. Mujal esinemine on kõige loomulikum suhtlemisviis, õhu küsimus, sest teises keskkonnas saad teistsuguse vastukaja, tunnistas Kaljuste, kelles „ekspordi” väljend tekitab endiselt õõvastust. „Kas merkantiilne mõtlemine suudab vastata küsimusele, kui palju Pärt on toonud Eestisse investeeringuid ainuüksi seetõttu, et ta on loonud ettekujutuse Eestist kui kultuursest partnerist?” küsis Siitan. Võid maksta ei tea kui palju raha, et tekitada mõnele heliloojale selline maine, aga ei saa – see on hindamatu, vastas Kaljuste.

Eero Rauna häiris ekspordi mõtte hägustamine. Ta eraldas seal kolm astet: kultuuri tutvustamine (kulud on, aga tulusid pole), kultuurivahetus (samuti vaja doteerida) ning alles seejärel kasumi eesmärgiga eksport. Kas ja kuidas on võimalik seda kolmandat suunda tugevdada? Seni on Estonia klaver meie ainus ekspordiartikkel. Need, millesse algul panustada, ongi 1. ja 2. aste, kolmas hakkab tööle siis, kui esimesed toimivad, vastas Tulve. Me ei saa konkureerida Inglismaaga – ekspordi kiht on ikka nii õhuke–, aga kui sul on mingigi riigi toetus ja teadmine, et kannad väärtust, mida ka mujal hinnatakse, siis on vähemalt lootust.

Riigi tugi polekski ainult ekspordi küsimus, rõhutas Siitan: ühiskond peaks vääriliselt hindama meie andekaid, et nad 30. eluaastaks ei känguks … Ka Pille Lill meenutas, et interpreet saab tekkida üksnes laval, mis siinsetes oludes peaaegu olematu võimalus. Tagajärg on näha ja varsti polegi meil küpseid interpreete: nad ei saa areneda ja lõpetavad tegevuse!

Mida siis teha – kõik ühele lavale ei mahu. Peame looma mitmekihilisust, leidis Siitan lõpetuseks. „Kui Ragnar Siil rääkis, et riik on kohustatud toetama tegijaid ja ühtaegu hoidma oma vara, siis see haavas väga – me kõik oleme riigi vara ja heaperemehelikkus on just see, mida ootame.”