Läbi džässi jõulude poole

Kaugele üle džässi piiride laienenud „Jõulujazzi“ festivali keskel raputas publiku tardumusest üles aktivistist mässaja ja kitarrist Marc Ribot.

MARJE INGEL

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Festival „Jõulujazz“ 25. XI – 14. XII.

Ilmselt ei üllata kultuuriürituste ärajäämine koroonapandeemia tõttu enam kedagi. Ka äsja lõppenud „Jõulujazzile“ olid mõned kontserdid sattunud edasilükkamise tulemusena: need nihutati kevadiselt „Jazzkaare“ põhifestivalilt advendiajale. Mõned aga jäeti hoopis ära. Kuuldavasti algas „Jõulujazz“ jonas.f.k tantsumuusikaga, millel džässiga palju ühist ei ole, just seetõttu, et sellele eelnema pidanud avaetteaste jäi ära. Vale jalaga alustanud džässipidu sättis siiski peagi sammu õigeks, tähistades suurejoonelise kontserdiga Vabal Laval Louis Armstrongi 120. sünniaastapäeva. Pika laua taga istumise asemel pandi publik New Orleansi kombe kohaselt tantsima. Seejärel sukelduti kõrvalmajas Estrada Orchestra hüpnootilise klubimuusika voogudesse, mille igiliikurina tuksuva rütmitelje ümber põimusid mitmesugused eri pillide improvisatsioonilised-variatiivsed elemendid. Eri lainepikkustel ja laiuskraadidel looklev helisiug põikas vahel tagasi 1970. aastate arendatud rokk-kompositsioonide ajastusse, fakiiri kombel meelitati meloodiaid välja saksofonidest, flöödist ja lõpuks isegi plokkflöödist, mida Ilja Gussarov käsitses kombinatsioonis efektiplokkidega. Mitte väga täpselt häälestuv plokkflööt mõjus juba ise kergelt ujuva efektina, matkides samalaadset süntesaatori­saundi ning oli klubimuusika kontekstis väga huvitav ja omapärane leid.

Trio Ceramic Dog liidri Marc Ribot’ kohalolek oli intensiivsuselt nii võimas, et täitis kogu ruumi ja kuulajate meeled välisele liikumatusele vaatamata. Ribot’ saabumist „Jazzkaarele“ oli oodatud juba 2020. aasta kevadest saadik.

Sven Tupits

Peaaegu samast kohast, kus Estrada Orchestra lõpetas, võttis kaks päeva hiljem teatepulga üle Tobias Tammearu trio, mängides hakatuseks samuti üsna tantsitavat muusikat, millel ei puudunud ka hüpnootiline mõju. Tasahilju siirduti sealt kõlamaastikele, mida oleme harjunud seostama põhjamaise džässiga. Mõtlik-unistavale saksofonile andsid vunki Robert Rebane basskitarril ja Martin Petermann trummidel. Sümpaatselt mitmekülgne oli Rebase bass­kitarri­käsitsus: kõrgematel keeltel saksofonile sekundeerivate helimustrite mängult sujuv üleminek akordsaatele või alumistel keeltel mängitavale „sügaval istuva vundamendi“ rollile. Lavale vaatamata ja üksnes kõlapilti jälgides võinuks oletada, et laval on neli muusikut.

Tobias Tammearu trios instrumentide vahel oskuslikult ära jaotatud helikõrguste vahemikud polnud kuulaja kõrvale samavõrd sobivalt paigas Jaco Pastoriuse tribuutansamblis. Osalt on see mõistetav, sest koosseisu kuulus tervelt kolm basskitarri, aga seda enam tulnuks kõlapildis eri instrumentide ja mängijate kasutatavad helisageduste ribad kas või lugude kaupa läbi mõelda ja selgemalt välja joonistada. Tagantjärele on raske hinnata, kas tegu oli sisulise ehk ansambli kõlakultuuri küsimusega või helitehnilise möödalaskmisega, aga paraku jäi kohati kergelt mudaseks kiskuv helipilt Raul Vaigla, Mihkel Mälgandi ja Janno Trumbi mängutehniliselt nauditavaid sooritusi varjutama.

Argentina-lembestel muusikakooslustel on Eesti džässis nüüdseks peaaegu paarikümneaastane ajalugu: Ástor Piazzolla lapselapse Daniel Piazzollaga ehk Pipiga tegid selle millenniumi alguses tangoprojekti Villu Veski ja Kaspar Kalluste, nüüd on teatepulk Trio Maagi käes. Õnneks ei piirdu Maagi liikmed eesotsas Mingo Rajandi ja Kaspar Uljasega üksnes selle stiili klassiku Piazzolla ja muu meretaguse muusika interpreteerimisega, vaid kirjutavad ka originaalloomingut. „Jõulujazzil“ kõlas mitu eestlastest trio liikmete hispaaniakeelsele tekstile loodud algupärast laulu hispaanlanna Isabel Bermejo esituses ning kontserdil jäi mulje, et põhja­maised heliloojad on vastava helikeele orgaaniliselt omandanud: särtsust ja kirest puudu ei jäänud ning lauljatar ei pidanud seda oma temperamendi arvelt muusikalisse maitseainesegusse juurde kallama.

Kaugete maade muusika kõrval ei häbenetud ka kodukamaralt korjatud ja maavillase maiguga viisiubinaid. Ühes festivali arvukama koosseisuga ansamblis Pillikud on peale Tobias Tammearu trio liikmete kolm lauljat (Jana Kütt, Marianne Leibur, Ann Mäekivi) ja kitarrist Alex Verlin. Kohati oli veel tunda kasvuraskusi (näiteks hakkasid pillid üksteist varjutama, sest tegutseda püüti samal ajal samas helisagedusalas), kuid kõrva jäi ka leidlikke lahendusi. Mitmekülgse muusiku ja lauljana näitas end peale (bass)kitarri ka akordioni mänginud Robert Rebane.

Nagu festivalide puhul enamasti, olid ka seekordsel „Jõulujazzil“ magusamad palad programmi lõpupoole ehk suhkur oli nii-öelda põhja jäetud. Pidin küll „Jõulujazzi“ nautimise poole pealt katkestama, aga kuulda jõudsin veel Nigulistes karge advendimeeleolu loonud Uma duot koos trummar Markku Ounaskariga.

Džässi piiridest kaugele välja laienenud „Jõulujazzi“ festivali keskel raputas publiku tardumusest üles aktivistist mässaja ja kitarrist Marc Ribot, kelle saabumist „Jazzkaarele“ oli oodatud juba 2020. aasta kevadest saadik. Eredalt jäi meelde tema trio Ceramic Dog trummari Ches Smithi jõuline rünnak trummikomplektile. Trio liidri Marc Ribot’ kohalolek seevastu oli intensiivsuselt nii võimas, et täitis kogu ruumi ja kuulajate meeled välisele liikumatusele vaatamata. Energeetiliselt üks festivali kõrgema laenguga kontserte jättis mällu murdumatu inimvaimu ja kammitsematu loovuse kirju muljete kogumi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht