Kirjud mustrid Aida kootud pärimusvaibas

Kairi Leivo

Iga isekootud vaip sisaldab endas midagi vana ja midagi uut ning valmib alati tegija näo järgi. Isegi kui kogu materjal on uus, siis kudumisvõtted  on ikkagi sajandeid vanad. Nõnda on ka pärimusmuusikaga, mida tänases helimaailmas on kuulda võrdsena teiste voolude kõrval. Selles on väga suur roll Viljandi Kultuuriakadeemial, Viljandi pärimusmuusika festivalil ja nüüd juba ka pärimusmuusika keskusel – Aidal, mis hiljuti oma kolmandale hooajale joone alla tõmbas.         

Rahvamuusika õpe VKAs lõi pinnase pärimusmuusika õpetajate tekkimiseks, festival suutis viia pärimusmuusika laiema publikuni ja Aida roll on külvata seda seemet, et omakultuuri pesasid tekiks ka mujal Eestis. See tee on  olnud pikk ja üldsegi mitte kerge, ja võib-olla alles nüüd hakkab esimesi pungi paistma. Eriti hästi iseloomustas pärimusmuusika elujõudu pilt, mis avanes koolinoorte võistumängimisel. Säravad noored, kes on oma õpetajatelt saanud pillimängusädeme ja mängivad kandleid, lõõtsasid, viiuleid nõnda, et publik jääb uskuma – see ongi hea ja õige ja väga heal tasemel muusika. Tulemuseni saab viia ainult sisuline ja järjekindel töö kogu vaibaga ja mustrite  läbimõtlemine juba kavandamisest alates. Pärimusmuusika aida suurimaid väljakutseid on ja ilmselt ka jääb selleks kõõlumine lävepakul massidele suunatud meelelahutusmaailma kärarikka turundusvabriku ja intiimsemaid elamusi pakkuva meistrikoja vahel. Aida pakutu on olnud üpris laia spektriga, alates mitmest suurest galakontserdist, kus ka harvemad külastajad saavad hetkemaastikust ülevaatliku pildi, võimaluseni vaadata pillimeeste individuaalsesse  maailma – lastele ja peredele mõeldud pärimusmuusika hommikute, päevaste kontsertkohtumiste ja kaminakontsertide sarja näol. Süvenemist ja avastamisrõõmu on pakkunud ka piirkondadele, näiteks setodele ja hõimurahvastele pühendatud kontserdid.   

 Omanäolised on olnud selle hooajaga kootud vaiba mõlemad otsad, talvisel galakontserdil näiteks leiti igale muusikule ja ansamblile justkui oma ruum, mis lasi kõigi sära ka üksikuna väga hästi välja paista. Igaüks istus justkui oma ree peal ja selles terviklikus vooris oli  August Pulsti omaaegsete muuseumikontsertide uhket ja väärikat hõngu, ainult et pillimehed ja laulikud ei olnud ammu unustatud ja avastamata rahvamuusikud nagu Pulsti ajal, vaid tuntud ja praegu tegutsevad, oma parimates aastates ning heade oskustega pärimusest inspiratsiooni ammutavad noored inimesed. Selliseid hetki sai kogeda ka „Lõikuspeol” ja aastavahetuse peol. 

Aida väikese saali hubases õhkkonnas kaminatule paistel või päevastel kontsertkohtumistel avaneb muusikute see külg, millest lehest lugeda ei saa ja mis juhtubki ainult üks kord sünergias esineja ja nende inimeste vahel, kes on kohal. Siit on koduteele ja eluteelegi kaasa  saadud muusikute lugusid, mis avavad esinejaid rohkem kui lihtsalt järjestikku kõlavad laulud või pillilood.       

Oluline osa pärimuskultuurist on ka jutuvestmine. Selle seemne külvamine on ehk olnud kõige keerulisem, sest tegu on kõige intiimsema osaga maailmapildi kokkupanemisel. Paljudes kodudes loetakse õhtuti lastele 
ette, ent kui paljud vanemad võivad käe südamele panna ja tunnistada, et nad ka jutustavad lugusid, mida on oma vanematelt kuulnud või meelde jätnud. Piret Pääri ja Cätlin Jaago südamlikud ja kodused jutuvestmisõhtud tuletasid mitmel pool Eestis meelde, et lugudes on varjul tarkus, millest ka täiskasvanul oma terad korjata. Jutuvestmise jõudmine lavale sel moel, nagu kombeks mujal maailmas, näiteks Ungaris, Iirimaal või Ameerikas, võiks olla tee, kuhu  siinmail edasi liikuda, et millalgi jõuaksid lisaks ansamblitele maailma festivalidele ka eesti jutuvestjad eesti lugudega. Eelduseks on loomulikult see, et jutuvestmist väärtustakse ning tekib suur jutuvestjate ja ka huviliste ring. Lõpetuseks tahaksin tantsida. Tantsuklubide toimimise paar aastakümmet on jõudsalt meelde tuletanud pärimustantsude samme ja pakkunud paljudele tantsurõõmu. Aidas lükati sel hooajal käima tantsumajad, millel eeskujusid  Skandinaavias ja mujal. Tantsumaja loob võimaluse saada esmalt pisut süvendatult tantsuõpetust ja seejärel õpitu heade pillimeeste saatel tantsupõrandal ka järele proovida, et igaüks jõuaks rahulikult oma tantsu ja tantsutunnetuse üles leida. Nii saab niisama samme oskavast ja tantsupeol kujundeid moodustavast rahvast labajalgne ja vägev omanäoline tantsurahvas.     

Eraldi tahan kiita kaunist ja läbimõeldud kujundust, mis Aita sisse astudes loob igaks kontserdiks ainulaadse meeleolu. Jääb vaid üle soovida Aidale edasiseks jõudu selle kirju pärimusvaiba kudumiseks.