Lihtsalt Carmen

Muusikateadlane William Osmond pidas põneva loengu Carmeni 150 aasta vastukajadest, tähelepanu­väärsematest lavastustest ja konnotatsioonidest popkultuuris, kuid Estonia laval on lihtsalt Carmen.

MIINA PÄRN

Ooper „Carmen“ 27. (esietendus) ja 29. IX rahvusooperis Estonia. Helilooja Georges Bizet, libretistid Henri Meilhac ja Ludovic Halévy Prosper Mérimée samanimelise jutustuse järgi. Muusikajuht ja dirigent Arvo Volmer, dirigendid Henri Christofer Aavik ja Kaspar Mänd, lavastaja, dekoratsiooni- ja kostüümikunstnik Pierre-Emmanuel Rousseau (Prantsusmaa), valgus­kunstnik Gilles Gentner (Prantsusmaa). Osades Marie Gautrot, Helen Lokuta või Aule Urb (Carmen), Mario Rojas või Thomas Birch (don José), Perrine Madoeuf, Olena Bražnõk või Kadri Kõrvek (Micaëla), Raiko Raalik, Gagik Vardanyan (Escamillo), Tamar Nugis või René Soom (Moralès), Priit Volmer või Rauno Elp (Zuniga), Janne Ševtšenko, Karis Trass või Merit Kraav (Mercédès), Kristel Pärtna, Kadri Nirgi või Maria Leppoja (Frasquita), Mart Madiste või Heldur Harry Põlda (Le Remendado) ning Reigo Tamm või Mehis Tiits (Le Dancaïre), rahvusooperi Estonia koor, orkester ja poistekoor.

Rahvusooper Estonia tõi lavale maailma kõige populaarsema ooperi. Rahvus­vahelise ooperilavastuse andmebaasi Operabase andmetel on sel hooajal maailma lavadel 95 „Carmenit“ ja Estonia teatrilgi on Bizet’ ooperiga pikk ajalugu – praegune lavastus on järjekorras juba üheteistkümnes. Ekspertteadmised toodi seekord sisse välismaalt: lavastusmeeskond eesotsas Pierre-Emmanuel Rousseauga ning esimese koosseisu Carmen (Marie Gautrot) ja Micaëla (Perrine Madoeuf) on kõik Prantsusmaalt. Kui järgmistes koosseisudes saab näha ka rahvusooperi Carmeneid (Helen Lokuta või Aule Urb) ning Micaëlasid (Olena Bražnõk või Kadri Kõrvek), siis Don José jääbki külalistenorite (Mario Rojas või Thomas Birch) kanda. Paratamatult paneb mõtlema sellele, kas rahvusooper tegeleb juurdeehituse kõrval ka mõttetalgutega, kust võiksid tulla meie ooperi­lavastajad ja don Joséd.

Lavastaja Pierre-Emmanuel Rousseau on pärit ooperi kodumaalt, kuid „Carmeniga“ pistis ta rinda esimest korda. Assotsiatsioonid härjavõitlusega on siinkohal igati paslikud ja vägivald läbib lavastuse maailma igal tasandil: alates tänaval pusklevatest poisikestest kuni naiste-meeste suheteni, kus esimese asjana minnakse teineteisele kätega kallale. Kerge vaatamine see ei ole. Rousseau on silmanähtavalt võlutud Carmeni kui nõia kontseptsioonist ning peaosaline tegeleb igal vabal hetkel oma peenikese nõiakunstiga. Tõeliselt mõjus on lavastuse esimene pilt: põgusalt on näha lõpplahendus, kus tardunud leinajad kannavad kirstu asemel nõiduslikku altarit. „Carmen“ on nagu antiiktragöödia, mille puhul teavad kõik juba alguses, et see lõpeb halvasti. Küsimus on, kuidas jõutakse sel korral lõpplahenduseni.

Meie Carmenid

Carmenit on nimetatud vabaduse kehastuseks: naiseks, kes käitub vastupidi kõigile kehtivatele reeglitele, nii nagu võib käituda ainult mees. Mulle paistab Carmeni tegelane aga kahekordse vangina, tema vabadus on näiline. Ühiskond ei eelda ju mitte seda, et kõik käituvad ühtemoodi, vaid et kõik täidavad oma rolli. Alati peab olema keegi, kes mässab ja murrab kehtivaid reegleid. Nii nagu klassi pahalt poisilt eeldatakse, et kohe teeb ta mingi uue sigaduse, on ka Carmeni puhul ümbritsevate ootus, et küll nüüd Carmencita tuleb ja hakkab võrgutama. Ja ta hakkabki. Kõike, mida Carmen tahab, saab ta selles maailmas ainult meeste abil ja isegi surra ei saa ta muudmoodi kui mehe käe läbi.

Sellesse nõiaringi astuvad rahvus­ooperi lavastuses sirge seljaga kolm Carmenit: brünett, blond ja punapea. Esimesel esietendusel nimiosa laulnud Marie Gautrot’ Carmen oli sissepööratult saladuslik. Nii nagu valguskujundus (Gilles Gentner) näitab oskuslikult pimedust, mõjus Gautrot nagu magneetiline must auk, mis neelas selle vähesegi ümbritseva heleduse endasse. Tal oli suurepärane kontroll oma hääle üle: Carmeni kuulsad kromatismid olid nüansseeritud ja tema toon ei kannatanud hetkekski. Mida vähem Gautrot’ lavaline kuju endast välja andis, seda rohkem näis seal peidus olevat. Carmeni emotsionaalsemates stseenides, mida värvivad kire- ja vihapursked, ilmnes siiski, et emotsionaalset püssirohtu oli Gautrot’l vähemalt esietendusel oodatust mõnevõrra vähem. Teda ei aidanud kuigivõrd ka don José (Mario Rojas): too oli lavastatud täiskasvanud poisikeseks, kes ammutab jõudu koduküla magusatest mälestustest, memme musist ja taskus olevast plaskust.

Kui tuhat korda kuuldud Carmeni habaneera pani esietendusel huviga kuulama, siis võimatult pikalt mõjus teise vaatuse lõpus „Je vais danser en votre honneur“, mille alguses asub Carmen don Joséd lahti riietama. Tiris, mis ta tiris, aga see õnnetu vöö jäigi sinna vormikuue külge tilpnema. Ja kaua sa seal trakside juures venitad – selle nelja minuti jooksul oleksid nad soovi korral võinud teineteist viis korda lahti koorida ja uuesti riidesse panna. Äkki oleks selle stseeni puhul leidunud mõni läbimõeldum liikumisjoonis või hoopis leidlikum lahendus, mida oleks olnud mugavam nii teha kui ka jälgida? Võiks ju arvata, et füüsiliseks läheb asi siis, kui kõik teised vahendid on ammendunud.

Teisel esietendusel oli näha hoopis teistsugune Carmen. Helen Lokuta, kes laulis nimiosa ka kahes eelmises Estonia lavastuses (1998 ja 2011), tundis end femme fatale’ina täiesti omas elemendis. Tema rollilahendus oli etteaimatavam, aga see-eest kuulikindel. Lokuta Carmen on avatud tegudeinimene, kes ei oota, et asjad tema juurde tuleksid, vaid läheb ja võtab ise härja(võitleja)l sarvist. Vokaalse kindluse näis ta saavutavat Lillas Pastia kõrtsistseeni mustlaslaulus „Les Tringles des sistres tintaient“, kus Carmen elas ja hingas nii tema väljendusrikkas käteliikumises kui ka hääles.

Südika Micaëlana näitas end Olena Bražnõk. Sümpaatne sõsarkond moodustus teisel esietendusel Carmeni ja kahe mustlasneiu Mercédèse (Merit Kraav) ja Frasquita (Kristel Pärtna) vahel ning eredalt ärkas ellu salakaubavedajate duo Dancaïre-Remendado (Reigo Tamm ja Heldur Harry Põlda). Viisik esitas edukalt kiiretest repliikidest koosneva kvinteti teemal „On alati hea, kui naised on kaasas“ (ametliku pealkirjaga „Nous avons en tête une affaire!“). Esimesel õhtul võttis lauljate ees kindla seljavõidu dirigent Arvo Volmer.

Muusikalise juhi tempovalikud olid Carmenile kohaselt kompromissitud ja, kui jätta kõrvale see üks erand, õigustatud. Rahvusooperi orkester kõlas suure­päraselt, esimesel esietendusel lausa laitmatult. Pärast vaheaega, kolmanda vaatuse alguses flöödisoolo ajal oli tunne, nagu oleks välismaal. Nii selge ja klaarina kehtestas Maria Luisk selle muusikalise kujundi. Sümpaatselt kõlasid ka Ingely Laiv-Järvi oboesoolod, nii et orkestris eesotsas puupuhkpillidega tunduvad praegu olevat küll head ajad.

Teie Carmenid

Kui rahvusooper toob taas repertuaari oma kõige rohkem lavastatud ooperi, siis võiks eeldada, et selleks on hea põhjus. Jah, muusikalises plaanis on Bizet’ „Carmen“ tõeline hitiparaad – aga millest peaks tänapäeva vaatajale kõnelema XIX sajandi kiremõrvadraama? Mis on see uus avastus, millega lavastaja publiku silmitsi paneb? Et Carmen on nõid? Et saatuse vastu ei saa? Et don José oli juba enne sooritanud kuriteo?* Vahest oleks hea põhjus seegi, et meil on uus Carmen. Aule Urbi debüüti peab aga millegipärast ootama veel kolm kuud.

Esietenduse eelõhtul pidas Prantsuse Instituudis Carmeni-teemalise loengu muusikateadlane William Osmond. Sümpaatne ja mõneti ootamatu oli sellisel õrnal hetkel kuulajate seas näha nii lavastaja Pierre-Emmanuel Rousseaud, esietenduse Micaëlat kui ka kaht Carmenit. Loeng on selle vägagi performatiivse etteaste kohta muidugi vähe öeldud: pooleteise tunni jooksul kapati Osmondi kannul läbi 150 aasta jooksul Carmenile osaks saanud katsumuste ja vastukajade alates Bizet’ kaasaegsetest kuni viimase aja tähele­panuväärsemate lavastusteni, peale nende võeti muidugi läbi ka Carmeni konnotatsioonid popkultuuris ja reklaamides. Siinkohal ei saa jätta meenutamata 20 aasta tagust Ajaxi-habaneerat Eesti teleekraanidel: „Uus Ajax Multi Purpose Spray / teeb imet siis, kui on mureks / mustus, tolm ja rasv, / ja kodu kiirelt puhtaks saab.“ Nii et Carmen on selle 150 aasta jooksul tõesti kõike näinud.

Osmond tõi välja kolm tähele­panuväärsemat „Carmenit“. Olivier Py 2012. aasta lavastuses Lyoni ooperis oli läbiv teema „kaotatud paradiis“: Carmen ilmus provokatiivse Eevana, tehes don Josést seega Aadama. Salakaubavedajate Dancaïre’i ja Remendado osades olid drag’id. Chicago ooperi muusikajuht Lidija Jankovskaja viis 2021. aasta kontsertettekandes asja veelgi kaugemale, valides don José rolli metsosopranist drag king’i. Aga saab ka ilma drag’ideta. Leo Muscato jättis oma Firenze Maggio Musicale 2018. aasta lavastuses Carmeni ellu. Sellega mõistis ta hukka naistevastase lähisuhtevägivalla, öeldes, et kui aasta jooksul sureb kogu maailmas 50 000 naist oma poiss-sõbra või abikaasa käe läbi, ei saa ooperi lõpus naise surmale aplodeerida.

Muidugi tekitasid kõik nimetatud lavastused suurt furoori, kindlasti ka paksu pahameelt, aga ei saa eitada, et nende taga oli ambitsioonikas visioon ja soov midagi öelda. Estonia laval on praegu vist – lihtsalt Carmen?

* Mérimée „Carmeni“ kolmanda peatüki algusest leiab tõepoolest vähetuntud fakti, et don José kuritegude register saab alguse lapsepõlvest. „Armastasin kirglikult sulgpalli (!), see oligi, mis mind hukutas,“ pihib don José minategelasele, tunnistades seejärel, et võitis kord mängus üht Alava poissi, kes hakkas tüli norima. Siis haarati baskide rautatud kepid maquila’d ja võitlusest võitjana väljunud don José oli sunnitud maalt lahkuma. Prosper Mérimée, Colomba. Carmen. Tlk Sirje Keevallik, Jolanda Kull. Europeia. Avita, 1996, lk 179.