Kindla visiooniga kava

Kontsert viiuldaja Peter Spissky ja metsosopran Tuuri Dedega andis Floridantele võimaluse koosmusitseerimist edasi arendada võimsa meistri käe all.

MIRJE MÄNDLA

Floridante kontsert „Euroopa tippsolistid II. Tuuri Dede ja Peter Spissky“ 12. XI Niguliste muuseumi Antoniuse kabelis. Floridante barokkorkester: Tuuri Dede (metsosopran), Peter Spissky ja Terje Männi (barokkviiulid), Hanna Maria Semper (barokkvioola), Villu Vihermäe (barokktšello), Regina Udod (kontrabass), Paul Daniel (barokk-kitarr) ning Saale Fischer (klavessiin). Kavas Ardo Ran Varrese uudisteos „Uudissõnu/Unarsõnu“ ning Georg Philipp Telemanni, Georg Friedrich Händeli ja Henry Purcelli muusika.

Ansambel Floridante tähistab järgmisel aastal kümnendat tegevusaastat. Sellele eelneval hooajal on hoogsalt alustatud uut sarja pretensioonika, kuid Eesti muusikas isegi tuttavliku pealkirjaga „Euroopa tippsolistid“. Kontserte, mille alapealkirjas on mainitud tippsoliste, võib leida mitme kontserte korraldava institutsiooni või projektikorras tegutseva koosluse tegutsemisajast. Seega on Floridante läinud kontserdisarja pealkirja valikul n-ö kindla peale välja. 2014. aastal tegevust alustanud ansambel Floridante seadis esmalt endale eesmärgi esitada barokkpillidel mängiva koosseisuna kõrgbaroki muusikat mente et corde – mõistuse ja südamega. 12. novembril kõlanud kava kandis täpselt sellist pitserit.

Küll on aga vahepealse ajaga ansambli tegevuspind laienenud. 2019. aastal alustas tegevust ka sel kontserdil esinenud Floridante barokkorkester. 2021. aastal anti esimesed kontserdid vokaalansambliga Floridante Consort. Veel on tegeldud XIX sajandil tegutsenud baltisaksa mõisnike laululoominguga, laiemalt varajase muusikaga, esinetud Eestis ja väljaspool, korraldatud kontserte ja 2015. aastast on Floridante Haapsalu vanamuusikafestivali resideeriv ansambel. Floridante debüütplaat kannab aastanumbrit 2019 ja pealkirja „Amarilli mia bella“ ehk „Mu kaunid amarillod“.

Tänavusel hooajal algatatud sari „Euroopa tippsolistid“ toob ansambli sõnul kokku Euroopa solistid, sh eesti tippsolistid. Selle kontserdi tarvis valis Tuuri Dede enda n-ö kaaslaseks viiuldaja Peter Spissky. Teine liin hooajal on uue eesti heliloomingu tellimine: autorite seas on Märt-Matis Lill, Evelin Seppar, Elis Hallik ja seekord kõlas kontserdil esiettekandena osa Ardo Ran Varrese uuest teosest „Uudissõnu/Unarsõnu“.

Slovaki päritolu viiuldaja Peter Spissky on Eesti publikule küllaltki tuttav nii plaatidelt kui ka kontsertidelt: ta on esinenud Haapsalu vanamuusikafestivalil oma ansambliga Camerata Øresund, samuti solisti ja kontsertmeistrina Tallinna Kammerorkestri ees. Ta on ka tuntud kui tunnustatud barokkorkestri Concerto Copenhagen kontsertmeister. 2017. aastal kaitses Spissky Lundi ülikoolis edukalt doktoritöö „Üles ja alla. Viiuli poognakasutus kui žest“¹. 2022. aasta septembrist on Peter Spissky ka Stockholmi ooperi- ja muusikafestivali „Confidencen“ kunstiline juht.

„Euroopa tippsolistide“ sarja teine tippsolist, metsosopran Tuuri Dede on Eesti kontserdielus haruldane anne, kes on õppinud Sibeliuse akadeemias ja EMTAs ning täiendanud end Milano konservatooriumis. 2018. aastast kuulub ta Barbara Hannigani mentorlusprogrammi „Equilibrium Young Artists“. Ta on esinenud palju nii Eestis kui ka paljude orkestritega üle maailma ning tal on soolorolle paljude heliloojate ooperites Händelist Stravinskini. Õnneks pole ta veel Euroopa avarusse ära kadunud ja nõudlikum vokaalkunsti austaja näeb teda nii Tartu teatrilaval kui ka Floridante kontserdisarjas, kus ta seekord tõi viimistletult ja afektirohkelt ettekandele rea valdavalt Händeli aariaid.

Viiuldaja Peter Spissky ja metsosopran Tuuri Dede ei tee koostööd esimest korda: välja võib tuua nende esinemise 2019. aasta Haapsalu vanamuusikafestivalil ja sama aasta kevadel Tallinna Kammerorkestri sarjas „Tippsolistid“. Spissky on Eestis küllaltki tihe külaline, viimati andis ta kontserdi 2021. aasta juunis Tallinna Kammerorkestriga, kui klavessiini mängis Reinut Tepp ja soleeris sopran Maria Valdmaa. Viimast seostab Eesti publik samuti ansambliga Floridante, kuigi Valdmaa esineb mitmesugustes projektides ka iseseisva solistina.

On huvitav täheldada, et Tallinna Kammerorkestri 2021. aasta juunis antud kontserdil tuli ettekandele ka nüüd kavasse valitud Telemanni avamäng-süit „Les nations anciennes et modernes“ ehk „Muistsed ja tänapäevased rahvad“. Nagu 12. novembri kontserdil mängis Spissky ilmselt ka tookord Telemanni süidist valikut, tuues esile süidi need osad, kus võrreldakse vanemat ja nooremat põlvkonda, hüpates üle avamängust ning jättes mängimata mõneti pilkava viimase osa „Les vieilles Femmes“ ehk „Vanad naised“. Floridante barokkorkestri kontserdil jäi mulje, et selline valik annab Spisskyle võimaluse alustada kontserti talle omases tantsisklevas ja helges võtmes, mida on tema ühe erilise joonena esile toonud mitmed varasemate kontsertide kriitikud. Näiteks on Marju Riisikamp kirjutanud pärast 2019. aasta Haapsalu vanamuusikafestivali: „Spissky tantsuline mängustiil haaras kaasa kogu orkestri ja pani publikulgi jala tatsuma. Groove, millest barokktantsude tänapäevasel esitamisel tihti puudu jääb, tuleb Camerata Øresundi mängijate seest kadestusväärse kergusega ja skandinaavia reserveeritust ei paista kusagilt.“²

Kaasahaarav tantsuline mängustiil nakatas ka 12. novembril esinenud Floridante barokkorkestri, mis mängis barokkmuusikas küllalt levinud väikeses koosseisus. Tänapäeval seda ehk nii hoogsalt orkestriks ei nimetatakski.

Telemanni süidi kaudu sai publik teemasse sissejuhatuse: vana ja uus – kas varem oldi mõõdukad ja nüüd kärmejalgsed või siiski mitte? Kuigi Telemanni käsitluses oli noorem ja uuem põlvkond (modernes) varasemaga (anciens) võrreldes särtsakam, siis on Ardo Ran Varrese „Uudissõnu/Unarsõnu“, õhtu kõige uuem teos, kooskõlas küpse ja elukogenud helilooja silmavaatega ja avanes kuulajale märksa mõõdukamas ja sissepoole vaatavamas meeleolus. Kontserdi valdav osa oli pühendatud siiski Händeli ja Purcelli loomingule. Siin leidus mitmeid samade solistide koostöös varem õnnestunud aariaid, mis asetusid nüüd kavas küll veidi teise fookuspunkti.

Näiteks kõlas Händeli ooperi „Hercules“ ehk „Herakles“ meeleheiteaaria „Where shall I fly“ kontserdi kavas viimase numbrina, tekitades efektse ja jõulise hullumise meeleoluga priske nõudluse lisaloo järele. Näiteks 2019. aasta Haapsalu vanamuusikafestivalil kõlas see õhtu alguses, mis pani toona kriitiku kirjutama: „Lõbus barokk­orkester üritas iga hinna eest tõsta lauljanna tuju, kuid iga kord, kui solist tagasi tuli, oli teda järjest rohkem haaranud armukadedus, hullumeelsus või melanhoolia.“³ Ühendav lüli varasemate kontsertidega oli ka Henry Purcelli Dido kaebe­laul „When I am laid in Earth“ ooperist „Dido ja Aeneas“ Z 626 – see kõlas Spissky-Dede koostöös 2019. aasta kevadel Tallinna Kammerorkestri kontserdil.

Ma ei heida siin sugugi ette, et kõnealuses kavas said kokku mõned muusikalised numbrid, mis on varemgi kuulaja meeli köitnud. See näitab pigem muusikute kindlat visiooni toimiv ja publikule elamusi pakkuv kava osaliselt juba läbi proovitud nurgakividest kokku panna, lisades vajalikul määral uut ja värsket muusikalist materjali, mida igas järgnevas kavas edasi arendada ja olenevalt aastaaja meeleoludest kohandada ja vastuvõetavaks liigendada. Samuti andis kontsert Floridante barokkorkestrile võimaluse arendada edasi koosmusitseerimist võimsa meistri käe all.

Kui varem on Spissky Tallinna Kammerorkestriga toonud ettekandele Henry Purcelli süidi ooperist „The Fairy Queen“ ehk „Haldjakuninganna“, siis seekord esitati veidi vähem mängitav ja seetõttu kindlasti publikut üllatavam süit, mis sündinud Aphra Behni näidendi „Abdelazer, or The Moor’s Revenge“ tarvis ja tulnud esiettekandele 3. juulil 1676 Londoni teatris Dorset Garden. Kontsertmuusikas tuntakse teost „Abdelazari süidina“ ja teose rondo­osa on veel eraldi tuntuks saanud tänu sellele, et Benjamin Britten kasutas seda oma variatsioonide tsüklis „The Young Person’s Guide to the Orchestra“ ehk „Noorte teejuht orkestri juurde“ (1946).

Spissky võimekusest haarata afektide kogu spekter andis tunnistust kavas kõlanud Purcelli chacony g-moll Z 730. Spissky mängu puhul võib esile tuua veel eriti täpsed muusikalised žestid, fantastilise kõlakultuuri ja eriliselt nõtke poognakäsitsuse.

Huvitav oli Floridante barokk­orkestri kava lahendus: otsekui ajendatuna Purcelli-Britteni ühenduslülist (meistrid on ammutanud inspiratsiooni eelkäijate teostest) oli uudisteosena osaliselt ette kantud Ardo Ran Varrese „Uudissõnu/Unarsõnu“ asetatud kahe Purcelli võimsa partituuri vahele: ühel pool kõlas sissejuhatusena Dido kaebelaul „When I am laid in Earth“, mis võtab oma traagilisusega publiku hingetuks, ning teiselt poolt suubus uudisteos Purcelli chacony’sse g-moll Z 730. Selles kava punktis toimusid kontserdilaval suurimad koosseisu ja rolli muudatused: muidu kontserdi keskmes olnud tipp­solistid Spissky ja Dede, keda polnud kumbagi uudisteosesse kaasatud, taandusid, millest oli mõneti kahju. Ettenägelikult oleks võinud tellida teose kogu kooslusele – usun, et helilooja oleks sellest võimalusest meelsasti kinni haaranud, eriti kuna Varres osutab teose saamisloos sõnalisele inspiratsioonile. Kuna teose terviklik ettekanne ootab aga alles ees, siis saab olukorda veel muuta. [Teos esitati siiski tervikuna, kuigi esitatud versioon erines partituurist, mis anti mõni päev varem tutvumiseks arvustajale. Niisiis teost enam ei muudeta. Toimetaja täiendus.]

Teos iseenesest avardab veelgi varajase muusika interpreetidele ja nende instrumentidele muusikat kirjutanud eesti heliloojate nimistut. Koostöö nüüdisheliloojate ja varajase muusika interpreetide vahel on Eestis olnud küllatki tihe juba alustades ansamblist Hortus Musicus, kes on esitanud nii Eesti kui ka teiste maade heliloojate uudisloomingut. Praegu on püsivalt tegutsenud ka vokaalansambel Vox Clamantis, duo Anna-Liisa Eller ja Taavi Kerikmäe, klavessiinil (aga ka klavikordil) on tõenäoliselt enim uudisteoseid ettekandele toonud Ene Nael (nii solistina kui ka Una Corda koosseisus). Eesti heliloojate selliseid teoseid, mis on kirjutatud varajase muusika ansamblitele, on aastakümnetega saanud aina rohkem. See teema vajab kindlasti eraldi läbiuurimist.

Ardo Ran Varres on oma uues teoses võtnud vaatluspunktiks barokkmuusikale omase mõtlemise, basso continuo käsitluse, eesti runoviisidest inspireeritud bassiliini ja ka nüüdismuusikale omased aleatoorilised võtted. Helilooja on jätnud interpreetidele piisavalt vabadust. Teos algab sooloklavessiinile kirjutatud hingestatud ja kuulama paneva sooloosaga, millele lisanduvad hiljem tšello- ja viiulipartii. Selle lühikeseks jäänud sõõmu jooksul võis tõdeda, et Varres on tabanud varajase muusika instrumentide olemuse ning tema muusika on väga fantaasiarikas ja kujundlik, mistõttu on mõistetav tema sagedane kaasamine teatri- ja filmimuusika heliloojana. Lõbusat äratundmist pakkus ka teose tšellopartiis kõlanud rahvalauluviide. Jään ootama teose terviklikku ja ilmselt ka instrumentaariumi mõttes täiendatud esiettekannet 2024. aasta kevadel.

Üks mõte veel. Kavalehel on kenasti kirjas esitatavad teosed, ometi puudub seal mujal netis kättesaadav Ardo Ran Varrese sissejuhatav tekst uudisteose kohta [teose annotatsioon on kavalehel olemas – toimetaja täiendus]. Järgmine kord võiks see info lähemal olla, et selle tekstimaterjaliga kohtuks iga juhuslik kontserdikülastaja.

1 Peter Spissky, Ups and Downs: Violin Bowing as Gesture. Malmö Faculty of Fine and Performing Arts, Lund University, 2017. https://www.upsanddowns.se/

2 Marju Riisikamp, Süvamuusika suvemeka Haapsalus. – TMK 2019, nr 10.

3 Samas.