Lubage mul siinkohal ja alustuseks tsiteerida Kagot ehk Lauri Sommerit: “40ndatel Kilulinnas Tallinn

J?n Rooste

CD Kago. Köngerjönks. Õunaviks, 2005, 57:35. Lubage mul siinkohal ja alustuseks tsiteerida Kagot ehk Lauri Sommerit: “40ndatel Kilulinnas Tallinnas, kui mu hea sõber Onu Lennart veel väike oli, saatsid seal yhes tänavas lapsed ikka endi seast kõige väiksema või mõne uue nurga peale putkasse kysima, et kas teil köngerjönksi on? See oli sihuke laste oma väljamõeldud sõna. Ja myyja sai iga kord pahaseks ja myristas: Mida, no ei ole olemas ju sihukest asja!! Teised muidugi itsitasid nurga taga. Jah, tollal tõesti ei olnud. Aga nyyd on see asi täiesti käegakatsutaval ja kuulataval kujul olemas. Nii et väljamõeldised saavad siiski tõeks.”

Ehk on see julge väide, aga väita tihkan ometigi: Kago on tänase Eesti üks õrnemaid lüürikuid. Kui meil üldse on tõsiseltvõetavaid uue generatsiooni singer-songwriter’eid, siis siin on üks mees, kes passib seda traditsiooni esindama ja jätkama. Ta hääl ja iha lüüriliste meloodiate järele vastab sellele poeetikale, mida võiksime oodata tolt uuelt esiõuelaulikult. Muidugi, paraku või õnneks, esialgu on me turg niisugune, et Sommerist veel tähte ei saa. Ja see pole ka midagi, mille poole ta püriks – pigem näib ta ilmselgelt manifesteerivat eraklikkust: muusika loomist üksikuilt üksikuile, teha tõesti ainult seda, mida ise armastab. Kusjuures üksildus ja oma üksinda-olemise nautimine on siin üsna domineerivad meeleolud, ja selle plaadiga on tõepoolest parim olla kahekesi, ega sel hetkel vaimuruumi palju rohkem mahugi.

Keskeltläbi leiab siit kolme või nelja sorti lugusid. Kagot ei huvita asjad mitte oma vormi, vaid olemuslike tunnuste tõttu (mitte et ma teen folki sellepärast, et see on põhjusmõtteliselt ainuline suund, mis mulle õige tundub), vaid seetõttu, et ta leiab neis miski oma sädeme, miski ainulaadse ja põneva joone-katke, mida ta järele proovida tahab.

Kuigi see suund on siin plaadil vähem esindatud, jääb ometi meelde tiksuma too etnohõngus, mis on peaasjalikult seostatav ta setu-tõlgendustega. Kago setu rahvalaulud saavad oma helitöötluse tõttu kiriklik-sakraalse nihke, mis muidugi ei kisu end teravalt lahku tolle rahvakillu identiteedist. Samas ei ole ma varem just palju selletaolise ruumilise-kajalise-võlvide alla kummuva heliga setu rahvalaulu töötlusi nagu “Tii ilo” või ligi kaheksaminutiline “Ei maq kulda” kuulnud. Neis demonstreerib Sommer oma eriomast häälevalitsemist ja võimet laulda eri häälerühmades. Lisaks setu lauludele kuulub etnosuunda veel kõrihäälega lauldud, müstitsistliku mõjuga “Baakanna”, mis meenutab veidi Björki vastse albumi “Drawing Restraint 9” katsetusi.

Teiseks nähtavamaks suunaks “Könger­jönksil” on folkliikumise vaimus akustilised ja lüürilised palad, millest mõni sobiks Paul Simonile ja Art Garfunkelilegi. Plaadi imeilus avalugu oleks nagu mõni võimalik Eva ja Maria pala, mida on riivanud servast Genialistid. Trubetsky ja JMKE “Mis on elu” on saanud western’i või road-movie’liku koe, tumeda maanteetolmuse kõla.

Lisaks jagub siia rohkelt ambient-palu, instrumentaalseid meditatsioone nagu “Gjuu tandem” või psühhedeelsed “Aigut” ja “Õhtupoolik Karula pargis”. Programmilise muusika, paljude sümfooniliste poeemide juures on mind sageli köitnud just too tekstis juurde öeldav. Lihtsakoeline klaveripala “Muusika Mirabelli lossis” on nii köitva, nii müstilise pealkirjaga, et see õrnus, see tuuletunne ärkab muusikas kohe ellu, muudab ta kuidagi ambient’selt voolavaks. Toda meeleolutekitamise võtet kasutab Kago näiteks ka loos “Kuldvitste valss”, mis pole üldsegi valss, vaid miskis paaris-taktimõõdus, aga kujund annab ette pildi, loob selle muinasjutumaa, kuhu satume – ja seal kisub asi küll valsiks kätte.

Aga selline lugude liigitamine on ainult orientiiriks lugejale, kes pole veel õnnetul kombel Kago muusikaga kohtunud. Tegelikult mahub tosse muusikasse nii palju enamat, plaadile lugusid, mida ei oskagi kuhugi mahutada, nagu näiteks impressionistlik miniatuur “Vaade sillalt”.

Plaadi üsna lõpus asub väike lauluke “Jumal on ligi”, ilus palve, palumiseta, küsimisega asjade järele. See võib-olla annab plaadi võtme kätte – need laulud on nagu valjuhääldi kuma varemete vahel, mis kuulutab ja küsib oma olemasolu ilmas. Seda väga helgelt, väga paljulubavalt, mis puudutab võimalikku tulevikku. Täpsemalt – tabatavat olemasolemise hetke.