Lunastav võimendimüra

„Fuzz Salvationi“ elamus oli ideaalne ja asetub parimate Eestis peetud väikeste alternatiivsete rokkfestivalide, nagu „Plink Plonk“, „Heliosphere“ ja „Skeneraator“, väärikasse ritta.

KAAREL KÜNNAP

Festival „Fuzz Salvation“ 9. ja 10. VI EKKMis.

„Fuzz Salvation“ peeti kahepäevase vabaõhufestivalina küll esimest korda, aga pole sellele vaatamata kaugeltki juurteta ettevõtmine. Sama, Tambet Jurno poolt algselt Zahiri laulupealkirjaks vermitud, nime kandsid ka mõned kunagi nullindate keskpaiku Von Krahlis toimunud traadimuusikakontserdid.

Siinkirjutajale, kellel on hägune mälestus, et olen kusagil plaadikaanel, helifailide kaustas või YouTube’i video pealkirjas näinud märkust, et salvestus on tehtud live at Fuzz Salvation, tekitas see seos igatahes festivali suhtes põneva ootuse ja mingi ebamäärase osasaamistunde Eesti mürarikka kitarrimuusika minevikuga.

Mida „Fuzz Salvation“ festivalina tähendab, võis hakata aru saama siis, kui esimese bändina lavale astunud C.C. set’i lõpetuseks oma tumemeelse eestikeelse poeesia mitmeminutilisse Sonic Youthivaimus feedback’i-mürasse uputas. Enese­väljendusjanuste noorte poolt vart pidi kõlaritesse torgatud ning lavapõrandale tanksaabaste tallata ja taguda visatud instrumendid juhatasid sisse kaks õhtut täis modifitseeritud häälestusi, hoolega valitud võimendustämbreid, loendamatu hulga efektiplokkide moonutusi ning juhtmotiivina korduvat kõlarivilet.

Järgmisena esinenud Borm Bubu muusika tõmbas kuulaja keset helimaastikku, milles õhulise ja vibreerivana mõjuvad kitarrihelid tegid bassi ja trummi loodud konkreetse, koreda geoloogilise massiivi kohal oma keerukaid ja äkiliste pööretega helikopterimanöövreid, vokalisti kihutamisrõõmu sugereerivate hõigatuste saatel. Kaasahaarav.

Shelton Sani, minu ammuse lemmiku, esinemise ajaks kella kaheksa paiku oli suurem jagu festivalikülalistest vist kohale jõudnud. Neid ei paistnud olevat palju üle saja (kui sedagi), aga tegemist oli meeldivalt heterogeense kambaga, kuhu kuulus kõikvõimalike subkultuuride esindajaid: nii tegutsevate kui ka lahku läinud bändide liikmeid, nii tuttavaid nägusid, kellega olen juba peaaegu kakskümmend aastat tihti samadele kontsertidele sattunud, kui ka lava ette kogunenud moodsaid, retro­hõngulisi, äärmuseni ekspressiivseid moshimistehnikaid viljelevaid noori.

Võrdlemisi harva juhtub, et mõni bänd, mis hakkab kohe algusest peale väga meeldima, saab sama sümpaatseks jääda ka pärast seda, kui ta muusikaliselt edasi areneb ja muutub: esialgne vaimustus põhineb mingitel kuulaja kindlatel eelistustel, võimalikke edasi­liikumissuundi on aga 360 kraadi ulatuses ja tõenäosus, et bändi valitud suund mainitud kindlate eelistustega kattub, on väike. Aga Shelton Saniga on mul just nii. Hindan samavõrd kõrgelt nii nende varaseid salvestisi kui ka praegust, paljuski muutunud helipilti, kus kahe kitarristi asemel on laval üks ja teisest vabanenud ruum jätab rohkem õhku nii artikuleeritumalt välja kostvale vokaalile kui ka erakordselt mahlakaks ja jõuliseks kasvanud bassisaundile.

Igatahes, fookuses on endiselt ekstaatilise mineku ja eksimatu isikupäraga rifid ja kui etteaste lõpetuseks kõlab „Hollow End“, mille Soulseekist alla tõmmatud albumivälist salvestist ma juba 2005. aastal pleieris korduse peal hoidsin, ei oska ma olla muud kui vaimustuses.

Vahepeal on kõrge juunipäike jõudnud hakata majade taha vajuma, tekitades midagi kuldse eel-päikeseloojangu laadset. Mereäärele omaselt on õues küll pisut jahe, aga ilm on siiski olnud täiesti perfektne ja selge, ja raske on jätta märkamata, kui inimväärses paigas festival toimub. „Fuzz Salvation“ pole mingi kalk suurfestival, mis jätab väsinud või lihtsalt närvema olemisega külastaja mudasele väljale elementide meelevalda olelus­võitlust pidama. EKKMi sümpaatselt metsistunud haljastusega hoov pakub mitmekeseid istumisvõimalusi, soppe kõikvõimaliku privaatsusastmega olemiseks ning puuvõrade ja varikatuste näol kaitset nii vihma kui ka päikese eest. Peale selle on korraldajad suure osa piirdeaiast jätnud kinni katmata, võimaldades ka kultuurikilomeetril kulgevatel möödujatel toimuvast aimu saada ja vältides ühtlasi elegantselt tarastatuse tunnet seestpoolt vaadates.

Kui Talbot asub esimest festivalipäeva lõpetama, peegeldub õhtupäike lähedal asuvate majade suurtelt akendelt otse lava ette. Duo koosseis on nüüd jälle asutajaliikmete siseasi ja kuigi ma ei olnud ka vahepealse trummari vastu, on siiski põnev vaadata, kuidas Jarmo Nuutre jälle omakirjutatud trummipartiisid mängib. Talbot on vastandite bänd: korisev metal-vokaal ja lüürilised kõrgehäälsed laulufraasid, agressiivsed bassirifid ja meloodiline süntesaator. Siinse kontserdi ajal meeldis mulle jälgida, kuidas kogenud muusikute käes säilib aina puhtamaks ja rafineeritumaks muutuva helipildi kõrval teatav algaegadest pärit DIY-toorus: mõned ebaortodokssena näivad trummimänguvõtted, napist koosseisust tulenevad hüpped bassi- ja klahvimängu vahel.

Kui laupäeva õhtupoolikul EKKMi hoovi tagasi jõuan, on jälle päikseline. Tasapisi kogunema hakanud publik, kellest paljud on omavahel head tuttavad, vahetab muljeid ning mõnigi toibub alles intensiivseks kujunenud reede õhtust.

Kontserdikava algab kerget ehmatusjõnksu põhjustava järskusega täpselt kell neli. Ma pole kindel, kas olengi kunagi näinud black metal’it esitatavat nii varasel päevaajal ja heleda päikese käes. Vähemalt mulle tundus kolmeliikmeline Hukk liiklevat kusagil black’i abrasiivse lo-fi-käreduse ja death’i sügavusse pürgivate korinate ja kuminate vahealal. Stiilimääratlus polegi oluline – etteaste on igatahes jõuline. Trummipartii kõigub valsiliku lihtsuse ja keerukamate postrokilike mustrite vahel, mille taustal ülejäänud kaks bändiliiget jätkavad dialoogi pidamist sealt, kus Talbot eelmisel õhtul oli lõpetanud: ühelt poolt madalaimale, viiendale lisakeelele rõhuv bass koos sügava kurguvokaaliga, teiselt poolt pessimistlikuna mõjuvad kitarrihelid ja noir’iliku väljendusjõuga esile hakitud bariton. Konkreetsed rifid, spartalikud sõnumid: „kass“, „katk“, „vait“(!).

Kui esimese festivalipäeva kava mõjus loogilise ja koherentsena, siis teise omale annavad vastukaaluks värskust ootamatud kombinatsioonid ja eklektika. Ava­etteaste süngusele oponeerib kohe Truckthor, kes demonstreerib, kui absurdne, kerglane ja lõbus on, kui rakendada müraroki koostisosad tempokate tantsumuusikaklišeede teenistusse.

Ka obkuursetes T-särkides Tartu stoner-viikingite Satones ei mõju ülearu tõsisena. Vahelduseks oma varasematele projektidele, nagu näiteks kunagine sügavamõttelise kulgemisega Voog, teevad nad praeguses koosseisus midagi tempokat ja surfihõngulist, ometi psühhedeelsuseni moonutatud helipildiga.

Seejärel tulevad kontrasti huvides jällegi Wolfredti malbe ja tõsimeelsena mõjuvad klassikalise mõtliku post rock’i kanoonilised maastikuakvarellid.

Omaette energialaksu sain kuulates Skoonet: arutelud teemal, kas punk on surnud, muutuvad mõttetuks, taibates, millist väljendusvabadust need praeguseks iseenesest väga klassikalised vahendid võimaldavad, kui neid kombineeritakse toore noorusliku energiaga. Lavalt kiires ja lühidas formaadis näkku visatud sotsiaalkriitika ja pulbitsev elutunnetus mõjusid ehedana, nagu ka bändiliikmete imagoloogilised tüpaažid, mis ei moodustanud mitte ühe­näoliste needitud tagidega mohikaanlaste armeed, vaid allusid igaüks omaette isiku­pärale, nagu seda pungi algideaalidest rääkides on kirjeldatud.

Ka Psychoterror on muidugi värske punk. Oskus asetada nagu muuseas oma küpsemate, läbimõeldud bassi-groove’iga lugude vahele midagi, mis on kirjutatud 1980ndate keskpaiku kusagil taarapunkti taga, nagu Freddy seda kirjeldas, on fenomenaalne.

Välilaval toimuvale pani punkti Estoner, kes on oma muusikalisel teekonnal nähtavasti jõudnud mingisse äärmusse. Nende helipilt oli suurema jao kontserdiajast nii tihe, et mõjus eristamatute liinidega kesksagedusmonoliidina – käsitöö-noise’ina, kus instrumentalistid vanutavad oma tehnilised pingutused kokku ühtlaseks helivildiks. Kahtlemata huvitav, ehkki mitte kõige lihtsam kuulamine, ja oma põhjakeeratud intensiivsusega ka lõpp­akordiks igati sobilik.

Aitäh Valter Nõmmele, kelle idee „Fuzz Salvation“ suuresti oli, ja kõigile teistele korraldajatele, hästi kureeritud ja korraldatud festivali eest! Elamus oli minu meelest ideaalne ja asetub parimate Eestis peetud väikeste alternatiivsete rokkfestivalide, nagu „Plink Plonk“, „Heliosphere“ ja „Skeneraator“, väärikasse ritta. Loodan, et „Fuzz Salvation“ toimub järgmisel aastal uuesti ja seda juba vähemalt paar-kolm korda arvukama publiku ees, mida ta kahtlemata ka sel aastal väärinuks.