Kuumalaine ja festivalide pillerkaar

TIIU LEVALD

Ooperimuljeid Pärnust ja Kuressaarest.Kui keegi oleks osanud 30 aastat tagasi unistada sellisest muusikaküllusest suvises Eestis, nagu me tänavu kogeme, siis oleks peetud teda utopistiks. Kuid nüüd ületab festivalide hulk meie väikesel maalapil ka kõige julgemad fantaasiad. Kuidas kõik vaprad organiseerijad oma finantsprobleemidega hakkama saavad, jääb avalikkusele mõistatuseks ja saladuseks. Ja mis lausa hämmastav – kõikjale jätkub huvilisi nii palju, et esinemispaigad on pilgeni täidetud! Kuna olen Saaremaa ooperipäevi külastanud kuuel suvel ja Pärnu ooperipäevi paaril korral, siis jagan lugejaga ka seekordseid väga eriilmelisi muljeid.

Põnevaid paralleele võib leida kahe ooperi – Pärnus Varssavi Kammer­ooperilt Händeli „Imeneo” ja Saaremaal Ukraina Rahvusooperi Bellini „Norma” süžees ja ajaloolises käekäigus. Mõlema ooperi põhiprobleemiks on naise siseheitlus valikute tegemisel: kas võitjaks jääb kohustus või armastus. „Imeneos” toimub tegevus Ateenas, „Normas” viivad sündmused enne Kristuse sündi keldi kogukonda, kus druiidid on pühendunud vastasseisule Rooma ülemvõimu vastu. Händeli ooper nägi ilmavalgust 1740., Bellini 1831. aastal. Muutusid ajad ja kombed, muutusid maitse ja stiil muusikalises väljenduses, kuid ühendavaks teljeks on jäänud äärmiselt meloodiarikas helikeel ja suhtumine lauljasse kui ooperižanri põhikandjasse.
Händeli „Imeneo” käekäik on olnud väga intrigeeriv. Tänu iirlastele, kes kutsusid Händeli pärast selle Londoni läbikukkunud esietendust Dublinisse, kus kanti ette nii vastvalminud „Messias” (mis oli Händelil valminud kahe nädalaga!) ja selle järel ka „Imeneo”. Mõlemaid saatis suur menu, kuid „Messia” edu varjutas ooperi ja see vajus pikkadeks aastakümneteks unustusse. Kuni 1980. aastal tänu muusikateadlasele, heliloojale ja dirigendile Sir Anthony Lewisele anti kirjastuses Oxford University Press välja ooperi redigeeritud partituur ning nüüdseks kõlab see küpse Händeli meistriteos paljudes ooperi­majades.
Ka Bellini „Norma” esietendus La Scala ooperimajas kukkus läbi, kuid juba pärast teist ettekannet on ooperit saatnud pidev edu. Vokaalajaloost on lugeda põnevaid seiku seoses nende esietendustega: lauljate valik on olnud mõlemal puhul autoripoolne ja parim, kuid ajast aega on heliloojaid saatnud lauljate intriigid ning ka parimatel lauljatel ei ole kõik päevad olnud vennad … Ja mitte vähetähtsat rolli on mänginud esietenduse sageli snooblik, asjatundmatu ja ülbitsevalt halastamatu publik.

Händeli „Imeneo”
Pärnus saime 11. juulil osa 1961. aastal asutatud Varssavi Kammerooperi äärmiselt stiilsest, kirglikust ja kõrgprofessionaalsest etendustest. Esiteks lummas teatri ajastupillidel mängiv ansambel Musicae Antiquae Collegium Varsoviense Sinfonietta, kelle eesotsas on klavessinist, dirigent ja õppejõud Władysław Kłosiewicz. Üksnes kesk-, renessansi- ja barokiaegsele muusikale keskendunud muusikust õhkus suurt pühendumust igas väiksemaski nüansis. Orkestrist kostsid värvirohked ja veenvad teemad, klavessiinilt uskumatult kõlavad teemaimpulsid lauljatele (toeks Pärnu kontserdimaja täiuslik akustika) ja, mis peamine – kõik lauljad olid ühises hingamises ja fraseerimises.
Usun, et peagi kuuleb lai kuulajaskond kontratenor Jan Jakub Monowidist. Tema lopsakas ning baritonaalse värviga hääl täitis saali ja kõlas vajaduse korral lausa metalselt, kuid koloratuurtehnika oli elegantselt ladus ning dünaamikas nüansirohke. Tema Tirinto rolli valuline traagika – kihlatu Rosmene on kadunud –, mis täidab ooperi ava-aariat, ei muutunud haledaks nutuks, vaid oli kantud kirglikust valust.
Loo nimitegelase Imeneo rolli on Händel usaldanud baritonile. Wojciech Gierlachi kangelane oli mehine, jõuline, kohati isegi jõhker, kuid siiski kõigiti kaastunnet vääriv. Oli ta ju päästnud piraatide käest Ateena neitsid ning selle tasuks lubaduse saada kaasaks Rosmene. Süžee intriig ongi sündinud.
Händel on Rosmene osatäitjale loonud ülikeeruka ja väga põneva rolli. Nimelt peab see naine kõigepealt iseendas selgusele jõudma: kas olla tänulik ja seega truudusetu või olla truu ja seega tänamatu. Rosmene rolli laulis üliveetlev, kauni hääle ja kõrge professionaalsusega Ukrainas sündinud Kiievi konservatooriumi ja Varssavi Chopini-nimelise konservatooriumi kasvandik Olga Pasiecznik. Lugenud kavaraamatust, et lauljanna on olnud selle teatri solist juba 1992. aastast, et tema repertuaar haarab rolle barokist ja klassikast nüüdisooperiteni, et ta on salvestanud üle 50 CD ja DVD ning pälvinud palju auhindu Poola riigilt, peab taas tunnistama, kui palju üllatavat on meile nii lähedal asuval muusikamaastikul ja kui vähe me sellest teame. Pasieczniki vokaalne üleolek kõigis nüanssides, tema koloratuuride sisuline põhjendatus, liikumise graatsia, teeseldud hullumisstseeni meisterlikkus ja lõplik kokkuvarisemine kohusetunde valikul oma südamesoovi allasurumisel – kõik see oli uskumatult veenev ja mõjus.
Lavastanud on selle ooperi Poolas Ryszard Peryt juba 1998. aastal ja taastanud Sławomir Jurczak. Jurczak on selle teatri solist, kes tegutseb maailmalavadel ka kontsertlauljana. Kunstnikutöö oli teinud nüüdseks siit ilmast lahkunud Andrzej Sadowski, kes oli osalenud rohkem kui 400 lavastuse väljatoomisel paljudel maailmalavadel. Muljet avaldasid nii lavastuse ökonoomsus ja kontsentreeritus kui ka stiliseeritud, ajastule vihjavad esteetilised kostüümid.
Koor on juba Händeli kontseptsioonis kommenteerija, 12liikmeline hästi kokkukõlav kooslus astus lavale eelmänguga lavaserva süüdatud küünalde ette, võttes lahkudes need endaga kaasa ja tuues ooperi järelmänguga taas oma esialgsesse kaarjasse asupaika tagasi. Üks eluring sai täis.
Lavastuse nappidesse piirjoontesse mahtus alltekstiga sümboleid, mis kõik teenisid vaid üht eesmärki – inimlike tundevarjundite väljendamist muusikakeeles. Veel kord sai kinnitust tõdemus, et barokiajastu muusika eeldab siiski originaalpille, soosivat akustilist ruumi ning lauljate ja orkestri pikaajalist stiiliühtset koostööd. Ja muidugi igasuguse kunstliku ballasti puudumist. Kui kõik on allutatud sisemisele tõele, ei maksa iialgi karta, et da capo variant muutub tänapäeva vaatajale igavaks. Igat sorti illustreerimine ja n-ö liigliha lisamine ainult vaesestab kullafondi kuuluvat muusikat.

Bellini „Norma”
Saaremaa ooperipäevade mulje algas minule 26. juulil kahe noore Ukraina päritolu laulja kontserdiga Kuressaare Laurentiuse kirikus, kus pidi kõlama ukraina rahvamuusika.
Esitajateks olid Pavlo Balakin (EMTA kasvandik, eelmisest aastast Estonia solist) ja Jana Boiko (lõpetanud 2009. a
Kiievi muusikaakadeemia), klaveril Sten Lassmann. Kahjuks valmistas pettumuse kavavalik: kõlasid Bizet’, Saint-Saënsi ja Verdi tuntuimad aariad, Villem Kapi „Kui lõpeb suvepäeva viimne vine” ning kuuest ukraina palast vaid neli rahvalaulu. Kahtlemata on Balakin lühikese Eestis viibimise aja jooksul teinud muljetavaldava arengu. (Inter­vjuus Klassikaraadiole sai kuulda ka tema hästi omandatud eesti keelt.) Kas jäi ajaressurss napiks või puudus arusaam, milline repertuaar sobib kirikusse? Jah, juba ammu on kombeks esitada ka kirikus eriilmelist muusikat, kuid igal juhul peab laulja arvestama kiriku akustikaga ja kindlasti tunnetama dünaamika kasutuse piire! Ei hakka siin rohkem arutlema, kuid igal juhul ootasin (ja mitte üksnes mina) kohtumist ukraina rahvalauluga! Kuna tean, et ukrainlastel leidub vähemalt kahe sooloõhtu jagu imeilusaid ja praegusajal väga kõnekaid laule, siis on kahju, et see võimalus jäeti kahe silma vahele. Selle uhke laulurahva folkloorist esitatud šedöövrid „Ma imetlen taevast”, „Minu õhtutäht” ja „Minu mõtted …” (kaks viimast Tarass Ševtšenko hingeminevatele luuleridadele) kinkisid tänulikule kuulajale oodatud hetked.
Sten Lassmanni ainuke soolopala – Liszti „Kontsert-parafraas „Rigoletto” teemadel” kõlas säravalt ja heas dünaamilises gradatsioonis. Solistina kasutas ta antud klaveri kõiki võimalusi. Loodan, et tema koostöö Balakiniga jätkub ning annab aega süveneda soololaulu partnerluse saladustesse.
Tänavuste Saaremaa ooperipäevade ooperivaldkonna lõppakordiks oli Vincenzo Bellini jumalik ooper „Norma”. Ei karda kasutada sõna „jumalik”, sest selles ooperi I vaatuses kõlav Norma imeline aaria „Casta diva” on kindlasti üks põhjusi, miks Maria Callast hakati nimetama La Divinaks. Bellini lõi selle aaria silmas pidades imelist Giuditta Pastat. Ajast, mil Callas taaselustas kuulajate jaoks kogu Bellini muusika ilu ja elegantsi, on see aaria lummanud tuhandeid. Montserrat Caballé esitus on seda lummust jätkanud.
Miks meenutan neid fakte? Kõigil lauljail, kes soovivad rinda pista Bellini võlumaailmaga, tasub neid salvestisi kuulata. Olen kaugel soovitusest kedagi kopeerima hakata. Iga inimhääl on kordumatu, kuid stiil tuleb omaseks teha! Interpreedi rikkus sõltub oskusest näha seda, mis on nootide vahel, kuid kindlasti ka võimest tabada loomisajastu harmoonilist pilti.
„Norma” kõnesolev etendus andis pildi Ukraina Rahvusooperi hetkeseisust. Orkester ja koor koosnevad ilmselgelt headest muusikutest ning temperamentsetest suure ja lopsaka häälega lauljatest. Kiievi 1867. aastal asutatud ooperiteater on tugevate traditsioonidega ja püsinud kõrge renomeega pikki aastakümneid Moskva, Peterburi ja Odessa ooperimajade kõrval. Ei kujuta ette, millistes tingimustes see kollektiiv pärast Maidani riigi praeguses õhkkonnas üldse töötada on saanud. Ei saa ka selle õhtu mulje najal otsustada solistide tegeliku tämbri üle, sest kuumus, mis küttis ooperitelgi õhtuks õhutuks, ning hääli paratamatult nivelleeriv helitehnika seavad laulja kaunis harjumatusse olukorda – puudub ju vähimgi hääle tagasiside. Usun, et näiteks nii tenori kui ka metso sage kõla forsseerimine oli mõjutatud just neist asjaoludest, kuid kahjuks puudus neil see eespool jutuks olnud bellinilik stiilitaju.
Meelde jäi siiski üks laulja – Viktoria Tšenska ülempreestrinna Norma rollis. Ta on alles 2006. aastast selle teatri solist, repertuaaris juba Tosca (Puccini), Micaëla (Bizet’ „Carmen”), Tatjana („Jevgeni Onegin”), Tsaaritar (Rimski-Korsakovi „Surematu Kaštšei”), Beethoveni IX sümfoonia ja „Missa solemnis”, Rossini „Stabat mater” jne. Norma muusikaline partii on muljetavaldavalt mahukas: kindla vokaalse vundamendita ei suudaks laulja iialgi sellest võitjana väljuda. Tšenskal on mahukas, hea energeetikaga häälematerjal, millega ta tõi veenvalt ja suure sisemise põlemisega kuulajani druiidide preestrinna keerukad siseheitlused. On Norma ju jumaldatud preestrinna, kuid samas ka suure saladuse – keelatud armastuse – kandja. Tema laste isa on vaenlaste sõdalane Pollione. Mõlema saatus lõpeb tuleriidal.
Loodan, et see võrratu potentsiaaliga lauljanna saab veel enesetäienduse võimalusi, mis aitavad leida tema häälele kergema liikuvuse ja oskuse kasutada kõiki belliniliku elegantsi salavarusid. Tõeline kunstnik otsib terve elu.
Hämmastava aktuaalsusega kõlasid heakõlaliste kooride tekstid, kus druiidide hõimud tõotavad allumatust Rooma ülemvõimule. III vaatuse meeskoori sõnad „Teeselgem edasi ja varjakem hinges peituvat viha” ei vaja kommentaare!