Laia haardega väikefestival

Kui varem on olnud „Saundi“ fookuses näiteks kohalik träpp, siis seekord oli Müra erilavale kogutud noored Tallinna punk- ja alt-rock’i bändid, mis moodustavad nn Ülase12 skeene.

TAUNO MAARPUU

Festival „Saund“ 25. – 27. VII Suuresadamas Hiiumaal.

Festival „Saund“ pakkus mitmekesist programmi laia stiilispektriga elektroonilisest muusikast kuni pungi ja mürase alt-rock’ini. 2016. aastal alguse saanud festival on vahetanud Hiiumaa piires asukohti ning olnud varem nii Kalanas kui ka Sõrus. Asukoha- ja nimemuutustele vaatamata on festivali nägu ja meele­olu jäänud põhiosas samaks.

Seekord pakuti kahel laval umbes 20 kontserti ja sama palju DJ-sette. Festivalil puudus peaesineja ja ühtki artisti teistest märgatavalt kõrgemale ei tõstetud. Peale muusika sai kahel päeval nautida lühifilmide programmi „Suursadama–Sõprus“ Tristan Priimäe sissejuhatustega. Menukad kõrvalüritused olid ka Kaarel Valteri nimeline maleturniir, Madis Aesma viktoriin ja Helina Risti karaoke.

Festivaliala asub looduskaunil ja festivali mahtu (silma järgi umbes pool tuhat külastajat) arvestades küllaltki lahmakal maa-alal otse mere ääres. Lavad, baar ja söögiputkad olid paigutatud kompaktselt, mis aitas vältida tülikat jooksmist lavade vahel ning võimaldas muusikat kuulates süüa ja joogivaru täiendada. Kui esmamulje oli, et lähestikku asuvate lavade heli võib teineteist segama hakata, siis see kartus ei saanud õnneks kinnitust. Küll jäi nii Muuli kui DJ-laval kõrva hea kvaliteediga heli, mis andis kõikidele esinejatele vajaliku lisatõuke.

Kuna jõudsin „Saundile“ alles reede õhtuks, jäid neljapäeval kahjuks nägemata heas vormis indie-roki veteranid Röövel Ööbik ja nn transgressiivse popi tõusev täht Valge Tüdruk. Mõlemad andsid kuuldavasti meeldejääva laivi.

DJ-laval alustas reedest kava N8 (Neit-Eerik Nestor), kes mängis hea stiili­tajuga valitud träppi ja muud aeglasema tempoga moodsat muusikat. Ühtlasesse õõtsumisse tõid elevust paar eba­korrektsemat pala Florian Wahli viimaselt AI-albumilt „Flo Raadio“.

Reede esimesel laivil astus üles noor räppar Lotey, kes oma kodulehe teksti põhjal „ei ole mingi niisama sound­cloudi räppar vaid Eesti hiphopi maastiku tõusev staar“, kelle lüürika „paneb kas või Koidula hauas ringi keerama“. Lotey mõjus küll enesekindlalt ja tantsitavalt, kuid muusikaga saavutatule töötas vastu sõnaline osa, mille teemaring piirdus suuresti vastassugupoolele ülalt alla vaatamisega.

Järgnenud Lil Tilli show’l täitis peale põhiartisti lava rohkearvuline kaaskond teistest MCdest ja ilma selge rollita taustategelastest. Kuna tema plaat „Raha üle kõige“ mulle meeldis, olid ootused laivile kõrged. Lavalt kostval siiski plaadiga palju ühist ei olnud. Publikusse kandus küll rohkelt uljast ja segast energiat, kuid sõnadest ja kohati ka lugude põhiideest oli raske aru saada. Plaadimaterjali üks ühele esitamist takistab ka paratamatu tõsiasi, et artistil on vahepeal toimunud häälemurre: üle võlli „elumehe lüürika“ ei mõju täismehe häälega esitatuna enam sama nihestatult-köitvalt kui ulaka koolipoisi suust. Sarnaselt Väike PDga ähvardab ka Lil Tilli oht muutuda algusaegade ehedast underground-artistist „tavaliseks korralikuks räppariks“. Jääb üle soovida jõudu ka meheeas uue ja eristuva näo leidmisel.

Lil Tilli energiaväljas tiksudes ununes sootuks, et kõrvallaval hullutas samal ajal ülejäänud poolt publikut Helena Hauff, kelle DJ-seti kohta sai hiljem ainult head kuulda.

Õhtu jätkus praegu ühe tegusama siinse produtsendi Boipepperoni (Frederik Mustonen) etteastega. DJ-setis kõlasid peamiselt tema enda produtseeritud lood ja nende erinevad remix’id, mõnele loole lisati laivi elementi viiuliga. Üks reede menukamaid sette haaras oma värskusega ja sümpaatse hoiakuga Boipepperoni tõmbas rahva kergesti kaasa.

Lee Gamble (Ühendkuningriik), kes jäi koos Helena Hauffiga praamist maha ja toodi saarele mootorpaadiga, teeb oma uuel plaadil häälesämplitega ambient’i, kuid „Saundil“ esines mees DJ-na otsekohese techno-setiga. Taolised DJ-setid kipuvad mõnikord mõjuma üksluiselt, kuid Gamble’il õnnestus vaatamata ühtlasele rütmimustrile hoida terve seti vältel meeled ärksana, abiks hästi valitud lood ja leidlik miksimistehnika.

Laupäeval oli eesmärk saada osa võimalikult suurest tükist muusikaprogrammist, sestap läksin kohale juba päeva esimeseks laiviks, mille andis noor Tallinna duo Kont OÜ (endine I Kindly Ask You), mille muusikat võiks kirjeldada kui huumoriga pikitud ja pisut kohmakat lo-fi-poppi.

Traditsiooniliselt oli „Saundil“ üks pikem plokk pühendatud mõnele elujõulisele värskele kohalikule skeenele. Kui varem on olnud fookuses näiteks kohalik träpp, siis seekord oli Müra erilavale kogutud noored Tallinna punk- ja alt-rock’i bändid, mis moodustavad nn Ülase12 (Tallinna pungiklubi) skeene. Skeene mõjub ühtse tugeva löögijõuna, seda nii osaliselt kattuvate liikmete, eesti­keelsete laulusõnade kui ka bändide omavahelise sobivuse tõttu.

Müralava avas klassikalist hardcore-punki mängiv Skoone – bänd, mille üks tugevusi on frontman Aleksander Leetmaa nakatav laulumaneer ja lavakäitumine. Bändi kõlas on tunda tugevaid J.M.K.E. ja Velikije Luki mõjusid, kuid võimalike eeskujude pelga imiteerimisena bänd siiski ei mõjunud.

Müraploki teise bändi Düsentroopi stiil on samuti hardcore, küll pisut kurjema varjundiga kui Skoonel. Kergelt logisev, kuid igati veenev sett seni ühe kasseti avaldanud grupilt.

Järgnes minu jaoks õhtu oodatuim bänd Keskkool.* Umbes kolmeaastase ajalooga bändi võib pidada stiililt crust-bändiks (hardcore-pungi ja metal’i segu), kuid omanäolisust lisab lauljatar Isabella Pragi pööraselt heitlik laulustiil. Pragi võib laulda mõne loo tervikuna nn puhtal häälel, minna siis üle röökivale maneerile ja varieerida seda puhta häälega, kohati ka ühe salmi või salmirea piires. Paaris loos oli abiks külalisvokalist Säde Semper. Keskkool mõjub alati meeldivalt skisofreeniliselt: tempo ja meeleolu vaheldub äärmuslikult, teinekord ka ühe loo piires, ulatudes kiirest hardcore-pungist veniva ränkraske doom’ini.

C.C. emo ja post hardcore’i mõjudega muusika oli esitatud müralava bändidest ehk enim nn korraliku rokkbändi stiilis. Richard Jerbachi juhtimisel anti muljetavaldavalt vali ja kindlapiiriline kontsert, mis kulmineerus meeldivalt ruineeriva kitarrimüra loop’iga.

Vahepeal oli hakanud sadama, mis sobis hästi Avemaria laiviga. Riste Sofie Käär loob bändiga oma luuletustele meloodilise punksaate, samal ajal töötab Käärile kui andekale luuletajale bändi­formaat kohati vastu, mattes sõnad muusika alla. Teisalt oli ka lugusid, kus juba muusika ise oli kaasakiskuv ja sõnad näisid teisejärgulised. Avemaria kõrval tasub kuulata ka Riste sooloplaati „Supipäev“.

Laupäeva viimast bändi Viktor Kuu võib kirjeldada kui Depeche Mode’i ja teiste tumedamate 1980ndate synth-pop’i bändide kodust lo-fi-versiooni.

Astrid Sonne (Saksamaa) esindas „Saundi“ teist äärmust: vastukaaluks müralavale tõmbas tema kammerlik ja hõredakõlaline, viiuli ja klaveriga alt-pop festivalil hoo peaaegu täielikult maha. Alguses tunduski, et tema laivile on pärast rajumaid artiste raske keskenduda, kuid publik võttis järsu meeleolumuutuse hästi vastu ja festivalil tekkis harjumatult tasane-kuulatav meeleolu.

Ühendkuningriigi duot Michael J Blood & Samizdat õnnestus näha põgusalt, kuid nende psühhedeelse lo-fi-saundiga elektroonika, mida segati spoken word’i meenutava räpiosaga, mõjus värskelt.

Lõuna-Korea eksperimentaator Jena Jang tegi modulaarsüntesaatoritega sama, mida mõned samal õhtul kitarridega ehk keeras kõik nupud põhja ega vaadanud kordagi tagasi. Kindlasti „Saundi“ kõige pöörasem ja intensiivsem etteaste.

Õhtu lõpetuseks sai lasta end unemaale kanda psy trance’i artisti Asiilanna (Anna-Liisa Täht) DJ-setil, kus kõrge tempoga trance-biit kohtus rahustavate loodushäälte ja psühhedeelsete liuglevate helidega.

Siinkohal aga jõud rauges. Koduteel jäi seljataha õnnestunud festival ja hulk pidulisi, kes veel Haigla Peo DJ-de saatel ööd lõpetasid.

Soovin „Saundile“ valitud kursil pikka iga ja veelgi enam katsetamisi erinevate aktuaalsete stiilidega. Kui ka asukoht peaks uuesti muutuma, siis loodetavasti toimub festival ikkagi kaunil Hiiumaal.

* Keskkooli viimane album „Päris maailma elu“ https://beyondtartu.bandcamp.com/album/p-ris-maailma-elu