Kurat, kus must leib on?

Black Bread Gone Mad on valinud tee, kus tasakaal on äärmiselt oluline. Paberil see kontseptsioon ilmselt ei toimiks, küll aga elus.

MARGUS HAAV

2019. aasta etnomuusika auhindade üleandmisel tegi elurõõmus ja energiline ansambel Black Bread Gone Mad oma varakevadel ilmunud debüütalbumiga „Ayibobo“ enam-vähem puhta töö. Koju, või pigem siiski sauna, mindi aasta albumi, parima uusfolkartisti ja aasta debüütalbumi kulbiga.

Omamoodi aja märk on see, et asutamishetkel põhimõtteliselt kodumaistele rahvamuusikutele ja pärimuskandjatele mõeldud Etnokulpidest sai neid nüüd kõige rohkem sülle kollektiiv, keda ilmselt veel kümmekond aastat tagasi poleks lastud Viljandi pärimusmuusika festivalilavadele lähemale kui 100 meetrit ning kelle loomingus on paljude etnobändidega võrreldes vaata et kõige rohkem globaalse kultuuriruumi ning maailma rokkmuusika varasalve mõjutusi.

Põlise eheda rahvapärimuse libe tee

Kui heita pilk ka ülejäänud kulbisaajatele, siis laias laastus saab sama öelda ka duo Puuluup vaimukate eksperimentalistide-hiiukanneldajate („Kasekesed“, aasta lugu) ning eriti maitseka ja sügava elektroonikatunnetusega DJ-produtsendi Sander Möldri (aasta muusik), rääkimata Rehepecksu minimalistliku sadomasolüürikaga vürtsitatud happe-house’i hiti „Rihma“ (Raadio 2 erikulp) kohta. Niisiis, kui vahva kandlemehe Juhan Uppini „Päkarauakannel“ (eheda pärimusmuusika kulp) välja arvata, siis on eri kultuuriruumide seemned, mille karvased ja sulelised siia on kandnud, meie rahvuslikul pärimusmuusikaskeenel väga tugevalt juurdunud, pungunud ja viljunud.

Kas on käes hetk, kui peaks kunagise Kreisiraadio sketši vaimus ülekeeva vihaga segatud meeleheites röögatama „Kurat, kus must leib on?“ ja rusika läbi lauaplaadi virutama? Ei pea, 2019. aasta eesti pärimusmuusika must leib on omamoodi iroonilisel kombel juba nime poolest rahvusvaheliselt mõistetav Black Bread Gone Mad.

Kui olla allikakriitiline, on muidugi väga raske kindlaks teha, mis loom see eriti ehe eesti pärimusmuusika per se olema peaks või millisest ajahetkest tuleb selle teket arvestada. Esimesed fonograafi abil tehtud eesti rahvamuusika salvestised on pärit Eesti Üliõpilaste Seltsi kogumismatkadelt pisut enam kui sajandi tagant. Inimese elueaga võrreldes on sajand mõistagi pikk aeg, rahvuse puhul ei ole aga tühine sada aastat mingi argument.

Siinse folgiliikumise uus hingamine sai suuresti alguse oletustel ja ideaalidel põhinevast pakitsevast kodukootud isamaalisusest, mille kohaselt hulkusid muistsed eestlased ringi valgetes hamedes, hõbekeelsed kandled süles, punahuulilt pudenemas alltekstist tiine regivärss. Loomulikult pole rahvustundes mitte midagi halba, sootuks vastupidi, kuid selle ülesehitamine oletustele ja mütoloogilisele jõukale minevikule, kust on pärit muusika tänasesse päeva kandunud müstiline vägi ja põline rahva­tarkus, on pisut libe tee.

 

Täpselt nii, nagu me ei saa kunagi teada, kas Lehola Lembitu oli vabadusvõitleja ja metseen või pigem mitme­naise­pidajast ahne ülik, kes jäi lõpuks veelgi suurema ja ahnema võimu hammasrataste vahele, on väga raske, kui mitte võimatu väita, milline peaks olema see kõige ehtsam ja tõupuhtam eesti rahvamuusika. Tuhande aasta tagused peidetud varandused tõestavad, et meie esivanemate kätte jõudis hõbedat Inglismaalt Bütsantsini. Seega ei saa kindlasti välistada, et müntide kõrval jäi esivanematele külge muudki mujalt imporditut.

Piiridega ennast piirama ei hakka

Tänavu oli juba üheteistkümnes aasta Etnokulpe välja anda. Saajad selgusid rahvahääletusega. Hääletusele pääsenud selgitas aga välja žürii, mis koosnes inimestest, kelle igapäevaelu on nii või teisiti seotud muusikaga. Žüriile Black Bread Gone Mad meeldis. Hinnati bändi julgust, värskust ja terviku huvides tööle rakendatud head energiat. Nomineeritute nimekiri oli muidugi palju pikem ning juba sealt võis leida artiste seinast seina. Oma eelistustest andis teada varasemate kordadega võrreldes rekordarv hääletajaid – kokku loeti 3153 häält.

Kes siis õigupoolest on see võrdlemisi noor ja noorte liikmetega, maailma­muusikast mõjutusi saanud oma­loomingut esitav kvintett? Pool­juhuslikust jämmist välja kasvanud Viljandi bändi kuuluvad Merike Paberits (flööt/laul), Lee Taul (viiul/laul), Peeter Priks (kitarr/laul), Mati Tubli (bass/laul) ja Martin Aulis (trummid). Kuigi enamik liikmeid on võimelised ka laulma, koosneb nende debüütalbum suuresti instrumentaalmuusikast. Black Bread Gone Mad pole ennast stiililiselt või riigipiiriliselt kuidagi piirama hakanud ning nii kõlabki selle loomingust vastu esmapilgul meelevaldne kompott. Sellesse on sisse pandud kõike, alates 1970ndate progest, Lähis-Ida rütmidest, afro­biitidest, keldi joomalauludest ja millest tahes, mis parasjagu meelele ja keelele on tulnud. Albumi avalugu „Metsik latikas“ on hea sissejuhatus ning kõlab umbes nii, nagu mõni hilisem keldi rahvalaul metalbändi interpretatsioonis, aga seda on vahelduse mõttes täiendatud progerokile omase pisut ülespuhutud eklektilise hiilgusega. Progele viib mõtted flöödimäng, hommage Jethro Tulli bossi Ian Andersoni kaubamärgile – ja Anderson on tõepoolest Merike Paberitsi suur eeskuju.

Proge on, proge jääb, proge olema peab

Proge vaim hõljub albumi kohal, flööti kuuleb kaunis sagedasti. Teiselt poolt ei valmista bändile mingit probleemi pikkida palas „Casanova“ progeriffide ja psühhedeelsevõitu flöödimängu vahele nii romantilisi Balkani mustlasmeloodiaid ja jõuda võrdlemisi ootamatult välja kitarrikäikudeni, mida armastas sakslaste bänd, vöödilisi liibukaid kandev pehmema ja kaunikesti koleda hair-metal’i esindaja The Scorpions. Ja nii ta edasi läheb, mõnusalt kompleksivabalt. Nimiloo pealkiri on laenatud näiteks Haiti kreoolidelt.

Ekstsentrilisus ekstsentrilisuseks: bänd koosneb headest ja professionaalsetest muusikutest, kes õnneks ei kelgi erineva lähtematerjali monumentaalsusega, vaid kannavad selle raskuse kenasti välja ning on võimelised seda maitsekalt edastama. Tervik on sidus. See on seda hinnatavam, et Black Bread Gone Mad on valinud tee, kus tasakaal on äärmiselt oluline. Üks vale liigutus ja julgetele liialdustele üles ehitatud tervik muutuks naeruväärseks. Paberil see kontseptsioon ilmselt ei toimiks, küll aga elus.

Proge on ikkagi see, mis jääb rämedate riffide ja kärisevate kitarride kohale hõljuma. Tõsi, kui klassikalistes proge­bändides valitses liialduste puhul vaikiv kokkulepe, et mida rohkem, seda parem, siis käis sellega üldiselt kaasas omamoodi süngevõitu suursugusus ja enigmaatiline atmosfäär, spirituaalsed meditatsioonid, teatud kinnismõtted okultismist ja religioonist.

Black Bread Gone Mad on kogu selle pretensioonikuse oma loomingust välja lülitanud ning keskendub võimalikult leekivale energiale. Igal juhul on kõik bändi liikmed oma erinevatele muusika­listele eelistustele vaatamata leidnud mingi nipiga ühise keele ning nii nagu stiilideski pole ühtselt defineeritavat peategelast, nii ei küündi küllap ka ükski viiest muusikust teistest kuidagi kõrgemale.

„Ayibobo“ efekt kostub kõige paremini, kui detsibellid põhja keerata ning, mis veel parem, esitust kontserdil näha. Selle pundi fännibaas on pealtnäha sama nooruslik ja kompleksivaba kui bänd ise. Eriti kenasti tuleb see esile Viljandi pärimusmuusikafestivalil, kus paljud külastajad, kes käisid omal ajal teletorni kaitsmas, on ületanud juba kuldse keskea piiri. Black Bread Gone Madi kontserdil neid mu meelest siiski eriti suurel arvul ei kohta.

Black Bread Gone Mad on kontsertbänd: pikka juttu ei armasta, koreograafiale rõhku ei pane. Kui juba midagi öelda, siis lasevad nad seda teha oma muusikal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht