Kuulates vesinikugrammofoni hukatuseraginat

„Nargenfestivalil“ etendunud aastakümneid tagasi kirjutatud „Hydrogen Jukebox’ist“ kumab läbi tänapäeva maailm.

LIISI LAANEMETS

Philip Glassi ja Allen Ginsbergi kammerooper „Hydrogen Jukebox“ 17. VII (esietendus 6. VII) Noblessneri valukoja Nobeli saalis „Nargenfestivalil“. Muusikajuht ja dirigent Tõnu Kaljuste, lavastaja ja videokunstnik Veiko Tubin, koreograaf-lavastaja Ingmar Jõela, valguskunstnik Priidu Adlas. Osades Ivo Uukkivi (lugeja), Maria Listra (sopran), Karis Trass (metsosopran), Iris Oja (metsosopran), Heldur Harry Põlda (tenor), Tamar Nugis (bariton) ja Raiko Raalik (bass) ning Nargen Opera bänd koosseisus Tiit Joamets ja Petri Piiparinen (löökpillid), Kadri-Ann Sumera ja Talvi Hunt (klahvpillid), Danel Aljo (saksofon), Mari-Liis Vind (flööt), Meelis Vind (klarnet).

Artikli pealkiri pärineb ühe XX sajandi tähtsa USA luuletaja ja provokatiivse kontrakultuuri esindaja Allen Ginsbergi märgilisest luuletusest „Ulg“ („Howl“) Tõnu Õnnepalu tõlkes. Samast luulereast on pealkirja saanud ka Philip Glassi kammerooper „Hydrogen Jukebox“ („Vesinikugrammofon“; kavalehel tõlgitud ka kui „vesiniku-jukebox“; Eesti Päeva­lehe tõlkes ka „Vesiniku muusikaautomaat“), mis kõlas „Nargenfestivali“ viiel juuliõhtul Noblessneri valukojas.

Ärevad ajad kajavad vastu ka kunstis. „Nargenfestival“ ning Tõnu Kaljuste noppisid sellesuvisesse kavva mitukümmend aastat tagasi kirjutatud teose, mis mõjub oma teemapüstituselt ka praegu täiesti aktuaalselt. „Hydrogen Jukebox’i“ muusika lõi Philip Glass peaaegu 30 aastat tagasi, ooperilibreto on moodustatud Allen Ginsbergi veelgi varasematest tekstidest. Metafoorselt on masingrammofonilikud mõlemad. Ooper koosneb 20 numbrist, iga järgmine erineb eelmisest ning on täpselt ja paraja annusena rihitud uudselt mõjuma. Lineaarse jutustuse asemel käsitlevad Glass ja Ginsberg teoses loomise ajal ühiskonnas päevakajalisi teemasid, nagu sõjavastasus, seksuaal­revolutsioon, narkootikumid, idamaade filosoofia ja keskkonnateadlikkus. Teos oli mõeldud USA koondportreena aja­vahemikus 1950. kuni 1980. aastateni. Kui 1950ndatel mõjusid tekstid skandaalselt, siis „Hydrogen Jukebox’i“ loomise ajaks olid neist saanud peavooluteemad – ja seda on need jätkuvalt.

Nii nagu ooperis pole läbivat narratiivi, pole seal ka piiritletud tegelaskujusid: algselt olid kuus vokaalpartiid mõeldud illustreerima kuut ameerika arhetüüpi (ettekandja, politseinik, ärimees, ergutustantsija, preester, mehaanik), kuid „Nargenfestivali“ lavastuses olid need rollid jäetud markeerimata. Lauljad olid kõik riietatud androgüünsesse militaarvormi, mistõttu paistis lavastuse raskuskese olevat nihutatud sõjatemaatikale, mis on juba mitmendat aastat ka meie igapäevaelu osa.

Kui teos ise on muusika ja teksti tulevärk, siis Veiko Tubina ja Ingmar Jõela lavastus oli sellele vastukaaluks pigem minimalistlik. Nähtavasti ei võimalda ka Nobeli saal liiga keerulist instseneeringut: suhteliselt piiratud lavaruumi jagasid lauljad instrumentaalansambliga, paiknedes üksteise kõrval. Lavakujunduses oli kasutatud mõnd abstraktset elementi (kastid, noodipuldid) ning tagaseinale projitseeritud videot. Viimane oli enamasti abstraktne ning aitas koos valgusrežiiga luua vajaliku õhkkonna. Vaid korra, ooperi lõpus, manati videos publiku silme ette pildid ajakirjandusest tuttavate vaadetega puruks pommitatud linnale. See kriipsutas alla lavastuse temaatilise rõhuasetuse, aga mõjus ka veidi üleliigse illustratsiooni ja näpuviibutusena suunas, mida vaataja-kuulaja taipas isegi.

Lavastuse üks tähtsamaid elemente oli liikumine, nii et koreograaf oli tegelikult kaaslavastaja. Kavalehel oligi lavastajaks märgitud Veiko Tubin ja koreograafiks-lavastajaks Ingmar Jõela. Jõela oli muusikas kõlavad korduvad struktuurid üle kandnud lauljate kehakeelde, sellega lähenes ooperi žanr tuntavalt füüsilisele teatrile. Lauljate grupina koos liikumine rõhutas kollektiivsust ja individuaalsuse puudumist, oluliste teemade üldisust. Pole kerge laulda ja liikuda samal ajal, seda imetlusväärsem oli lauljate igiliikurina tantsusammul kulgemine läbi teose.

„Hydrogen Jukebox“ on kirjutatud kuuele lauljale ning Nargenfestivali lavastuse tegidki suurepäraseks just solistid Maria Listra, Karis Trass, Iris Oja, Heldur Harry Põlda, Tamar Nugis ja Raiko Raalik, kes moodustasid vaimustava ansambli. Enam-vähem samade lauljatega tõi Kaljuste ja Tubina loome­tandem möödunud aasta augustis Birgitta festivalil välja ka Timo Steineri ooperi „Crisis“ ehk „Kriis“. See võis olla ka põhjus, miks ansambel oli end juba n-ö sisse töötanud, lauljad kõlasid vokaalselt homogeenselt ja mõjusid lavaenergia intensiivsuselt võrdselt. Glassi vokaalpartiid on paljuski üles ehitatud ansamblilaulule, nii et soolo­lõikude kõrval oli väga olulisel kohal koos laulmine. Iseäranis imeliselt kõlas teose lõpu a cappella isa surma bluusi ansambel, kus publik sai nautida tasakaalus ja paindlikku vokaalsekstetti.

„Hydrigen Jukebox“ annab lauljatele võimaluse vokaalselt (ja ka füüsiliselt) žongleerida eri žanride vahel ning valitud solistid said sellega võrratult hakkama. Kui kedagi esile tõsta, siis Heldur Harry Põlda näitas endast täiesti uut tahku. Teos andis selleks ka hea võimaluse: kammerooper algab ja lõpeb tenori­soologa. Tundub, et Põldas on lauljana peidus rohkem, kui senised rollid on andnud võimalust näidata.

„Hydrogen Jukebox“ ei ole lauljatele lihtne teos, sest kujundlikus keeles intensiivset teksti on palju ning seda tuleb esitada väga hoogsalt. Originaalkeelne luule oli publikule lauljate soololõikudes hästi mõistetav, ansambli­laulus kippus see siiski kaduma minema. Teises reas istudes oli üks põhjusi kindlasti see, et instrumentaal­ansambel mängis lauljad dünaamika mõttes lihtsalt üle. Samal ajal võib oletada, et Nobeli saalis ei olnud võimenduse paikasaamine kerge ülesanne. Subtiitriekraanid olid asetatud kahele poole lava, nii et olenevalt istekohast oli teksti lugemine ka publikule suurem või väiksem katsumus. Esiridades istujad pidid lava läheduse tõttu paratamatult valima, kas vaadata laval toimuvat või teksti tõlget, mõlemad ei kippunud ühte pilti mahtuma. Läbisegi oli kasutatud luuletõlget ja joonealuseid tõlkeid, varasemaid ja just selleks korraks tehtuid. Suur osa eestindusi pärines Veiko Tubina sulest, kasutatud oli ka Lauri Kitsingu, Tõnu Õnnepalu, Hasso Krulli ja Susanna Meti tõlkeid.

Peale lauljate esitas Allen Ginsbergi luulet ka näitleja Ivo Uukkivi. Uukkivi eesti keeles loetud tekstid ja tema üleni valgesse riietatud lavakuju vastandas teda inimlikkuse skaalal militaarsete lauljatega – vastandus, mis tegelikult oli samasus, võitlus ühise vaenlase vastu. Just tekstitiheduse tõttu oleksin teost soovinud vaadata mitu korda – koos muusikaga hakkasid ka varem tuntud luuleread justkui teisiti tööle –, aga minu kahjuks ja tegijate õnneks olid etendused välja müüdud.

Glassi muusika põhineb korduvatel rütmilistel struktuuridel ja vokaalsoliste saatnud instrumentaalansambel oli korralik etenduse mootor. Muusikas vahelduvad ilus ja meloodiline masinliku ja tunglevaga – ideaalselt apokalüptilise maailma kujundamisel tegid põhilise töö ära klahvpillimängijad Kadri-Ann Sumera ja Talvi Hunt ning löökpilli­mängijad Tiit Joamets ja Petri Piiparinen. Kõlavärve lisasid Danel Aljo saksofonil, Mari-Liis Vind flöödil ja Meelis Vind klarnetil. Kui suurepärases esituses nõrkust otsida, siis oli paaris rütmilisemas kohas nähtavasti ansambli ja lava kõrvutisest paigutusest põhjustatud mõnetine login instrumentaal- ja vokaalansambli vahel. Nähtavasti oli lauljatel keeruline dirigenti ilma monitorideta kõrvalt vaadata.

Kodumaine ooperiskeene on arusaadavatel põhjustel õhuke ja ainuüksi see, kui pakutakse midagi, mis suhestub praegu maailmas toimuvaga, teeb rõõmu. „Hydrogen Jukebox“ suhestus. Etendus haaras oma embusesse nagu kodumaise suve suur ja karge merelaine: tekitas külmavärinaid, raputas läbi, tuletas olulise meelde ja viskas siis publiku Nobeli saalist sumedasse suveöhe nähtu üle järele mõtlema.