Luua tuleb oma laulukoolkond

Juhan Tralla: „Noorte ja vihaste kunstnike armee on ooperis puudu ja kogu meie muusikateatri kultuur kannatab selle all kohutavalt.“

ANNE AAVIK

Tenor Juhan Tralla on ainus eesti laulja, kes on jõudnud mainekal Cardiffi konkursil 25 parima hulka. Uhke rahvus­vahelise ooperikarjääri teinud Tralla on hoolimata kestvalt heast vormist loobunud aktiivsest teatritööst Saksamaal ja pühendanud end oma õpilastele Eesti muusika- ja teatriakadeemias. Kümne lauljakasvandiku kõrvalt jõuab ta küllalt sageli ka kontserdilavadele: näiteks täna, 6. märtsil saab teda kuulda Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ees koos Estonia rahvusooperi kunstilise juhi Arvo Volmeriga dirigendipuldis.

Juhan, kui me seda intervjuud kokku leppisime, siis rõhutasid, et sa pole huvitatud oma eluloo ümberjutustamisest, vaid sind huvitab pilt, mis Eesti vokaalkultuuris praegu avaneb. Kohatu huvipuudus omaenda isiku vastu paneb kahtlema, kas oled ikka tõeline tenor.

Tenor ütleks muidugi pärast kaht tundi endast rääkimist: oh, ärme räägi minust, räägime parem minu häälest! Aga minu keeldumisest hoolimata olen tõeline tenor – ja juba teist põlve.

Neid tenorinalju, mis viitavad laulja piiratusele, on palju ja mulle meeldib selle klišeega aeg-ajalt mängida. Aga ilmselt olen tänu oma instrumentaal­haridusele alati tundnud end pigem loova kunstniku kui monofunktsionaalse töömesilasena ja seega on mul alati olnud laialdasemad huvid.

Eks lauljad kipuvadki vahel elama silmaklappidega – see töö nõuab jäägitut pühendumist.

Aktiivse karjääri ajal on inimene füüsiliselt nii kurnatud, et muuks peale laulmise palju energiat ei jätku. Seda kõike on mu elus olnud. Nüüd saan aga rohkem kõrvalt vaadata ja analüüsida.

Oled jätnud Eesti muusikaajalukku ühe maamärgi eduka esinemisega Cardiffi konkursil. Kuulsaid konkursse on palju, aga sellega on karjääri alustanud paljud maailmanimed: esimesena meenuvad kohe Dmitri Hvorostovski ja Bryn Terfel. 2007. aastal on Eesti Ekspressis nimetatud sind ka meie parimaks tenoriks.

Keegi vist tõesti tituleeris mind nii kõlavalt ja eks noorel mehel kõrvad liikusid. Aga Cardiff oli tõesti tore kogemus ja tahan innustada ka noori kolleege sinna proovima minema, kuigi sõel on võimatult tihe. Usun, et minu kogemuse pealt oleksid võinud järgmised põlvkonnad kõrgemalt lennata. Praegu aga oleme meie Mati Turiga jäänud rahvusvahelises klassis ainsaks ja nooremad ametivennad pole endale selliseid ambitsioone seadnud. Sellest on kahju.

„Olin ju 20 aastat Eestist ära ja kui tagasi tulin, siis leidsin end uuest ühiskonnast,“ nendib Eesti muusika- ja teatriakadeemia laulueriala lektor, tenor Juhan Tralla.

Ain Protsin / Postimees / EMF / Scanpix

Eesti ei ole ju kunagi olnud tenorite kasvulava.

Noo, hääli on olnud ikka uhkeid. Hendrik Krumm oli ikka väga hea tenor! Ka praegu ma ei näe, et häältest oleks puudus.

Ometi teame kõik väga hästi, et meie ooperikultuur on õhukesevõitu ja seda kipub olema ka lauljaskond: oleme väike rahvas, meil ei saa sündida sama palju hea materjaliga lauljaid kui näiteks Venemaal. Küllap oleme palju hääli kaotanud ka teistele erialadele, sest andekas inimene kipub olema võimekas mitmel alal.

Oleksin väga ettevaatlik korrelatsiooni loomisel rahvaarvu ja edupotentsiaali vahele ühes või teises valdkonnas. Usun, et need skeemid on tegelikkuses veidi keerulisemad. Küsimus on traditsioonides, järjepidevuses, koolkonna sisukuses. Eredaim näide on meil kindlasti kompositsioon. Kui räägime maailmaheliloojatest Arvo Pärdist ja Erkki-Sven Tüürist, siis peame ikkagi rääkima ka Heino Ellerist, kes rajas koolkonna.

Jah, aga olgugi meil Erkki-Sven Tüür, kes on kirjutanud ühe suurepärase nüüdisooperi, mida on sel sajandil lavastatud juba kolmes teatris, pole meie ooperiloomingu vallas sellist koolkonda veel välja kujunenud. Veidi enam kui saja aasta jooksul on kirjutatud vaevu sada ooperit. Sina oled ju oma perekondliku päritoluga seoses kuulnud eesti algupärandeid juba 1980ndatest saati. Mida sellest repertuaarist arvad?

Olen oma vanematele tõesti ses osas palju tänu võlgu. Mäletan, kui isa võttis mind kaasa Neeme Järvi viimasele kontserdile enne emigreerumist – pidin olema umbes viieaastane. Istusime Estonia kontserdisaali keskrõdul ja ta seletas mulle kõrva sisse: jäta nüüd meelde, see seal on Neeme Järvi! Keegi ju ei uskunud, et ta kunagi naaseb. Tulles meie ooperi juurde, siis siin pani põntsu Stalini aeg. Ooper kannatas ehk rohkemgi kui teised žanrid. Seda enam tuleb austada 1960ndatel tähtsaks muutunud uut põlvkonda eesotsas Eino Tambergiga, kes suutis taastada ooperi tõsiseltvõetavuse. Unustada ei tohi ka Eduard Tubina loomingut eksiilis.

Hiljuti toimus Estonias ooperikonkurss. Osalenud heliloojate suureks pettumuseks kukkus see haledalt läbi – ühtki ideed ei võetud vastu. Ooperiteose tellimine on muidugi kallis lõbu ja rahvusooper peab suutma tagada publiku huvi. Seega saab juhtkond vaid kindla peale välja minna ja nii tekib meie heliloojatel kriminaalselt vähe ooperi kirjutamise võimalusi.

On hea, et tekkis poleemika – nendest asjadest tuleb rääkida. Minu arvamus on, et selline institutsioon nagu rahvus­ooper võiks aeg-ajalt ilma konkursi ja muu saginata uusi oopereid tellida. Eesti on väike ja usun, et tegelikult on teada need heliloojad, keda tuleks motiveerida ooperit kirjutama. Mul on nii kahju, et omal ajal ei tellitud ooperit Lepo Sumeralt. Olin tudengina tema muusikast vaimustuses – kindlasti oleks ta võinud kirjutada suurepärase ooperi. Kahjuks jäi see tegemata.

Aga muusikateatrit vaadeldes ei peaks me rääkima ainult rahvusooperist. Kontserdielu puhul ei räägi me ju ka ainult Eesti Riiklikust Sümfooniaorkestrist. Kontserdielu on põnev ja rikkalik just seepärast, et meil on palju häid ja huvitavaid dirigente, olgugi et kõik ei mahu riikliku orkestri ette. Sedasama ma muusikateatri puhul kahjuks ei näe. Üks sõlmpunkt, üks suuremaid muresid meie muusikateatrikultuuris on oma rahvusliku lavastajate kaadri nappus. Ühe käe sõrmi jääb aktiivses eas lavastajaid lugedes üle. Peaaegu võimatu on panna teatris kokku professionaalset režiitiimi, näiteks leida ooperilavastaja assistenti, kes oskaks professionaalsel tasemel kirjutada režiiraamatut. Siin ei ole kedagi süüdistada, lihtsalt vastava haridusega inimesi ei ole.

Siis tuleks lavastajaharidus ehk siduda EMTA ooperistuudioga?

Ma ei ole kindel, kas meil on praegu selleks kompetentsi. Aga olen sellest kolleegidega muusika- ja teatriakadeemia lauluosakonnas rääkinud: praegu, kui meil on niivõrd suurepärane saal ooperi tegemiseks, tuleks see teema kontseptuaalselt läbi mõelda. Ja ma olen seisukohal, et kindlasti tuleks üliõpilastega välja tuua terviklikke oopereid – eeldusel, et lauljatele rollid sobivad ja on jõukohased. Kindlasti tuleks kaasata parimaid välislavastajaid. Paljudel hea mainega lavastajatel on kõrgkoolides professuur ja seega oleks see meile ka ehk materiaalselt võimalik. Siis annaks ehk leida muusikateatri režii huvilisi noori neid assisteerima ning sellelt pinnalt saaks noor inimene juba edasi mõelda ja valikuid teha.

Ometi olen mitmel korral näinud noore, alla 25aastase lavastaja debüüti ooperis, mis on väga hästi õnnestunud, näiteks Laura Mets, kes lavastas 2014. aastal Sander Möldri ja Marianna Liigi „Korduma kippuvad küsimused“, ning Laura Kalle, kes tõi 2016. aastal Estonia kammersaalis välja Benjamin Britteni kammerooperi „Kruvipööre“. Minu teada on need jäänud nende ainukesteks ooperi­lavastusteks – ilmselt just seetõttu, et meil puudub nii-öelda regulaarne katselava.

Selle võib igaüks endale ise luua. Põnevaid paiku ja rahataotlemise võimalusi on piisavalt!

Aga miks siis ei tehta? Kas publikut pole?

Mulle pigem tundub, et publikul on nälg sellise asja järele. Andres Mustonen rajas 1970ndatel Hortus Musicuse. Kas siis oskas keegi öelda, kas Nõukogude Eestis leidub piisavalt vanamuusikahuvilisi? See publik lihtsalt tekkis. Kui on üks tõeliselt põnev ja elav asi, siis tõmbab see ka inimesi ligi. Probleem on ehk üldises silmaringis. Olen lugenud meie lehtedest arvustusi, milles kriitik vaatab iseenesest täiesti tavapärast lavastust nagu talumees loomaaias kaelkirjakut. Võiks kas või viisakusest end kurssi viia viimasel 30 aastal lääne režiiteatris toimunuga, meeldib see või mitte! Meie muusikateater vajaks värskendamist küll. Kui Estonia või ka Vanemuise direktsioon võtab endale julguse tuua kas või Saksamaalt üks hea lavastaja, kes teeb midagi, mida siinmail pole nähtud …

Rahvusooperi „Aida“ ju tehti!

Ja millise kriitikalaviini nad kaela said! Oli see lavastus siis nii kangesti skandaalne? Noorte ja vihaste mässavate kunstnike armee ooperisektoris on puudu ja kogu meie muusikateatrikultuur kannatab selle all. Tuleks mõelda, kuidas seda muuta!

Muusikateatrikultuuri kannatustele mõeldes jõuame otsejoones meie praeguse vokaalkultuurini, mida on eeskätt kujundanud puuduliku akustikaga rahvusooperi saal. Olgugi et seda on korduvalt parandatud, ei anna akustiline ruum ooperiteatri mõõtu välja ja see on kindlasti kujundanud publiku suhtumist, aga mõjutanud ka lauljate hääle tervist. Varem või hiljem tuleb uus ooperi­maja ju nagunii rajada, olgugi et praegu näib puuduvat nii hästi sobiv koht kui ka vahendid.

Unistada ju võib! Kui mõelda kõigile neile paikadele, kuhu kunagi varem on ooperiteatrit planeeritud, siis varem või hiljem on sellele kohale kerkinud mõni kaubanduskeskus. Mina arvan endiselt, et praegusele ooperimajale tuleks teha juurdeehitis, aga sellest kõva häälega rääkida on pagana ohtlik – muidu tuleb sinnagi kaubamaja! Tõsiselt rääkides: Eri Klasi aegadel oli juurdeehitise eskiis olemas, Jaak Viller kirjeldas mulle seda kunagi detailselt. Plaan oli sellega minna vana teatrimaja sisse. Mõeldes sellele, et praegune maja on nagunii uuesti ehitatud, siis ehk polekski see nii suur pühaduse rüvetamine. Mind ei veena vastuargumendid, mis viitavad selle sobimatusele praegusesse linnaruumi. Pole ju sugugi ebaoluline, mis hoone kus asub. Ka kunstiakadeemia hoonega kaotas kesklinn tohutult. Estonia asukoht on lihtsalt erakordselt hästi sobiv. Eks ootame ära, kuni sinna kaubamaja ehitatakse!

Praegu ei tea me üldse, kuhu see uus hoone võiks kerkida. Kuni eelmise nädala kolmapäevani oli üks plaan rajada uus ooperimaja Tallinna linnahalli.

Loomulikult oleks see olnud unistuste asukoht. Iseenesest pole mulle linnahall kunagi väga meeldinud, kuigi tõenäoliselt tuleb nõustuda asjatundjatega, kelle sõnul on see rajatis unikaalne arhitektuurimälestis ja väärib säilitamist. Aga sinna linnahalli kontserdisaali karpi ei oleks minu arvates ooper kuidagi mahtunud. Kaalumist oleks väärinud ehk mõte rajada ooper linnahalli jäähalli.

Aga laiemalt: mind häirib, et see teema ei ole saanud avalikus mõtteruumis piisavalt kõlapinda. Ma ei näe praegu huvi ja ma ei saa sellest hästi aru: rahvus­ooper on ikkagi niivõrd oluline institutsioon, et uue hoonega seonduv peaks tekitama ühiskonnas resonantsi. Selle prominentsus linnaruumis puudutab meid kõiki. Pealegi on jutt väga suurest hulgast maksumaksja rahast. Minu meelest peaksid ka kõik muusikud ja lauljad oma mõtted lõpuni mõtlema, et mida me siis täpselt tahame ja vajame. Uue hoone võimalused määravad paljuski ka meie muusikateatri tulevase sisu.

Selle sisu loovad eeskätt inimesed.

Küsimus on ikkagi vokaalkultuuris. Selge on see, et kui kõrvale jätta Estonia akustika, siis on see maja ikkagi ebapiisav: lava ja orkestriauk on liiga väikesed ja seega ei saa seal teatavat osa repertuaarist kunagi lavastada. Ma arvan, et Tallinna-suuruses linnas polekski vaja palju suuremat saali kui 1200kohaline. Lava ja orkestriaugu mõõtmed peavad aga olema sellised, et tuua välja Wagneri oopereid. Muidugi on ka akustika tähtis. Mulle on rahvusooperi Estonia saal üks raskemaid, kus üldse laulnud olen. Kombinatsioon väikesest saalist ja kuivast akustikast tekitab mingi jaburalt klaustrofoobilise tunde. Kõige suurem viga on see, et lauljad on seal nagu teises toas – ja seda ei saa muuta, kuna viga on saali konstruktsioonis. Seetõttu tekibki publiku ja lauljate vahele orkestrist sein. Kui meenutame suuri talente meie ooperiajaloos, siis kahjuks puudub näide, et keegi oleks läinud Estonias töötades päev-päevalt paremaks. Pigem on lauljad kaotanud tämbriilu, hakanud forsseerima, kõrge register on muutunud ebakindlaks – ilmnenud on kõik need deformatsioonid, mis tekivad sellest, kui kehvas akustikas tuleb laulda läbi orkestrimüüri. Praegu on muidugi hõlpsam, sest orkester on hulga paremaks läinud ja täpsem orkester on ka läbipaistvam. Aga mäletan juba lapsepõlvest neid jutte, et gastrollidel hakkas äkki kogu trupp paremini laulma.

Mulle tundub, et meie väikeses teatris on liiga palju olnud juhtumeid, kus varases keskeas hääle kaotanud laulja saab teatrist hundipassi ja tema elutee jääb lühikeseks – sest lauljale ongi teater kogu elu. Muidugi ei saa seda kõike vaid akustika süüks panna, eks häälekaotust põhjustab ka puudulik laulutehnika, mida ei olnud võimalik väljaspool Nõu­kogude Liitu täiendada.

Väga palju traagilist on seal olnud, jah.

Praegust vokaalkultuuri kujundad sa ju ka ise lauluõppejõuna, juba üle nelja aasta. See on ehk liiga lühike aeg järelduste tegemiseks, aga võrreldes 20 aasta taguse ajaga, kui ise laulu­osakonnas õppisin, on pilt tohutult muutunud. Tudengite laulutehnika ja intonatsioon on palju parem ja kedagi pole enam piinlik kuulata.

Olen nõus: praeguste tudengite hääletekitamine on palju professionaalsem, kui võrrelda ajaga, mil mina seal koolis viiulit õppisin. Välja on tuldud sügavast kriisist.

See on sammsammuline protsess. See, et ükskord on meil hirmsasti raha ja võime siia kutsuda välisõppejõud ja kohe on kõik kohutavalt hästi, jääb illusiooniks. Me ei pääse sellest, et luua tuleb oma koolkond nende inimestega, kes meil on.

Muudatuste kiuste saab lauluosakond rohkem piitsa kui präänikut. Näiteks EMTA autoriteetne professor Toomas Siitan süüdistas kõrgkooli sajanda aastapäeva puhul peetud ettekandes lauluosakonda ühekülgsuses.*

Üldiselt on mul hea meel, et professor Siitan nende mõtetega välja tuli, ehkki iseenesest võiks ju sellist diskussiooni pidada esmalt ikkagi maja sees. Osakonna vastutus on väga suur: peale lauljate saavad hääleseadet ka dirigeerimise ja muusikapedagoogika eriala üliõpilased. Mina olen EMTAs töötanud küllaltki lühikest aega ja seega on minu panus praeguse lauluõppe näo kujundamisel olnud marginaalne. Suhtun ka kriitikasse pingevabalt: kutsuksingi muusikuid üles rohkem omavahel suhtlema. Ehk ongi praegu just õige hetk lauluõppe tulevikusuundade üle debateerida. Aga muidugi olen kaugel sellest, et praegust olukorda idealiseerida.

Samal ajal on kurb, et üldiselt on lauluosakonda astuda soovijate arv vähenenud.

Viimastel aastatel on küll olnud väga tugev konkurss: oleme saanud tudengeid valida, pool tahtjatest on välja jäänud. Ja ka Hiina tudengite, keda on alati kõvasti kritiseeritud, tase on aina kõrgem. Aga ikkagi valmistab muret algõpetus.

Siitani sõnul ei täitvat osakond meie tegelikke vajadusi, näiteks koorilauljate järele. Küllap oli 20 aasta eest nii, et erialaõpetajad pigem keelasid kooris laulda. Aga praeguse Eesti Filharmoonia Kammerkoori ridu vaadates näib, et koosseis on komplekteeritud vaid üksikute eranditega laulu eriala lõpetanud inimestest.

Jah, seda küll! Ja seda just seepärast, et häälekäsitlus on muutunud professionaalsemaks. Mulle tundub, et asi pole ainult selles, mis toimub lauluklassis. Kõigepealt: millal peaks üldse hakkama laulmist õppima? Meil valdav skeem, et pärast keskkooli minnakse Otsa kooli, siis tullakse akadeemiasse ja ligi 30aastasena minnakse end veel välismaale täiendama, ei ole jätkusuutlik. Sellises graafikus võib kuhugi jõuda Tristani või Isolde suure dramaatilise Wagneri häälega. Subretil või lüürilisel metsosopranil on rong ses vanuses lootusetult minema kimanud. Samal ajal on riskantne ettevõtmine häälemurde­eas poistele professionaalse ambitsiooniga laulmist õpetada, nagu seda meil praegu tehakse. Nende teemadega tuleks tõsiselt tegeleda, kaasates meie parimad laulupedagoogid, dirigendid, kel kooritööst lastega kogemused, samuti meditsiinivaldkonna autoriteedid – meil on ses valdkonnas väga hea kompetents –, võib-olla ka lastepsühholoogid.

Teiseks, ilmselgelt peaksime kõik peeglisse vaatama ka üleüldise stiilialase hariduse osas. Tänapäeva muusika­maailma nõudmised on laiahaardelised. Pavarottile anti andeks, et ta nooti ei tundnud, aga tema oli üks ja ainus. Mõtleme näiteks Thomas Hampsonile: kui äärmiselt mitmekülgse kunstnikuga on tegemist!

Kõik lauljad ei saa ka filosoofia­professorid olla.

Jah, aga seda kuvandit – keda me ette valmistame – võiksime siiski veidi värskendada. Küsimus on ka selles, mida peame normaalseks. Olen tõsiselt mures meie laulutudengite üldise harituse ja ahta humanitaarse silmaringi pärast. Minu klassi on jõudnud ka kolm muusikakeskkooli haridusega õpilast ning nende muusikaline haridus ja teadmised paistavad teiste taustal silma, ehkki vokaalse ettevalmistuse osas julgen olla kriitiline.

Nii on see ju alati olnud. Muusikakeskkool on alati olnud suure koormusega erikool ja seal on nõutud ka tugevaid üldaineid.

Peaksime ehk nägema Eesti hariduslikku potentsiaali tervikuna. Paari aasta pärast alustab tegevust uus Tallinna muusika- ja balletikool ning peame mõtlema, kuidas meie laulutudengid saaksid osa sellisest kvaliteetsest haridusest, mis muusikakeskkoolis on aastakümnete jooksul suudetud üles ehitada.

Ühendatavad õppeasutused – Otsa kool, balletikool ja muusikakeskkool – on väga erinevad. Mõistan vanemate hirme: peljatakse, et uues suures ühendkoolis muusikakeskkooli hea haridus lahjeneb.

Loomulikult tuleb olla valvel. Minu vanem tütar õpib ka muusikakeskkoolis ja seda enam on teema mulle lähedane, aga pigem näen uue kooli rajamises võimalust. Kui klassikalise muusika haridusse pakutakse sellist investeeringut, siis seda mitte vastu võtta oleks pehmelt öeldes jabur. Lõppude lõpuks oleme meie, praegu aktiivses eas muusikud need, kes peavad silmas pidama, et sellest saaks just selline kool, mida meil on tarvis.

Muusika- ja teatriakadeemia kasvulavad on juba mõnda aega nii muusikakeskkool kui ka Otsa kool. Üks lõpuni vaidlemata ja läbimõtlemata teema on see, kuidas käituda noortega, kel on ilmselgelt potentsiaal ja lauluhuvi, aga nad pole veel selles easki, et laulutundi minna.

Ühtseid reegleid on raske kehtestada, sest laulu õppimine pole massitootmine, vaid rätsepatöö. Mulle meenub kohe rahvusvaheliselt tegutsev edukas metsosopran Monika-Evelin Liiv, kes oli Otsa kooli astudes vaid 16aastane. Toona oli keelatud alla 18aastasi õpilasi klassikalise laulu erialale vastu võtta, aga tema hääl oli nii küps, et talle tehti erand, kuigi õppejõududel ei olnud lihtne seda direktori juures läbi suruda.

Tüdruku puhul pole 16 ju sugugi vara. Aga noore hääle kujundamisel tuleb üldiselt olla eriti vastutustundlik. Oleme kolleegidega arutanud, et üks võimalus oleks luua laulmist ettevalmistav eriala, kus õpetatakse lauljale kõike muud vajalikku – peale laulmise.

Samal ajal on Eesti suures ooperimaailmas imepisike kild. Lauljate õpetamisele kulub suur hulk raha, aga lauljaks saab ehk üks kümnest. Kas poleks hõlpsam saata hoopis igal aastal paar andekamat noort kuhugi võimsasse muusikakõrgkooli? Teatav risk siin muidugi on, sest alati ei jõua tulemuseni kõige andekamad – õpingute alguses kõiki parameetreid hinnata on keeruline.

Ma oleksin ettevaatlik selliste otsustega, kui palju meil kedagi vaja on ja keda täpselt ette valmistame. Selline mõtteviis domineeris Eestis 1990ndatel turupõhisest mõtlemisest vaimustumise laine­harjal. Maailm areneb nii kiiresti, et me ei tea praegu, missuguseid töökohti on pakkuda 20 aasta pärast ja keda meil täpselt tarvis on. Küsimus on selles, et inimene end indiviidina välja arendaks ja leiaks ühiskonnas endale koha. Me ei saa endale lubada, et laulja on vaid käsitööline. Vaja on anda igakülgselt head haridust, kasvatada avara vaimuga intelligentseid inimesi, kes suudaksid muutuvas maailmas toime tulla.

See eeldab ka teatavaid isiksuseomadusi, aga kooli võetakse vastu ju hääle, mitte silmaringi või intelligentsi põhjal.

Maestro Carlo Bergonzi, kelle juures mul oli au end täiendada, ütles ikka: me laulame pea, mitte häälega. Noore inimese õppimisvõime on fenomenaalne. Toon näite. Minu juures alustas õpinguid Hiina neiu, kes ei tundnud nooti ja kuulis Mozarti nime minu käest esimest korda. Kolme aastaga arendas ta end üheks meie kooli tublimaks sopraniks, kes ei jää taseme ega silmaringi poolest oma õpingukaaslastele alla. Noortelt tuleb palju nõuda ja anda neile konkreetne eesmärk – nad suudavad palju.

Kui palju sul endal noortele pühendumise kõrvalt laulmiseks aega jääb? Täna, 6. märtsil ootab sind kontsert rahvusooperi uue – taas uue – kunstilise juhi dirigeerimisel.

Arvo Volmeriga seob mind pikk ja ilus koostöö. Sel ajal kui Estonias sageli laulsin, tegime koos palju toredaid asju, üks meeldejäävamaid lavastusi oli ehk Rossini „Tuhkatriinu“. Väga tore on temaga taas kohtuda.

Põikled küll endast rääkimisest kõrvale, aga palun selgita: miks rääkisid intervjuu alguses oma lauljakarjäärist minevikuvormis? Alustasid ju aastat, lauldes Olari Eltsi käe all Beethoveni „Fideliot“. Tühi su kalender ei ole.

Olari Eltsiga Beethovenit laulda on muidugi kingitus! Hoian end vormis ja naudin aeg-ajalt laval laulmist väga, kuid minu karjäär oli peamiselt seotud Saksa teatritega ja sellest ringist olen praeguseks eemaldunud. Mul on õpetajana suur koormus: kümme suurepärast tudengit, kes nõuavad suurt pühendumist. Muidugi olen alles selle töö alguses ja ei julge end päris pedagoogiks nimetada, aga mul on hea kõrv ja teatava enesekindlusega võin öelda, et praeguseks pole minu klassis kellelgi hääleprobleeme tekkinud. Nad kõik arenevad ilusti – kuigi algajal pedagoogil on sageli vaja teha topelttööd!

Ega tudengid ole ka samasugused nagu sinu õpiajal.

Jah, ma olin ju 20 aastat Eestist ära ja kui tagasi tulin, siis leidsin end uuest ühiskonnast. Osa minu praegustest õpilastest polnud sündinudki, kui mina Viini kolisin. Pean enesekriitiliselt tunnistama, et ega ma algul neist suurt aru ei saanud, ja häbiga ütlen, et läksin algul kaasa trafaretse lumehelbekeste-jutuga, mida meil nii meelsasti veeretatakse. Praeguseks olen oma seisukohta põhjalikult muutnud. Kindlasti tuleb neid kujundada väga kindla käega, luua väärtusruum, milles nad saaksid kasvada ja areneda. Mind võlub nende iseseisvus ja eneseväärikus. Ja nad ei karda! Juba selle pärast tasus meil omal ajal vabadusvõitlust pidada.

* Toomas Siitan, Muusikaline kõrgharidus sajandite vahel. – Sirp 13. XII 2019. Toomas Siitan pidas ettekande „Muusikaline kõrgharidus sajandivahetuse ootuses“ 29. XI Eesti muusika- ja Teatriakadeemia 100. aastapäeva hariduskonverentsil „Eesti professionaalse muusikakultuuri tulevikuvaated“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht