Kus ku*at on mu kosmoselaev?!

U: suutis täita kõik soovid ja unelmad, mis saavad ühel audiofiilil ja helinautijal naturaalsete pillidega esitatud uue muusika kontserdi suhtes üldse olla.

ANDRUS AASLAID

Ansambel U: virtuaalreaalsuskontsert „Vaata enda ümber, vaata enda sisse“ (Eesti Kontserdi sarja „Tehnoloogia ja muusika“ avakontsert) 8. XI kell 21 Estonia kontserdisaalis. Kavas Liisa Hirschi „Jäljed“ ja Märt-Matis Lille „Maa ja mere laul“ (esiettekanded). Rein Zobel (VR-režissöör), Mark Gill ja Tammo Sumera (VR-koostööpartnerid), Tarmo Johannes (VR-esitustarkvara), Tanel Klesment (helirežissöör).

Vahel paneme klapid pähe ja läheme kuhugi – loodusse, linna või niisama hulkuma, kuhu jalad viivad. Sellisel juhul on meie visuaalsed aistingud päris ja muusika klappides virtuaalne. Seekord oli vastupidi. Virtuaalse reaalsuse peakomplekt viis meid teise kohta, kuid ümbritsev muusika oli päris.

See oli kõige parem kontsert, kus ma olen käinud. See ei pruugi tähendada, et see oleks olnud üleüldse kõige parem, aga kuna ma unustan palju, siis hõivas ansambel U: oma esitusega nüüd minu peas kõige parema kontserdi koha. Mu kirg, hobi ja töö on heli ja helikunst ning U: suutis täita kõik soovid ja unelmad, mis saavad ühel audiofiilil ja helinautijal naturaalsete pillidega esitatud uue muusika kontserdi suhtes üldse olla.

Suuremalt jaolt kipuvad uue muusika esitused olema projektipõhised. Projektipõhiste esituste puhul kipub aga olema nii, et artistic statement ja tehnoloogiline oportunism varjutavad kunstilise poole ning vorm hakkab valitsema sisu üle. See on ka loogiline, sest kõik tahavad teha võimalikult ägedalt ja ideede läbiproovimisel tekkiva tolmu maha langemiseks pole projektide puhul aega.

Ansamblil U: on seda aega olnud 15 (!) aastat. See omakorda tähendab, et neil on olnud aega mõelda ja vaielda ning peale selle on mõnigi uue muusika vool jõudnud selle ajaga mainstream’iks või lihtsalt vanaks saada. 15 aastat ei ole eksperimentaalse pärisinstrumentidega esitatud muusika puhul ainult lastetuba, vaid ka alg-, põhi-, kesk- ja ülikool. Seda on kuulda igast noodist.

Estonia kontserdisaal on oma akustikaga üks veider koht, mis võib õigel tarvitamisel anda suurepärase ruumielamuse ning oskamatutes kätes rikkuda kogu kontserdi ja salvestuse. Kes seda saali tunnevad, teavad tema eripära ja oskavad ohte vältida. Tanel Klesment ei ole selles saalis esimest korda – ega kümnendat ega ka vist sajandat. Pärast kadunud Maido Maadikut on Klesment üks väga vähestest, kes seda saali tunneb. Ma ei tea, kust tuli U:-le pähe Klesment kampa võtta, aga see oli justkui taevane klapp.

U: kontserdi ruumilahendus oli iseenesest lihtne – instrumendid paigutatud mööda saali, ümber kuulajate. Kuulajaid oli omakorda ainult mõnikümmend ning nad paiknesid üksteisest kaugel. Ma ei tea, kui kaua kulus aega, et pillide asukohad saaksid just need, mis nad olid, või tuli appi juhus, kuid helipildi dünaamika ja ruumilisuse seisukohast oli see välja kukkunud briljantselt. Neli korda viiskümmend inimest said nautida Estonia kontserdisaali heli sellisena, nagu see üldse olla saab. Seesama paigutus ilmselt tähendas, et servadele lähemad inimesed kuulsid osa pille tasakaalust väljas ja elamus oli seetõttu „regiooniti erinev“, kuid sellest punktist, kus mina istusin, oli kõik hästi ja kuna see ei olnud sugugi keskel, siis pidi hea tsoon olema päris suur. Kui oleksin viimase kontserdi asemel sattunud kuulama esimest, siis oleksin arvatavasti ennast tooli külge aheldanud ja keeldunud ära minemast, kuni kogu üritus on läbi.

Ruumiga mängimises pole midagi uut, kuid nagu juba eespool mainitud, jääb sel juhul pahatihti sisu vormi varju. Ringi liikuv üksik löökriist jääb ringi liikuvaks punktiks, mis ei sula tervikusse.

Ringi liiguti ka U: kontserdil. Ükski heli ei olnud seejuures tervikust välja kistud ega hakanud oma elu elama, kui nii ei olnud mõeldud. Löökriistad, mis asusid kuulajate selja taga, olid oma dünaamikalt ilmselt paremaid, mis selles saalis kuuldud. Lavale kammitsetud suur trumm, mis tahtnuks sealt rahva hulka pääseda, aga lava akustika tõttu kunagi sinna ei jõua, oli seekord murdnud tee saali ja tegi tegusid. Ühesõnaga – elamus. Täpselt nii tahaksingi edaspidi muusikat kuulata.

Muusika polnud aga ainus, mis sel kontserdil pakkuda oli. 15 aastat muusikalisi eksperimente paneb tegijad tahtma rohkem: vallutada rohkem meeli, viia oma kuulaja veel sügavamale rännakule. Veidi on selles ehk ka tahtmist oma kuulaja üle domineerida. See võib olla ka usk, et ollakse nii hea, et see annab õiguse võtta saali tulnud kliendilt kõik õigused tolle emotsioonide ja tajude üle. See on tahe kontrollida iga aspekti ja olla kindel, et inimese enda ettekujutus ei liiguks teist rada pidi kui kunstnik on ette näinud. Nii sünnib perfektne, kõikehõlmav, omnipotentne teos.

Ma ei usu, et U: pildikeel, mis algas putuka vaatenurgast, kandis jumalikkuse plaanipärast eesmärki oma kuulajat-vaatajat tühiseks ussikeseks taandada, aga selline paralleel ometi tekkis.

Muusikaga vastastikuses sünergias sündinud virtuaalne reaalsus (pildid enne muusikat, niipalju kui ma aru olen saanud) moodustab helikeelega terviku. Ma võin sellest aru saada või mitte, mulle võib see meeldida või mitte, aga kui helilooja on komponeerinud teose mingist stseenist inspireerituna, siis on need kaks vältimatult koos. See koosmõju tekitas aga mu peas virtuaalse reaalsusega seotud mõtteid, milliseid U: polnud tõenäoliselt ette näinud. Näiteks: „Kus ku*at on mu kosmoselaev?!“

Mäletan aega, kui Oculus Rift oli just ühisrahastuse toel hakanud valmimise märke näitama ning Facebook oli teda üles ostmas. Pikk maokujuline saba tehnoloogiamessil CES ootas, kuidas tehnoloogia viib neid teise reaalsusse.

Teine reaalsus ei erinenud kuigi palju käesolevast: see oli lihtsalt üks tuba, kus sai ringi vaadata. Mäletan tollest korrast oma esimesi elamusi. Esimene küsimus oli, kas pildi kvaliteet ongi nii kehv. Juba HD-videoga harjunud silmale oli pikslite arv selgelt liiga väike. Ja teine elamus: „See toimib!“ Sõltumata pildi kvaliteedist ja igavast virtuaalsest reaalsusest oli mu aju nõus seda aktsepteerima – võtma selle „teise“ maailma omaks ja nõustuma, et see on päris.

U: kontserdil seda teist tõdemust ei tulnud ja põhjusi on mitu. Virtuaalne reaalsus ei ole film. Filmi puhul algab meie rännak rännakuga kinno, popkorni ostuga, suure anonüümse saaliga, kuhu on kogunenud võõrad inimesed, keda me ei tunne, aga kellega plaanime järgmise kahe tunni jooksul kogeda sama õnne, sama kurbust, elada kaasa samadele kangelastele ja vihata sama vaenlast. Iga rännak saab alata ainult sealt, kus me parasjagu oleme – see on üks põhilisi juttude jutustamise ja rännakutele viimise aluseid.

U: reaalsus algas kontserdisaalist, kus jagati välja VR-peakomplektid. U: reaalsus pakkus mõnda aega taustapildiks üsna kahemõõtmelist tähistaevast ja paiskas meid seejärel muusika alates, igasuguse sissejuhatuseta, loodusesse, andes meile putuka vaatenurga, mida saalis olijatest ilmselt mitte keegi polnud varem oma silmaga kogenud. Ajul ei ole seesuguste metamorfoosidega mitte midagi peale hakata ja samastumisefekti ei teki. Me jääme vaatlejaks, mitte ei lähe rännakule.

Väga küsitavad olid ka pildivahetuste üleminekud. Crossfade-efektid on isegi igapäevases videoproduktsioonis veidi … nostalgiahõngulised, aga VR-maailmas on nende kasutamine sama äge ja huvitav nagu lugude vahel nalja viskav diskor.

See toob meid tagasi probleemi juurde, millel pole midagi pistmist U: ega nende virtuaalse reaalsusega: „Kus ku*at on mu kosmoselaev?!“

Aastatega oleme harjunud, et virtuaalsete kanalite kaudu siseneb meile midagi, mis ei ole igapäevane. Oculuse ja HTC peakomplekte tutvustavad VR-demod algavad küll tavalisest toast või tänavalt, kuid viivad meid sujuvalt üle olukordadesse, mida me teame, kuid pole arvatavasti päriselus kogenud. Me ei ole astunud pilvelõhkuja katuselt tühjusse, olnud klounidega keset tsirkuseareeni ega sõitnud elutoast tugitooliga mööda Ameerika mägesid kosmosesse. Kõik need näited algavad millestki tavalisest – millestki, millega on kerge samastuda — ning viivad siis sujuvalt situatsiooni, mis on meie igapäevasest reaalsusest väga kaugel. Virtuaalne reaalsus on saanud meie sillaks reaalsuse ja ebareaalsuse vahel. VER – virtuaalne ebareaalsus. Ma tahan, et minu VR-elamus lõpeks kosmoselaevaga. U: kontserdil ei lõppenud.

U: kontserdi visuaalne elamus algas veidi ebareaalselt, kuid jäi sellesse kergelt hägusesse narratiivi pidama ega arenenud kogu kontserdi vältel kuhugi. Kuna VR-produktsiooni kallal olid oma ala eksperdid, siis võib oletada, et see valik oli teadlik. Igav pildikeel jättis palju ruumi muusikale, veidi ebareaalne vaatenurk ei sidunud vaatajat liialt igapäevasuse külge. Vaieldamatult see toimis! Kordagi ei olnud igav ja inimestele, kes polnud varem virtuaalse reaalsusega kokku puutunud, oli see kahtlemata elamus. Aga ma näen siin potentsiaali. Ma tahan, et U: vallutaks sama tõhusalt mu ülejäänud meeled nagu nad tegid mu kuulmisega. Võib-olla on selleks tarvis veel 15 aastat 3D-videoproduktsiooni katsetusi, et sinna jõuda. Ma tahan omnipotentset U:-d.

Kogu ettevõtmine töötas suurepäraselt. Muidugi oli see liiga lühike, sest muusikaliselt oleksin tahtnud seda etteastet kuulama jäädagi. Virtuaalne reaalsus lülitas ülearused meeled suurepäraselt välja ja kuigi ta ei andnud muusikale otseselt midagi juurde, tegi ta hea veelgi paremaks. Võib-olla piisaski sellest, et anda kuulajale ette seesama pilt, millest helilooja teost luues lähtus, et tekitada kuulaja ja helilooja vahel eeterlik sild, ning virtuaalne razzle dazzle oleks seda ainult nõrgendanud? Igal juhul olid need ühed lõppeval aastal muusikaga paremini kulutatud 20 minutit.