Maailmakodanik Ligeti

Igor Garšnek

 

Muusikadokumentaal „GYÖRGY LIGETI” (Artlines Films, Prantsusmaa 1993) režissöör MICHEL FOLLIN, ETVs 11. X.

Muusikadokumentaali „György Ligeti” näitamise (11. X) oli ETV selles mõttes väga hästi ajastanud, et päev pärast linastust algas NYYD-festival, kus Ligeti oli oma loominguga üks kolmest festivali läbivast heliloojast.

Nüüdisaja üks silmapaistvamaid heliloojaid György Ligeti (1923–2006) on erakordselt multikultuurse taustaga: sündinud Transilvaanias ungari juudi perekonnas, puutus ta varakult kokku nii ungari, rumeenia kui mustlasmuusikaga. Edasine elukäik viis ta tegutsema mitmetele Euroopa maadele (Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia) ning seetõttu kujunes Ligetist juba noorpõlves maailmakodanik selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Filmis sümboliseerivad neid rännakuid alatasa korduvad kaadrid mitmete maade jaamahoonetest ja rongidest. Rong kui selline on ka pideva teeloleku metafooriks: kulges ju Ligeti loometee pidevalt ühest kultuuriareaalist teise ning tema muusika mõjutas märkimisväärselt helikunsti arengusuundi üle terve maakera selle kõige erinevamates punktides.

Tõsi, Ligetile olid need rännakud omal ajal suuresti peale sunnitud, ja et seda paremini mõista, tuleb heita pilk neile ajaloolistele tingimustele, kus noor helilooja üles kasvas. Ungari ajalugu vahetult enne ja pärast Teist maailmasõda oli näiteks Eesti omaga võrreldes juba selles mõttes keerulisem, et Horthy valitsus oli natsi-Saksamaa ametlik sõjaline ja koostööpartner. Kui pärast Teist maailmasõda pandi N Liidu nn vabariikides pukki marionetlikud nukuvalitsused (kellest midagi ei sõltunud), siis Ungaris koondus võim „väikese Stalini”, autoritaarse Mátyás Rákosi kätte. Ja nagu ikka, on „piirkondlikud paavstid” paavstlikumad kui paavst ise. Vähemalt veriste repressioonide julmuse poolest ei jäänud Rákosi diktatuur Stalini-Beria tandemile eriti millegagi alla.

Ligeti, kes räägib selles filmis enda kui helilooja kujunemisloost, peatub Rákosi hirmuvalitsuse perioodil pikemalt. Filmis on näha, et toonaste sündmuste haavad polnud veel ka pool sajandit hiljem armistunud. Ligeti nimetab seda otsesõnu „terroristlikuks ajastuks” ja Rákosit esiterroristiks, kes, „nagu enamik timukaid, armastab avalikkuse ees silitada laste päid”. Mida filmis illustreerivadki kroonikakaadrid ungari kommunistliku partei mingist kongressist, kus väikesed lapsed „heasüdamlikult” naeratavale türannionule lilli toovad.

Poliitiliste repressioonide kõrval kirjeldab Ligeti vähemalt sama tapvana toonast vaimuelu mahasurumist. Kurikuulus loosung „vormilt rahvuslik, kuid sisult sotsialistlik” sai Ungaris eriti irvitava kuju – nii muutus Ligeti pedagoogina Liszti-nimelises muusikaakadeemias ebasoovitavaks „kodanluse sabarakuks”, kuna ta oli koos tudengitega kuulanud ühte Stravinski (!) plaati. Võrdluseks: NSV Liidus oli Stravinski samal ajal peaaegu et „oma poiss”, ikkagi vene helilooja. Ning kui saabus aasta 1956 ja Nõukogude tankid surusid Ungari rahva ülestõusu veriselt maha, siis ei jäänudki Ligetil muud üle kui kodumaalt läände põgeneda, pakku nii poliitilise kui vaimse terrori eest. Selline oleks siis helilooja kosmopoliitilise maailmanägemise ajaloolis-poliitiline taust.

Mõistagi räägib Ligeti kõnealuses muusikadokumentaalis rohkem enda kui helilooja maailmanägemise kujunemisest ja selgub, et kujutaval kunstil on selles ootamatult suur osa. Täpsemalt Paul Klee loomingul (mida tollases Ungaris kunstialbumites „formalismi ilminguna” isegi vaadata ei tohtinud!). Nimelt räägib Ligeti Paul Klee joonekäsitlusest ühel graafilisel lehel, täpsemalt sellest, kuidas jooned organiseerivad tema pildiruumi. Ning kaadris on korraga kõrvuti nimetatud graafiline leht ja lehekülg Ligeti ehk kuulsaima teose „Atmosfäärid” (1961) partituurist, kus noodijooned ja -märgid moodustavad heliruumi organiseerimisel sedavõrd ülikeerulise, mikropolüfoonilise struktuuri, et igal muusikul peaks see silme ees kirjuks võtma (graafikust kunstnikul vahest ehk mitte).

Lisaks selgub kõnealusest filmist, et meloodiline joonis ning nende „joonte” koosmõjust, teisisõnu polüfooniast sündiv tekstuur on heliloojat köitnud juba noorusaegadest peale – Ligeti toob sellesisuliseks näiteks renessansiaja ühe tähelepanuväärsema helilooja Johannes Ockeghemi (subtiitrites oli millegipärast Hockegeim, nimede õigekirja tasub ikka kontrollida, kui ise ei tea!) nn ranges stiilis koorimuusika. Ega selles eeskujus polegi eriti midagi üllatavat, eks polüfoonilise mõtlemise-kirjutamise n-ö distsiplineeritud reeglistikku on ju läbi sajandite lihvitud. Ja lihvitakse edasi, Ligeti eripäraks on tegelikult polüfoonilise kirjaviisi ülim komplitseeritus (vähemalt „Atmosfäärides” on see küll nii).

Oma loomingu teemadel György Ligeti selles portreefilmis küll eriti ei filosofeeri, ent kuna ta on (oli) hästi karismaatiline isiksus, siis mõjuvad vaatajale omamoodi filosoofiliselt ka tema lapsepõlvemeenutused. Õieti see, mis tähenduse ta annab lähemale ja kaugemale minevikule ning teda ümbritsenud-ümbritsevatele, talle olulistele inimestele.

Teatud mõttes mõjub kõnealune film suure Kunstniku siira pihtimusena, näiteks episoodis, kus Ligeti räägib sellest, kuidas teda juudi rahvusest noorukina ei võetud ühte eliitkooli. Ent helilooja ei ava end kusagil isikliku elu üksikasjadeni, ta näeb ka esmapilgul tähtsusetutes seikades ainest (vaataja jaoks) elutarkadeks üldistusteks. Pihtimuslikult mõjub seegi, kuidas Ligeti unistas kohtuda oma suure kaasmaalase Bartókiga ja kuidas see ei täitunudki.

Lõpetan siinkohal Ligeti sõnadega, mis kõlavad kõnealuse portreefilmi alguses: „Küsimust, kas ma tahan oma muusikaga kedagi kõnetada, ei ole minu jaoks olemas. See on nagu teaduslikus uurimistöös: probleemi püütakse lahendada huvist asja vastu ega mõelda praktilise kasu peale. Nõnda on küsimus, kas keegi vajab seda, mida ma teen, ebaoluline. Ma elan siin ja praegu ning olen tahtmatult ühe kultuuri osa. Ja aeg näitab, kas minu looming jääb püsima või mitte. Kunstiteose tähtsust kultuuris saab hinnata alles tagantjärele.” Peab vaid lisama, et maailm on selle hinnangu juba andnud.