Kollaaž-portree Anne Ermist

Immo Mihkelson: „Anne fenomenaalne jõud on kestnud raugematult aastakümneid. Ikka on mingid tõusud ja mõõnad, aga mitte Annel – tema on kogu aeg rühkinud meeletu jõuga edasi.“

MARJE INGEL

Anne Erm on pälvinud riikliku kultuuri elutööpreemia. Sel puhul küsisin kuuelt inimeselt, missugused on olnud nende kokkupuuted Anne Ermiga ja kuidas kirjeldavad nad tema tegemiste mõju muusikavaldkonnale. Kogusin need muljed kokku, et visandada vastse laureaadi koondportree. Anne Ermi fenomeni määratlevad siinkohal kultuuriministeeriumi rahvusvahelistumise nõunik ja 2008. aastani eri rollides „Jazzkaare“ vabatahtlik olnud Madli-Liis Parts, ajakirjanik ja muusikaarmastaja Immo Mihkelson, Tampere kolme muusikafestivali pealik, Europe Jazz Networki juhatuse liige ja Anne sõber Minnakaisa Kuivalainen, „Jazzkaare“ produtsent-korraldusjuht Anu Luik ning kaks saksofonisti, heliloojat ja õppejõudu Siim Aimla ja Raul Sööt.

Madli-Liis Parts: Minu esimene kokku­puude Anne Ermiga oli raadiokuulajana juba lapsepõlves. Armastasin kuulata Vikerraadiot, eriti muusikasaateid, ja nende seas olid ka Anne Ermi saated. Silmast silma kohtusime 1990ndate alguses, kui olin Eesti Päevalehe noor ajakirjanik. Intervjueerisin Annet „Jazzkaare“ alguse puhul. Tollal ju salvestamise võimalust ei olnud, märkmeid tegin käsitsi. Annele ülevaatamiseks antud intervjuu sain tagasi punase pastakaga parandatuna, kusjuures parandusi tundus olevat rohkem kui esialgset teksti. Algaja ajakirjanikuna võtsin seda kui väga tõsist õppetundi. Kui nüüd tagantjärele sellele mõtlen, ilmneb siin Anne oskus olla väga nõudlik kõige suhtes, mida ta teeb.

Immo Mihkelson: Selleks ajaks, kui mina 1990. aastal Anne Ermiga tutvusin, oli ta juba autoriteet. Ta oli kirjutanud raamatu „Polkast rokini“ kaks osa 1980ndatel ja olnud 1970ndatest raadioeetris. Ma arvan, et iga Eesti inimene, kes ei olnud muusika suhtes päris ükskõikne, pidi olema vähemalt korra elus Anne Ermi nime kuulnud. Tänu tema autoriteedile saigi „Jazzkaar“ tuule tiibadesse. On räägitud-kirjutatud ja mõned nurisevad, et kes selle „Jazzkaare“ ikka algatas – see oli ju tollane jazziliit. Aga Anne oli selle kõige tuntum fassaad. Need teised inimesed hüppasid sisuliselt alt ära, kui üritus kippus miinusesse jääma. Anne tundis ainsana vastutust jätkata ja vedas selle ettevõtmise läbi väga suurte raskuste, mis 1990. aastatel olid. Mina liitusin „Jazzkaarega“ 1991. aastast päris kauaks, taandusin vist 2005. või 2007. aastal, isegi ei mäleta enam … Minu arust ei olnud see üldse võimalik, mida Anne paari esimese „Jazzkaare“ aastaga tegi (naerab), aga kuidagi see tal õnnestus. Mulle tundus, et ta tegi midagi üleinimlikku.

Parts: Anne õpetab igas olukorras nägema võimalusi. Pean sellist oskust üheks olulisemaks üldse nii inimese puhul kui ka kultuurikorralduses. On lihtsad teed, on keerulisemad teed, alati on lihtne öelda, et ei ole võimalik. Aga näha igas olukorras seoseid, lahendusi ja võimalusi – see on tema juures täiesti müstiline. Võib-olla ta ei tee seda teadlikult, kuid mina olen tema töövõtteid nii tõlgendanud.

Kas see on hea, kui festivali juht on omamoodi hull geenius, nagu kuuleme tihtipeale öeldavat kunstnike või muusikute kohta? Kas see tuleb festivalile kasuks?

Minnakaisa Kuivalainen: Minu meelest on see täiesti normaalne! Unistused peavad olema suured, sest kui hullult suuri unistusi pole, ei suudeta kunagi luua midagi uut. Ma ei ütleks, et selles peaks nägema mingit hullust. Anne üks tugevaid külgi on olnud võime panna ka teised uskuma oma suurtesse unistustesse, veenda teisigi, et see kõik on teostamist väärt – olgu tegu siis festivali meeskonna, koostööpartnerite või sponsoritega. Selline edasiviiv usk on festivali­juhi töö ja edu juures lausa kohustuslik komponent.

Parts: Kui küsida praegu ükskõik millise Europe Jazz Networki (EJN) liikme käest Anne Ermi kohta, siis teavad teda kõik. Eestis on erandlikult kaks korda [üldjuhul peetakse konverentsi samas kohas vaid korra – M. I.] toimunud EJNi aastakonverents, mis on üks kahest maailma džässivaldkonna kõige olulisemast iga-aastasest sündmusest. Selle juures on ülioluline, ehkki tavapublikule nähtamatu roll ka Annel, kes on suutnud rahvusvahelisi kolleege oma kohaloleku ja muusikaalaste teadmistega veenda, et Eesti on atraktiivne ja professionaalne džässimaa. Anne on meister võimaluste leidmises nii Eestile, meie muusikutele kui ka siinsele kultuuripublikule ehk meile kõigile.

Kuivalainen: Väga huvitav ja tähendusrikas on olnud Anne jutt Eesti džässi ja „Jazzkaare“ ajaloo kohta. Väikese riigi suure festivali eripära on seegi, et muusika ja poliitika on põimunud siin omapäraseks välisdiplomaatia allharuks: eri riigid ja saatkonnad toetasid festivali veel enne, kui Eesti taastas oma iseseisvuse. Arvan, et Anne on tajunud džässi vabaduse häälena, mina pean teda üheks Euroopa džässipioneeridest.

Anne on olnud teerajaja õige mitmes mõttes. Sel ajal, kui ta alustas, polnud just palju naisi festivalijuhi või -asutaja positsioonil, sama võib öelda naissoost džässiajakirjanike kohta.

Parts: Anne on muusikaajakirjanduse arengut mõjutanud veel ühel viisil. Tänu tema toetusele sündis „Jazzkaare“ noorte reporterite grupp, mis oli 2000. aastate alguses Euroopas ja julgen arvata, et isegi maailmas ainulaadne. Vedasime seda koos Immo Mihkelsoniga. Mõne aasta möödudes järgiti meie eeskuju Londoni džässifestivalil, kus koondati oma kirjutamishuvilised gruppi nimega Write Stuff. Käisime paari „Jazzkaare“ noore reporteriga neil ka festivali ajal külas. Praeguseks on „Jazzkaare“ grupist välja kasvanud mitu professionaalset ajakirjanikku ja kultuurikorraldajat. Ei saa öelda, et selline tegevus peaks olema festivali fookuses, kuid Anne soosib väga „Jazzkaare“ katuse all valdkonda ja noori arendavaid ettevõtmisi.

Siim Aimla: See on tõsi, „Jazzkaarel“ saavad noored silmapaistvalt palju lavaõigust. Mujal maailmas ei juhtu väga tihti, et kõrgetasemelisel rahvusvaheliselt mainekal festivalil on noori esinejaid nii palju. Anne on siinse džässi järje­pidevuse hoidmise võtmefiguur. Kui noor inimene näeb, et tal on lavale asja, siis ta tegeleb pillimänguga edasi.

Siim, sa oled „Jazzkaarega“ koos teinud väga palju projekte. Kas ideed tulevad „Jazzkaare“ poolt või sinult?

Aimla: Mõlemat. Mu profiil on suhteliselt lai: ma musitseerin meeleldi big­bändiga kontserdilavadel, aga möllan lustiga ka tänavatel noortega. Kui on võimalik muusikat teha, siis ma väga risti ette ei löö. „Jazzkaare“ kontoris on üks lamp, mille all seistes tuli pähe väga huvitavaid mõtteid, selle all toimusid koosolekud. Sealt tulid kõik need linnaruumiprojekti ideed, näiteks kerjust mängida, ja see, et kell kuus hommikul on vaja linnukostüümi pugeda ja pargis inimestele mängida. Kogu see festivali aeg on kevadel olnud selline väga omapärase emotsionaalse seisundi aeg – lähedki justkui heas mõttes hulluks.

Oled ka sageli repertuaari arranžeerinud ja juhatanud Estonian Dream Big Bandi, kui mõni kuulus esineja annab „Jazzkaarel“ bigbändiga kontserdi. Kuivõrd on sinul või „Jazz­kaarel“ võimalik esitatavat repertuaari dikteerida? Kui paindlikud või uudishimulikud on välisartistid mängima palu, millest nad kunagi midagi kuulnud pole?

Aimla: Enamasti pole neil selleks aega, aga näiteks New York Voicese esilaulja Darmon Meaderiga mängisime koos minu arranžeeritud „Saaremaa valssi“. Ilmselt on ta üks vähestest ameeriklastest, kes on saksofoniga „Saaremaa valssi“ mänginud. Oli uhke tunne küll. Eks Anne teab, et see mõjub publikule tohutult hästi, kui mingit eesti asja on ka vahele pikitud.

Milline on Anne „Jazzkaare“ tiimi juhina?

Anu Luik: Anne on alati suhtunud oma töökollektiivi nagu perekonda. Tal võtab aega, et kedagi tundma õppida ja omaks võtta, aga kui keegi on kord juba sellesse ringi võetud, siis on ta südamlik ja tunneb kõigi vastu siiralt huvi – ei ole mingit ülemuse ja alluva suhet. Niikaua kui ma Annet tean, on ta töötanud seitse päeva nädalas. Kontor on Annele nagu kodu, siin käib ta iga päev. Sellepärast meie kontor ongi nii kodune ja hubane, teisiti ei saakski olla.

Mina tulin „Jazzkaarele“ vabatahtlikuks X klassis koos kolme klassiõega, praeguseks olen „Jazzkaare“ juures olnud väga kaua.

Esmamulje Annest on see, et ta on eemalolev. Tal on erakordne keskendumisvõime, sellega harjumine võtab natuke aega, kuni saad aru, et ta on tegelikult oma mõtetes. Väga Annelik on see, et ta tuleb oma mõttemaailmast välja poole lause pealt ehk ta alustab lauset just sealt, kus tema mõte jäi pooleli.

Kas temaga koos töötamiseks on vaja mingit kohanemisperioodi, et programmeerida end sinna lause kujuteldavasse algusse tagasi kerima?

Luik: Ma ei mäleta … Mäletan sellist Anne eemalolekut, aga kuna olin olnud kolm aastat festivalil vabatahtlik, oli mul see üleminek sujuv – ei mäleta, et mul oleks raske olnud.

Pealegi on peale päris-Anne, kes vahel kaotab mõttejärje, olemas ka raadio-Anne. Anne Ermil on raadiotegijana nii suur kogemus, et niipea kui ta annab intervjuud või räägib esindusfunktsioonis, lülitab ta ennast sekundiga ümber raadiohäälega Anneks. Sellest hetkest kaovad tal ära kõik parasiitsõnad ja ta on minu meelest üks väheseid, kes suudab rääkida kaunist, korralikult lausestatud head eesti keelt.

Eestis on Anne Erm oma „Jazzkaarega“ unikaalne. Aga kuidas paistab see üritus võrdluses mõne teise omanäolise festivaliga, kus on mingi väga selge oma joon?

Mihkelson: Ma ei tooks võrdluseks isegi festivali, vaid „Jazzkaarest“ palju suurema plaadifirma ECMi. See on maailmas läbi löönud, muusikuid aktiveerinud ja suurt mõju avaldanud. Samuti ühe inimese muusikamaitse ja vaimustuspuhang – ning selle puhangu nimel tekkinud äritegevus on kogu asja kuhugi kaugele edasi viinud.

Kas Anne Erm ja Manfred Eicher oma toimimisviisilt mingil määral sarnanevad ka?

Mihkelson: Ei. (Naerab.) Olen Manfredit näinud täielikult endast välja minemas ja röökimas … Annet ei ole ma kunagi näinud endast välja minevat ja ma arvan, et ta ei lähe kunagi endast niimoodi välja. Anne jõud on leebem, naiselikum, ma ei ütle, et nõrgem. Nende meetodid on erinevad, aga see sihi poole tungimise jõud, mida muusika inimestes tekitab, on neil küll samasugune.

Anne fenomenaalne jõud on kestnud raugematult aastakümneid. See on täiesti hämmastav, ma ei tea ühtegi teist sellist inimest. Ikka on mingid tõusud ja mõõnad, aga mitte Annel – tema on kogu aeg rühkinud meeletu jõuga edasi.

Raul Sööt: Mina portreteeriksin Anne Ermi ikkagi loodusnähtusena. Jah, see sõna võib olla natuke veider, aga mitte päris kohatu. On inimesi, kes mingeid asju liigutavad, käima tõmbavad ja käigus hoiavad, selleks et tekiks keskkond ja et inimesed koonduksid mingi mootori ümber. Aga kõigepealt peab olema see mootor, see käivitaja.

Kui otsida ajaloos mis tahes suure sündmuse juuri, siis jõuab sageli välja ühe indiviidini. Tavaliselt hakatakse vaidlema, et kui seda inimest ei oleks olnud, kas see protsess oleks üldse toimunud. Siin võiks küsida samamoodi, aga fakt on, et Anne Ermi isikuga on seotud nii „Jazzkaar“ kui ka Eesti džässielu laiemalt. Kas keegi võtab ette ning alustab sihilikult ja teadlikult sellist protsessi? Ilmselt mitte. See protsess sõltub inimesest, kes teeb seda niikuinii, see on tema elu osa. Anne on selline isik – loodusnähtus ja mootor, mis on need asjad käima tõmmanud.