Kontserdipeegel

TOOMAS VELMET, MIRJE MÄNDLA, MIRJAM TALLY

Pärnus keedeti ?Muusikamoosi? Pärnu kontserdimaja kahekohalises kambris nr. 303 asub teatavasti Pärnu Kontserdibüroo: Ave Sopp ja Kaija Pruel ning sinna oli anga?eeritud ka Pärnu Linnaorkester tema direktori Marko Lõhmuse isikus. Tulemuseks eksperimentaalne-originaalne ja Eesti riigis ainuke muusikafestival lastele ja noortele pealkirjaga ?Muusikamoos 2004?.

18. III oli võimas, aga täiesti tavatu kontsert Pärnu kontserdimaja suures saalis, kus laval Pärnu Linnaorkester peadirigent Jüri Alperteni juhatusel, isegi rohkem ? see oli multimeediaetendus. Kavas eesti filmimuusika, mis visualiseeritud videomontaa?iga vastavatest filmidest. Kontserdi pealkiri ?Põgene, vaba laps? seostus rohkem hoopis kevadise koolivaheaja algusest tingitud laste nädalase koolivabadusega kui ?Viimse reliikvia? sü?eeliiniga.

Hästi komponeeritud kavas Margo Kõlari patriootlik muusika filmile ?Nimed marmortahvlil?, edasi Veljo Tormise ?Kevade?, siis Uno ja Tõnu Naissoo ?Viimne reliikvia? ja lõpuks Olav Ehala ?Nukitsamees?. Päris põnev on selline pahupidi pööratud kunstiteos, kus tähelepanu fookuses on muusika ning pilt on üksnes illustreeriv meenutus. Kindlasti ei kanna filmimuusika niisugust eksperimenti mitte alati välja, kuid siinkohal oli see akt kaetud valitud muusika ja esituse kvaliteediga. Pärnu Linnaorkester valdab stiile barokist rockini ning sinna vahemikku mahub suurepäraselt ka eesti filmimuusika.

20. III on päev, mis peaks ajalukku minema kontserdiga Pärnu Tervise Paradiisis ehk Vana-Rooma termide kultuuri taaselustamisena XXI sajandil Eesti riigis. Paradiisi täismaja lapsi ja noori võisid nautida Pärnu muusikakooli, Pärnu Linnaorkestri ja Loimaa muusikakooli (Soome) ühendatud (ca 50) keelpilliorkestri täismõõdulist kontserti, väljumata basseinist või, veel parem, mullivannist. Eriefektina esitas Vivaldi ?Kevade? solist Katrin Matveus oma etteaste solidaarsusest kuulajatega ka põlvini basseinis, mis ometi küll ei kahandanud esitatava kvaliteeti. Mõnusas kuulamiskavas oli lisaks ajakohasele viiulikontserdile veel Telemanni trompetikontsert, solist noor virtuoos Aarne Ots, ja edasi juba Johann Strauss, Andrew Lloyd Webber, Richard Rogers ja Karl Jenkins. Kontserti juhatas Pärnu muusikakooli orkestri dirigent Mati Uffert, olles vahetanud fraki T-särgi vastu, millel uhkelt maestro Neeme Järvi näopilt.

Pühapäev 21. III jätkus ?Laulutivoliga? kontserdimajas. Kontserdi pealkirja võib mõista mitmeti: esiteks on tivoli lahutamatu tegija karussell ja nii mõnedki esinejad olid ju pärit ?Laulukarussellist?; või et väiksematele esinejatele (vanuses 7 ? 12) tundub suur ja kõrge kontserdimaja saal kui vabaõhulava ja tivoli on ju ometi meelelahutus vabas õhus. Igatahes suurepärane esinemisvõimalus väikestele ja suurematele pärnakatele ning nende külalistele Tallinnast ja Koselt. Meeldiva traditsioonina eelmisest ?Muusikamoosist? jutustasid 23. III raekoja saalis Leelo Tungla muinasjuttu Moosimaa printsessist Piretist Maarja Jakobson Endla teatrist ja Liisa Hirsch (klaver) muusikaakadeemiast. Muinasjutt lõimus kenasti Elleri, Sisaski, Pärdi, Sumera, Tambergi ja Kangro klaverimuusikaga ning saalitäiele lastele meeldisid küllap nii muinasjutt kui pianist.

Reedel tähistati raekoja saalis Uno Naissoo sünnipäeva tema laululoomingu kontserdiga Pärnu noorte solistide esituses. Vabadust muusikaliselt nautinud linna lapsed ja noored lõpetasid laupäeval 27. III gümnasistide täismõõdulise balliga Endla teatris. Võib-olla ei peakski ühest laste ja noorte muusikafestivalist nõnda palju juttu tegema, kui see poleks Eesti riigis ainuke ja erakordne. Ühes eesti kevadtalvises väikeses linnas on võimalik korraldada festival, kus kandev osa esinejatest on omad, alates seitsmendast eluaastast kuni professionaalse sümfooniaorkestrini ning kontserdid publikust tulvil ühegi erandita. Pärnu võib olla uhke oma abiturientide üle ? nende ball Endla teatris väärinuks teleülekannet samavõrd kui presidendi vastuvõtt Estonia teatris ja noored võivad olla uhked oma kodulinna üle, kus nendele adresseeritud festivali toetas lisaks linna- ja maavalitsusele veel 12 firmat ning asutust. Aga Tallinn, Tartu, Narva jne.?

Diplomaatilised noodid: ?Bella Italia?

Massimo Lambertini

Sari ?Diplomaatilised noodid?, kontsert ?Bella Italia? Estonia kontserdisaalis, Tallinna Kammerorkester Massimo Lambertini dirigeerimisel 21. III.

21. III andis Tallinna Kammerorkester ülevaate sellest, millist tööd oli orkester teinud prooviperioodi vältel dirigent Massimo Lambertini juhatusel. Võiks öelda, et Lambertini käe all oli publikul võimalus sisse vaadata itaalia hõrgu muusikateatri kööki. Rossini avamängud kõlasid seadetes, millest on XX sajandil üle käinud muusikateadlaste kriitiline pilk, et selle ajastu muusika interpretatsioonis leiaks rohkem ruumi XIX sajandi traditsioon.

Tallinna Kammerorkester mängis minu meelest hästi ja iga avamäng tekitas ootusi, et sellele järgneb veel paari tunni jagu lustakat või traagilist tegevust kaunikõlalise muusika saatel. Ja samas avas kontsert Tallinna Kammerorkestri varjatud võimed osaleda ka muusikateatris, kui orkestri ees seisab vastavate võimetega dirigent. Lambertini saavutas lõunamaisele temperamendile vaatamata kontakti siinsete muusikutega ning tundub, et Itaalia muusikakujundite lihvimisel ja stiilitunnetuse arendamisel oli ta Tallinna Kammerorkestrile tänuväärt partner. Lambertini käe all sai eesti muusikutest otsekui Itaalia, Venezia või Milano ooperiteatri kohalikest elavaloomulistest itaallastest koosnev energiast pulbitsev orkester. Massimo Lambertini puhul ei ole palju mainida ka seda, et tal on Baltimaadega tihedad seosed, kuna ta tegutseb Läti Filharmoonikute peadirigendina, Põhjamaades seovad teda külalisdirigendi kohustused Mikkeli Linnaorkestriga. Pianistina muusikuteed alustanud Lambertini on dirigeerimise osas õpetust saanud Riccardo Mutilt.

Kontserdi jooksul oli publikul võimalus kuulata kokkuvõtteid Rossini muusikalistest tegelaskujudest ooperitest ?Sevilla habemeajaja?, ?Itaallanna Al?iiris?, ?Tuhkatriinu? ning Verdi ?Sitsiilia verepulmast?. Kuigi Rossini vaimukas ja meloodiarikas muusika oli siin ülekaalus, kõlasid katkendid Verdi, Puccini, Mascagni jt. teostest. Kontserdi ülesehituses vaheldusid lihtsa, kuid toimiva ideena avamängud aariate ja duettidega tenor Vello Jürna ja bariton Aare Saali esituses. Kõlasid ka Donizetti ?Belzore?i kavatiin? ja Verdi ?Radamese laul? ning kontserdi teises pooles duetina itaalia tuntud laulukesed. Sinna oli aeg-ajalt lisatud ka väikesi lavastuslikke elemente nagu lauljate ?sõbrunemismiimika? ja ?estid itaalia laulukeste esitamisel. Eesti tuntuim orkestriarran?eerija, helilooja Tõnu Kõrvits oli seadnud Paganini ?Serenaadi? ja ?Veneetsia karnevali? mandoliinile ja orkestrile, siin soleeris Alina Sakalouskaja.

Tundub, et sellised kevadised rõõmsad kavad Itaalia tuntud avamängudest ja aariatest on eesti publiku seas oodatud kooslus, kuigi kindlasti peab täieliku õnnestumise nimel tulevikus olema tunduvalt tähelepanelikum solistide kvaliteedi osas.

Tallinna Kammer-orkester Kadriorus

25. III pakkus Tallinna Kammerorkester kontsertmeister Harry Traksmanni eestvedamisel taas kava Itaalia muusikast. Kadrioru lossis kõlasid G. Rossini, G. Puccini ja C. P. E. Bachi teosed, soleeris Mihkel Peäske (flööt).

Kauni kavavaliku üle, milles üks teos täiendas teist vajalike üleminekute ja kontrastidega, jõuab vaid imestada. Publikule pakuti kammerorkestri repertuaari klassikalisi pärle.

Kontserti alustas Rossini ?üks kohutavatest sonaatidest?, nagu iseloomustas helilooja oma 1804. aastal valminud sonaate. Teose, mille kirjutas noor, vaid 12aastane helilooja ja mis juba peegeldab tema meloodiataju ning fantaasiarikkust teoste arendamisel, esitas Tallinna Kammerorkester hea itaalia muusika tunnetusega. Selles oli hoogu ja sära ning energiat. Ehk inspireeris orkestrit ka eelmine koostöö itaalia päritolu dirigendi Massimo Lambertiniga, kes lihvis orkestri tunnetust Itaalia XIX sajandi muusika vallas. Rossini kirjutas sonaadi suurmaaomanikust sõbrale, muusikaarmastajale ja kontrabassimängijale Triossile, seetõttu on teose üks partii kirjutatud kontrabassile. Teost on mängitud nii keelpilli- kui puhkpillikvarteti seades ja klaveriduona. Loomulikult on kammerorkestri versioon kõige tuntum, sest kontserdilaval armastatakse ikka orkestrit kuulata. Teoses on tunda ka suvist mõnusat päikeseküllast atmosfääri ja muusikalist vaimukust. Sonaadi avafraasid kõlasid väga kaunilt läbimõeldud struktuuriga. Orkester, kes seekord esines Kadrioru lossis püsti seistes, mängis väga hea toonitunnetusega. Rossini läbipaistva ja õhulise faktuuriga teose puhul jäi paraku silma ka viiulite aeg-ajalt tekkiv intonatsiooniline ebapuhtus. Küll aga võis nautida energiat ja rõõmu, mida Rossini sonaadid kuulajale kindlasti pakuvad.

Kevade tärkamisse kodeeritud hääbumist ja sünni varjupoolt kehastas kontserdil Giacomo Puccini teos ?Krüsanteemid?, mille helilooja kirjutas 1890. aastal vapustatuna Savoia hertsogi Amadeo surmast. Teos on oma nime saanud valgete leinalillede järgi. Kurbusest raske ja samas kergendust toov lihtsas kolmeosalises vormis kirjutatud kammerorkestri teos tõi taas esile Tallinna Kammerorkestri nauditava kõlajõu ja tundliku vahelduvad tämbrivarjundid.

Kontserdi lõpetas taas efektne teos, seekord germaani kultuuriruumist. Mannheimi parimaid traditsioone arvestades kirjutas Carl Philipp Emmanuel Bach 1755. aastal kontserdi flöödile ja kammerorkestrile. Siin soleeris ERSO ja NYYD Ensemble?i ridadest tuntud Mihkel Peäske, kes täiendab ennast praegu EMA doktorantuuris. Peäskel on erakordselt suur kogemuste pagas ansamblitunnetuse osas ja orkestrimängu vallas, millega teadagi kaasneb ka oskus esitada vajadusel vastutusrikkaid soolosid. Tegemist on flöödimängijaga, tõeliselt hea muusikuga, kelle interpretatsioonis ühinevad tavaliselt tunnetuslik pool, ratsionaalsus ja tehniline meisterlikkus. Ilmselt seetõttu valis ta väga julgelt välja C. P. E. Bachi tehniliselt keerulise ja erilist virtuoossust nõudva teose. C. P. E. Bachi flöödikontsert oli esitatud üllatavalt hea stiilitajuga, mida võib-olla ei oskakski oodata solistilt, kelle eelmine tõsisem soolokontsert sisaldas nüüdisaegsete meistrite Reichi, Grigorjeva, McCalli teoseid, mis seavad interpreedi ette veidi teistsuguseid ülesandeid.

M. Peäske ja Tallinna Kammerorkestri koostöö oli ideaalilähedane. Peäske suhtus juba kontserti sissejuhatavate taktide ajal osavõtvalt orkestrisse kui ansamblipartnerisse. Orkester vastas aga hea strihitunnetuse ja särava kõlaga. Samas peab tunnistama, et kui kätte jõudis tehnilise tulevärgi aeg, kippusid kevadise sulana mõned virtuoossust ja külma närvi nõudvad passaa?id Peäsket veidi rabedamast küljest näitama, millest oli tõesti kahju. Samas tuleb soovida jätkuvalt edu Tallinna Kammerorkestrile, kelle kontsertidel kuuleb rutiinivaba nooruslikku musitseerimist ja võib öelda lause, mida kuulus Savall on öelnud oma ansambli Les Concert du Nations kohta: selles orkestris mängib ka viimase puldi mängija võrdsel tasemel kontsertmeistriga.

Keelpillikvartett esines väärikas tõsimeelsuses

Tallinna Keelpillikvartett (Urmas Vulp I viiul, Olga Voronova II viiul, Toomas Nestor vioola, Teet Järvi t?ello) 23. III Mustpeade majas, kavas Mozart, Pärt ja Debussy.

Keelpillikvartett kui üks klassikalise muusika alustalasid on ühtlasi ka üks konservatiivsemaid instrumendikoosseise. Möödunud ja käesoleval sajandil on seda igati püütud publikule isuäratavamaks teha. Küllap on mitmesugused uuenduslikud ?trikid? ning repertuaari avardumine popmuusika ja jazzi suunas teinud kuulaja sellise koosseisu suhtes üsna nõudlikuks. Seetõttu on ka ootused suuremad. Kui laval on juba keelpillikvartett ? siis olgu ka midagi erilist.

Tallinna Keelpillikvartett oli seekord läinud just klassikalise, range väljenduse teed. Laval ilma trikkideta ? väljapeetud, tõsimeelne. See seab esinejaile veelgi kõrgemaid nõudmisi: erilaadne tõlgendus, virtuoossus? Mõned positiivsed momendid torkasid siiski eredamalt silma, näiteks pizzicato ning carmenliku teemaga teine osa Debussy Keelpillikvartetist g-moll op. 10. Mingi justkui lõunamaine muusikaiil puhus siin muusikuisse ka rohkem elu sisse. Muidu aga jäädi oma väljenduselt pigem põhjamaiselt vaoshoituks: Mozarti rõõmsameelsus mängiti üsna rahulikuks ning Pärdi tõsimeelsus venis pikaks nagu hilissügisõhtute lõputuna näiv pimedus. Igatahes Pärdi ?Psalom?ile? tahtnuks küll auru juurde lisada. Samas meenub Kronose kvarteti plaat ?Early music?, kus varajane muusika kõlab läbisegi nüüdisautoritega ? see esitus on jäänud meelde kuidagi helgema ja valgemana. Läbipaistvuse ning selguse mõõde olid Kronosel samuti olemas.

Hiljuti esines Eestis Itaalia keelpillikvartett Arke, kelle märksõnadeks olid just virtuoossus ning särtsakas esinemismaneer. Itaalia temperament ja põhjamaine vaoshoitus on üsnagi vastandlikud võrdlused, ent ehk sõltus see Tallinna Keelpillikvarteti puhul nüüd ka repertuaarivalikust.