Kui armastus laskub maale

Kammerkoori Collegium Musicale sünnipäevakontserdil kõlas Tõnu Kõrvitsa teose „Balti eleegiad“ Eesti esiettekanne.

ANNIKA LÕHMUS

Collegium Musicale 14. tegevusaastat tähistav kontsert. Tõnu Kõrvitsa autoriõhtu 11. X Tallinna Niguliste muuseum-kontserdisaalis. Marie Roos (sopran, Eesti Filharmoonia Kammerkoor), Lili Kirikal (sopran), Helina Kuljus (sopran), Oliver Povel (tenor, Eesti Rahvusmeeskoor), Valmar Kirves (tenor), Martin Kuuskmann (fagott), kammerkoor Collegium Musicale, dirigent Endrik Üksvärav.

Tõnu Kõrvits on poeetiliste hingemaastike loojana kujunenud üheks nüüdisaja eesti heliloomingu silmapaistvamaks ja mõjukamaks esindajaks. Tema muusika on ühelt poolt romantiline ja impressionistlik, teiselt poolt lõpuni läbi tunnetatud, inspireeritud nii loodusest kui ka inimhinge sügavamates soppides leiduvast. Tõnu Kõrvits on minu silmis alati eristunud harukordse julguse tõttu jääda truuks ilu ja tundelisuse otsingutele. Kõrvits ei häbene olla romantiline ja kirjutada heakõlalist muusikat. Tema looming puudutab kaunite meloodiate, läbikomponeeritud harmooniate ning mõtliku ja igatseva alatooniga. Kui parafraseerida luuleridu kontserdil kõlanud „Balti eleegiatest“, siis on Kõrvitsa muusika nagu armastuse laskumine maa peale – see valgustab ja soojendab kõike, mida ta oma teel puudutab.

Oskus luua lummavaid helipilte avaldub paljuski Tõnu Kõrvitsa kooriloomingus. Helilooja on tunnistanud, et muusika ja tekstid leiavad ise tee tema juurde. Nähes teksti, mis teda kõnetab, teab ta juba ette, et ühel hetkel hakkab see „talle laulma“. Nii on sündinud näiteks triloogia segakoorile ja keelpilliorkestrile: „Lageda laulud“ Emily Brontë tekstidele (2015), „Sina oled valgus ja hommik“ Cesare Pavese luule põhjal (2019) ja „Tiibade hääl“ Doris Kareva sõnadele (2022).

Collegium Musicale 14. tegevusaastat tähistaval kontserdil kõlas kvintessents Kõrvitsa koorimuusikast: kolmest imelisest kooriteosest üks on sündinud hiljuti, kaks aastat tagasi. Edgar Allan Poe samanimelisel poeemil põhinevast traagilisest armastusloost „Annabel Lee“ kajavad kummituslikult läbi luuletaja tumedad ja melanhoolsed read. Arvatakse, et luuletus sündis Poe läbielamiste tõttu: tema noor naine suri veidi aega enne poeemi loomist.

Luuletus algab muinasjutulise atmosfääriga. Avaread „It was many and many a year ago …“ („Nüüd aastaid ja aastaid läinud sest aast …“) toovad meelde muinasjuttude tavapärase alguse „Once upon a time …“ („Elas kord …“). Ent poeemi kui terviku koloriit on pigem kõhe. Poe riimid loovad hüpnootilise efekti ning Kõrvits on suutnud selle meisterlikult muusikasse valada, mahendades seejuures teksti painavust. Teose helikeel on õhuline ja sugestiivne, tihti lähedal minimalismile, kuid emotsionaalselt sügav. Väga kõrvitsalikult on muusikasse põimitud bluusilikke meloodiakäike, mida esitas veenvalt sopran Marie Roos. Laulja pehme soe tämber sobis ideaalselt teose tonaalsusega ja ma ei saanud jätta imetlemata Tõnu Kõrvitsa oskust anda kõige õigemal hetkel sõna soolohäälele. Marie Roosiks oleks justkui kehastunud see, keda poeemis leinatakse – õrn ja veetlev Annabel Lee, kes kinnitab veel teispoolsusestki oma igavest armastust.

Eestis esmaettekandena kõlanud „Balti eleegiates“ astus Collegium Musicale kõrval lavale tunnustatud fagotimängija ja mitmekordne Grammy nominent Martin Kuuskmann.

 Siim Vahur

Kontserdi teine teos „Päikeselaul“ on ood loodusele ja kõigele elavale. Selles on majesteetlikkust ja pidulikkust, kuid ka lihtsust ja alandlikkust. Kontrastiks „Annabel Lee“ vaiksele, unenäotaolisele atmosfäärile raputas teose alguse avar forte senisest fluidumist üles. Collegium Musicale näitas end teisest, jõulisemast küljest, kuid kindlasti väärib märkimist, et ka kõige valjemates lõikudes ei kaotanud koor oma ühtlast ja pehmet kõla. Kooritsükkel „Päikselaul“ põhineb püha Franciscuse luulel ning on inspireeritud tema tänupalvest looduse, elu ja loomise eest. Kõrvits ise on öelnud, et tõi selle tsükli kaasa Mississippi reisilt ning seetõttu võib helikeeles tajuda Ameerika lõunaosariikide bluusirütme ja -värve. Muusika on inspireeritud sealsest loodusest ja päikesest, tasasest maast ja puuvillapõldudest. Ja loomulikult suurest hulgast bluusist, mida Kõrvits sel retkel kuulis.

Tsükkel koosneb kaheteistkümnest osast, kus tänatakse loojat mitmete loodusnähtuste eest. Teosest jäid kõige enam hinge helisema VIII osa „Mother Earth“ („Emake maa“) ning XII osa „Praise and Bless“ („Kiida ja õnnista“). Esimeses soleeris sopran Helina Kuljus, kes näitas oma suurt hääleulatust ja paindlikkust eri registrites. Natuke oli kahju, et just see osa jäi üheks vähestest hetkedest kontserdil, kui koor ei suutnud solistile dünaamilises plaanis piisavalt ruumi jätta. Viimases osas „Kiida ja õnnista“ pakkus kuulajatele naudingut sopranite Marie Roosi ja Lili Kirikali dialoog. Muusikaliste motiivide ja teksti mantralik kordamine kahe nii sarnase tämbriga laulja esituses lõi huvitava ja sugestiivse palvemeeleolu.

Eestis esmaettekandena kõlanud „Balti eleegiates“ astus Collegium Musicale kõrval lavale tunnustatud fagotimängija ja mitmekordne Grammy nominent Martin Kuuskmann. Ta elab Ameerika Ühendriikides ning on Denveri ülikooli fagoti- ja kammermuusikaprofessor. Kuuskmann on rahvusvahelisel areenil üks nõutumaid fagotimängijaid, kuid aeg-ajalt näeb teda siiski ka Eesti lavadel. Collegium Musicale on temaga varemgi koostööd teinud, esitanud „Balti eleegiad“ 2022. aastal New Yorgi Eesti kultuuripäevadel. Eesti publik on pidanud „Balti eleegiatega“ tutvumist kaua ootama, teosest ei ole seni veel ka salvestist. See on kirjutatud USAs emigratsioonis elanud eesti poeedi ja kunstniku, Oklahoma ülikooli professori Ivar Ivaski luulele. Tõnu Kõrvits on öelnud, et teda võlus tekstide kaunis kõla ja see, et nendesse on poeetiliselt põimitud Eesti ajalugu, metsik ja ettearvamatu loodus ning paguluse kurbus. Mind hämmastas „Balti eleegiaid“ kuulates taas see, mismoodi Tõnu Kõrvits suudab pelgalt helidega maalida silme ette lahkuvad luigeparved, virmalised, kaugenevad kaldad või igatsuse tuultest tahutud sünnimaa järele. Kõrvitsat on ikka paelunud teemad, kus loodus, mütoloogia ja sümbolism on seotud inimese hingeelu ja eksistentsiaalsete teemadega. Ta on meister tõlgendama kirjandust, säilitades seejuures intiimse ja sügava sideme tekstiga. See kõik kandus kuulajateni ka „Balti eleegiates“.

Kontserdi esimestest helidest peale lummas mind Collegium Musicale kõla – kui hästi hääled omavahel sulandusid. Tulemus oli ühtlane, pehme, soe, dünaamiliselt nüansirohke. Lauljad järgnesid dirigent Endrik Üksväravale läbi erinevate helimaastike, lubades end vastavalt vajadusele hillitseda kuni vaikuse piirini või avada kõik oma dünaamilised registrid fortissimo lõikudes. Eriti tahan esile tõsta koori sopranirühma. Collegium Musicale sopranid on tavatult homogeense, maheda ja pehme kõlaga. Keegi ei kosta välja ja ükski kõrge noot ei lähe kriiskama. Imetlesin ka koori enesevalitsust, kui üks üleannetu telefon andis sobimatul hetkel endast märku. Lauljate näol ei liikunud ükski närv ja helistik püsis eeskujulikult. Lisaloona sai publik koduteele kõrvu helisema Kristiina Ehini tekstile loodud „Puudutuse“. Armastatud laulupeolaulu koorifaktuuri sisse olid võluvalt sulandatud fagoti improvisatsioonid, mida Martin Kuuskmann käsitles erakordse tundlikkusega. „Puuduta mind,“ laulis Collegium Musicale oma sünnipäevakontserdi lõpetuseks ja ma usun, et iga kuulaja tõdes Niguliste kirikust lahkudes, et kontsert tõepoolest puudutas.