Kommentaar – Äraandjate kaitseks

MARGE-LY ROOKÄÄR

Lugenud eelmisest, 10. märtsi Sirbist Jaanus Kanni arvustust kontsertetenduse „Kord annan end päriselt ära“ kohta, olin eelkirjutajaga mitmes asjas päri, kuid tundsin vajadust pisut oponeerida.

Kontsertetendus oli muusikaline mõtisklus tänapäeva noortest. Tegelasi oligi kaks: neidis (naiskoor) ja noorsand (meeskoor). Mäss elu ja üldkehtiva vastu, isiksuse kasvamise valu, esimesed armumised – eksistentsiaalsed ja igavesed teemad.

Rahvusooperi noormeestekoor on üks organism ja peegeldab hingamiseski oma karismaatilist peadirigenti Hirvo Survat, kuid – ei saa salata – naiskoori vaeslapse ossa jäämist tajusin ka mina. Peale kahe eraldi tegutseva naiskollektiivi kunsti nimel ühendamise loeb kindlasti asjaolu, et Rasmus Puur on n-ö poistekoori kasvandik: kümnendi jagu seal laulnuna on tal kooriliigi võimalustest suurepärane ülevaade. Naiskooridele on kirjutada raskem: naiskoorid oma peadpööritavate värvigammadega on küll väga ahvatlev kooriliik, kuid keeruline nagu naised ise. Ambitsioonikas Puur pidi seekord naiskoorile loomisel jääma n-ö põhivärvide juurde. Andkem talle aega.

Ka lavastuslik kontseptsioon jäi pisut segaseks ja leidsin end rohkem kui kord mõttelt, et seeliku kahistamise ja kontsaklõbina asemel eelistaksin muusika esituse paremat kvaliteeti. Igasugune liikumine, mis ei ole lihasmälus, tekitab lauljais pingeid. See omakorda mõjutab ettekande taset. Pealegi on teine esietendus, kus käisin, alati järgmistest energiavaesem ning nõrgem toonus kumas halastamatult läbi nii mõneski kohas.

Ometi vaatan ka sellele läbi sõrmede, sest kontsertetendusel püüti end ühest omamoodi lävepakust üle upitada – mäng käib millegi suurema peale. Kui kunagi hakkasid koorid Arvo Ratassepa eestvedamisel esitama temaatilisi kavu, oli see suur uuendus. Kui Tormis tuli 1960ndate alguses oma kooriteostega, ei saanud sellest sotti ei publik ega esitajadki.

Koorimuusikakriisiks ei saa praegust aega ehk pidada, kuid kriisilaadseks julgen tänapäeval toimuvat nimetada küll. Laulupeorepertuaar on kasvanud nii nõudlikuks, et koorid vajavad solfedžoõpetajate ja hääleseadjate abi. Vanema põlvkonna dirigendid on areenilt lahkumas, ent keskealised tugevad koorijuhid võib üles lugeda kahe käe näppudel. Samal ajal astus EMTA kooridirigeerimise bakalaureuseastmesse õppima vaid neli noort. Mis on pildil valesti? Midagi ju on.

Praegu vaevleb meie koorimuusikažanr pudelikaelas: osa koore rabeleb ühel, teine teisel pool kitsaskohta. Murranguline aeg nii repertuaaris kui ka rahastuses näitab, kas kunstiliik on jätkusuutlik ja kas õnnestub üle lävepaku järgmisele astmele astuda.

„Suured laevad pööravad aeglaselt,“ on öelnud Gustav Ernesaks. Just praegu meie koorimuusika pöörabki. Kuhu? Seda näeme alles hulga aja pärast. Pelgalt Eesti Rahvusmeeskoor ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor ei kanna aga edasi meie laulupeotraditsiooni. Koorimuusika pöörajad ja traditsioonikandjad on uued heliloojad ja noored lauljad, kes kogu muu ahvatluspaketi kõrval on truud koorilaulule. Lävepakust üleastumiseks on alati vaja esimest julget. Need 80 noort lauljat seda igal juhul on.