Kolm marginaali talvefestivalilt

XIV Tallinna talvefestival oli selles mõttes erandlik, et kõigile mõistetaval põhjusel tuli sel korral leppida vaid kodukamaral kasvanud muusikutega.

KAI KIIV

XIV Tallinna talvefestival 14. – 21. II.

Olen alati imetlenud väikese eraõigusliku fondi PLMF laia haaret ja sihikindlust, sest peale kontsertide ja festivalide korraldamise on see tegev ka muusikuid esindava ja vahendava agentuurina. Ja PLMFi esindatavate nimede-nägude hulgas ei ole ühtegi, kes ei kuuluks eesti muusikute koorekihti. PLMFi festivalid on veelgi põnevamaks teinud asjaolu, et kodumaised muusikud mängivad tihti koos välismaiste interpreetidega. See on muusikuile endile kahtlemata paras pähkel, sest enne esinemist on pigem vähe kui palju aega üksteisega harjuda. XIV talvefestival oli selles mõttes muidugi erandlik, et kõigile mõistetaval põhjusel tuli sel korral leppida vaid kodu­kamaral kasvanud muusikutega.

I marginaal

Sõna „leppima“ ei tähenda hinnaalandust – hoopis vastupidi, sest festivali kolmandal kontserdil ei saanud ma kuidagi lahti mõttest, et tihti jõuab meieni hulganisti teavet ürituste kohta, mis on, antagu mulle andeks, kaunis keskpärased. See kivi, mille all vähid peidus on, jääb aga sageli tähelepanuta. Igatahes mina ja usutavasti ka ülejäänud viisteist kontserdikülastajat, kes olid sama arvu külmakraade trotsides kohale tulnud, sain suurepärase elamuse osaliseks.

Toomas Vavilovi soleerimisel (klaveril Ralf Taal) esitatud Debussy rapsoodia klarnetile ja klaverile, mis teatavasti paneb klarnetisti proovile kõikvõimalikes tehnilistes aspektides, oli esitatud sellise tehnilise üleoleku ja muusikaliselt peente nüanssidega, et aina imesta!

Siiri Padar

Kava, mis näis esmapilgul nii heliloojate kui ka ajastute poolest kirju (J. S. Bach, Schubert, Mägi, Pärt, Debussy, Dubois, Bédard), õnnestus mängijail (Virgo Veldi saksofonil, Toomas Vavilov klarnetil, Ralf Taal klaveril) siiski ladusaks tervikuks põimida. Kui millegi üle nuriseda, siis kontserdi algusnumber, Bachi tšellosüit nr 1 saksofoniseades, mõjus Schuberti eksprompti nr 4 As-duur veidi kohmaka ja kunstliku soojenduspalana. Viimane kõlas Ralf Taali tundlikus esituses ühtaegu helgelt, kurvalt ja traagiliselt – kirjutas ju Schubert ekspromptid D 899 ehk op. 90 vaid aasta enne oma surma.

Olen Taali pidanud väga heaks klassikalise ja romantilise muusika tõlgendajaks, kuid Debussy „Peegeldustes veel“ (tsüklist „Kujundid“ ehk „Images“) avas ta end ka impressionistliku muusika erakordselt peene, nüansirikka ja värvika tõlgendajana. Kui teadajamad räägivad, et Mustpeade maja valge saali klaveril on tendents kõlada dramaatilisemates kohtades robustselt, siis Taalil õnnestus sellest karist küll kõrvale põigata, sest ta valdas kõla peaaegu täiuslikult. Pärast „Peegeldusi“ võis seega tunduda, et enam paremaks minna ei saa, aga võta näpust: Toomas Vavilovi soleerimisel esitatud Debussy rapsoodia klarnetile ja klaverile, mis teatavasti paneb klarnetisti proovile kõikvõimalikes tehnilistes aspektides (hästi kontrollitud hingamine, intonatsioon, toon), oli esitatud sellise tehnilise üleoleku ja muusikaliselt peente nüanssidega, et aina imesta! Või siis ka mitte, sest kes siis veel, kui mitte Toomas Vavilov? Selle sõnatu üksteisemõistmise tunnistajana soovin neid kaht koos kindlasti laval rohkem näha.

II marginaal

Eelmise õhtuga võrreldes on külmakraad langenud alla –20 °C, mis on paraku mõjutanud ka publikuarvu: saalis on kuulajaid täpselt sama palju kui laval esinejaid. Korraks kerkib isegi küsimus, kas kontsert hoopis ära jätta. Aga ei – muusikud kummutavad selle kahtluse kohe ja teisiti poleks mõeldavgi, sest see on trio esimene täis­mahus ülesastumine. Kava – Penderecki keelpillitrio, Milhaud’ keelpillitrio nr 1 ja Regeri keelpillitrio nr 1 – on ehk üllatav ja pisut riskantnegi. Esiteks ei ole need teps mitte liiga sageli kammermuusika kontsertidel esitatavad teosed. Teiseks nõuab julgust debüütkontserdil nii keerukat kava esitada. Samal ajal on nad siiski väga kogenud ja ennast tõestanud, ehkki erinevad mängijanatuurid: kui Kristina Kriit (viiul) on tuntud eelkõige väga täpse ja tugeva tehnilise interpreedina, siis Johanna Vahermäge (vioola) ja Andreas Lendu (tšello) iseloomustab pigem soe toon ja tämbririkkus. Need eripärad joonistusid väga reljeefselt välja just Penderecki trio avaosas, mis jätkub pärast sissejuhatavaid akorde ebatavaliste kadentsilaadsete soolodega. Kui vioola- ja tšellokadentsid on aeglased ja meloodilised, siis viiulikadents, ehkki lühem, võiks oma tehnilise keerukuse ning virtuoossusega vabalt kuuluda ka mõne viiulikontserdi juurde.

Võib öelda, et nii oskuslikult valitud kava ja suurepärase esitusega debüütkontsert annab alust arvata, et trio Kriit–Vahermägi–Lend järgmine ülesastumine on vähemalt sama põnev. Latt on tahes-tahtmata asetatud kõrgele!

III marginaal

Paari päevaga on ilm sootuks muutunud: temperatuur on tõusnud nulli lähedale, vihma sajab ja Kaarli kirikule tagaküljest lähenejad kahlavad ettevaatlikult läbi vettinud lumevallide, kuna libedal kõnniteel künkast üles ronides on oht kirikuni üldse mitte jõuda. Ka sees on jahe, kuid sellegipoolest on kohale tulnud märkimisväärne hulk rahvast, kes püüab end vastutustundlikult ruumis hajutada. Õnneks ei ole see keeruline, sest kirik on suur ja ohutute vahedega istekohad kenasti kleebistega märgistatud. Kontsert kujuneb aga pidulikult suurejooneliseks ja kummardusi tehakse suisa kolm.

Iseseisvuspäeva tähistamisega resoneerib ehk kõige paremini RO Estonia poistekoor (dirigent Hirvo Surva) ning nende esituses kõlanud Kreegi vaimulikud rahvalaulud, aga ka kontserdi lõpus esitatud kaks „Bogoróditse Djévot“ ehk ülistuslaulu neitsi Maarjale ning kaude ka Maarjamaale. Esimene on Rahmaninovi 1915. aastal valminud „Koguöise jumalateenistuse“ op. 37 osa ja teise lõi Pärt 1990. aastal Cambridge’i King’s College’i tellimusel. Ehkki teosed on kirjutatud samale õigeususlaavikeelsele tekstile, on heliloojad palvele lähenenud erinevalt, justkui oleks kaks neitsi Maarjat – Rahmaninovi väljapeetum, väärikam ja vanem ning Pärdi kergem, elavam, praeguses ajas kohatult rõõmsa ja muredest mitte midagi teadva, isegi mitte teada tahtvana mõjuv noor Maarja. Sedaviisi järjest kõlanutena on see igal juhul suurepärane leid!

Teise kummarduse teeb pianist Johan Randvere meie hulgast hiljuti lahkunud heliloojale Jaan Räätsale valikuga kogumikust „24 marginaali“ op. 65 (1979-80) ning tokaataga (1968). Viimane pälvis tänu Emil Gilelsile 1970. aastal kohustusliku teosena IV Tšaikovski-nimelise rahvusvahelise pianistide konkursi kavva jõudes staatuse, mis ei ole enne ega pärast osaks saanud ühelegi Eesti heliteosele. Kindlasti ei ole tokaata ega marginaalid kergesti haaratavad, ammugi mitte publikule teada-tuntud teosed. Ent kummaline küll, kirikutäis rahvast kuulab sellise tähelepanu ja hardusega, et kuulda oleks ka nööpnõela kukkumist. Eks mängib siin kindlasti oma osa ka Johan Randvere energiline ja hoogne esitus, mis haarab kuulajat tahes-tahtmata, sest kes kirjutab Räätsast doktori­tööd, peab teda kindlasti tundma.

Kontserdi kolmas esineja oli vanalinna hariduskolleegiumi muusikakooli viiuliansambel „Võlukeeled“ (juhendaja Tereza Šmerling), kes haakub suurepäraselt PLMFi talvefestivalide heateo algatustega – seekord toetati pilliostu SOS Lasteküla andekatele lastele. Kuna olen ise aastaid tagasi mänginud Vabariiklikus Noorte Viiuldajate Ansamblis, mida juhatas hinnatud Erich Loit, kuulasin „Võlukeeli“ sooja tundega: nii nagu vanasti NVA, annab nüüd ka VHK ansambel väikestele muusikutele esimese orkestrimängu kogemuse. Omaaegse NVAga võrreldes paistavad „Võlukeeled“ olevat orienteeritud rohkem solistlikumale repertuaarile, sest ereda esitusega jäävad meelde just F. Hermanni „Capriccio“ ning Hellmesbergeri „Liblikad“ – tõelised virtuoospalad nii tehnilise kui ka ansamblimängu poolest. Jah, kui SOS Lasteküla lastel oleks nii head pillid ja juhendajad, võiksid ka nemad mängida nii nagu VHK lapsed …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht