Kuum ameerikalik tantsumuusikal ?Grease?

Heili Vaus-Tamm

Sandy ? Liisi Koikson ja Danny ? Priit Võigemast Autorid Jim Jacobs ja Warren Casey. Lavastaja Andres Dvinjaninov, dirigent Mihhail Gertz. Koreograafid Jüri Nael, Jane Miller, kostüümikunstnik Ene-Liis Semper, kunstnik Riina Degtjarenko. Osades: Liisi Koikson, Priit Võigemast, Evelin Pang, Veikko Täär, Andero Ermel, Jaagup Kreem jt. Ansambli Terminaator laiendatud koosseis. Esietendus: 24. III Tallinna Linnahallis.

?Grease? on oma materjalilt Eesti õhukeses muusikalikultuuris omaette nähtus: liigutavate koguperelugude kõrval üks tempokas ameerikalik noortekas. Ja märksõnadeks tõusevadki ehe tänavakeel, energiast purskuv stiilne liikumine ning profid tantsunumbrid. Nõrgem pool on sü?ee ja laulmine. Kusjuures muusikajuht Mihhail Gertzile (hea dirigent juba muusikalis ?Cabaret?) pole midagi ette heita. Vastupidi, lava ja ansamblist Terminaator välja kasvanud väike lavatagune orkester olid kogu etenduse laitmatult koos ? ja seda ka ?ülehelikiirusel? tempodes. Ning kõik, mis orkestrist kostis, oli kvaliteetne ning stiilne.

Muusikal on oma olemuselt juba selline ?anr, kuhu kogu maailmas otsitakse hästi mängivaid näitlejaid ning (tihtipeale mitte nii) hästi laulvaid näitlejaid. Ja see kooslus lonkab paratamatult mingis suunas. Siiski võib Eestis tänase seisuga juba rääkida muusikalitrupi kujunemisest: ühest muusikalist teise korduvad samad nimed, kellest staariseisusse trügitakse Liisi Koiksoni ja muusikalialaselt kõrgeimalt haritut Kelli Uustani.

Muusikalinäitleja ? kas laulab või mängib?

Liisi Koikson on küll imekaunis ja särav ?Greasi? reklaampostril, aga laval ta sellist sära veel ei saavuta. Kuigi, elunäinud kolled?iharakate keskele sattununa peabki ta kehastama nurgelist, korralikku ja heast perekonnast tüdrukut. See ? laval suuri valgeid tenniseid järele vedava Sandy roll ? on talle loomu poolest sobivam kui mõni teine, näiteks Eliza ?Minu veetlevast leedist?. Kuju on armas ja kena, hääl kannab, aga sarmi jääb puudu. Kahjuks ei võimalda ka roll Koiksoni tugevust, vokaali, eriti eksponeerida. Esietendusel läks esimene (ja kõige suurem) soolo-vokaalnumber vist võimenduse tõttu teravaks ja ebaühtlaseks. Teine suurem laul lõpusõnadega ?Head aega, Sandra Dee? oli aga ometi muusikaliväärilise häälega lauldud ja tõusis sellisena üle õhtu.

Sü?ee ise on Ameerika 1950ndate lõpu kolled?inoorukite kemplemisest: poisid poosetavad oma seksapiili ja autodega, chick?id keerutavad seelikut ehk kekutavad niisama. Teljeks peaks olema ?efi kolled?inooruki Danny (Priit Võigemast) suvesuhe korraliku tüdrukuga, kes äkitselt nende kolled?iklassi satub ja oma olemusega võõrastuse esile kutsub. Danny häbeneb teda ja otsib seltsi teiste juurest, saamata tegelikult Sandyst üle. Lõpuks keerab Sandy juuksed lokki ja nahkpüksid jalga?

Kuna konflikt puudub, jääb story lahjaks. Näiteks samuti noorteteemalise ?West Side Story?ga? võrreldes pole üldistust ega dramatismi.

On vaid huviga jälgitavaks tehtud lõbus trall, mis käib kolmel tasandil kuni laealuseni välja. Kui poisid just Elvise stiilis soengut ei silu (grease on siin soengu?elee tähenduses), kihutavad nad märkimisväärset kiirust arendades lavatreppidel või rockivad, d?aivivad, ?eigivad ? 101% energiast kiirates. Ja siin on vaieldamatuks liidriks TPÜ koreograafia üliõpilased ? nende saltodega vürtsitatud tantsunumbrid on täis pöörast temperamenti. Jüri Naela massistseenide tantsud olid vaatamist väärt juba ?Evitas?.

 

Nipernaadi muusikalilaval

Priit Võigemast paraku muusikalistaari välja ei kanna, Viljandi suveõuel nähtud Nipernaadit oli temas märksa rohkem. Igatahes on just Nipernaadi viimase aja pearollide laviinist parim. Temast eredama mulje jätab teravamate joontega kujutatud ?subretirollis? Veikko Täär (Kenickie), kes üllatas pärast ?Evita? uimast Peroni vägagi positiivselt. Üldse on poistekamp hästi individualiseeritud (meelde jäävad veel Andero Ermel ja Andres Roosileht), tüdrukute Roosadest Leedidest mängib pahelisuse võlu eredaks vaid Rizzo (Evelin Pang).

Lavastuse seisukohast on ainsaks suuremaks elamuseks poiste iga toll stiilne liikumine, kulunumad, aga ikkagi ameerikamärki kandvad on laval ringi sõitev päevinäinud limusiin ja palja ülakehaga poisid Coca-Colat joomas. Kahjuks käib aga peategelaste tegevus suuresti liinil lava keskosast rambile, nii et ääresektorite publik peab leppima vaid tantsupoiste-tüdrukute näost näkku nägemisega.

Kuna muusikalitekstid ei kuulu just maailmakirjanduse kullafondi, siis on eriti nende tõlked tihti piinlikult igavad või magedad. ?Grease? kannab originaalis Ameerika 1950ndate slängi, selle ümberpanemine praegusse eesti tänavakeelde polegi nii lihtne. Ent tulemus oli lööv, lõikav ja igapäevaelust äratuntav.