Mängib Irina Zahharenkova

Maris Valk-Falk

Keyboard Juggleress.* Irina Zahharenkova (klavessiin, haamerklaver, klaver). Kavas Pachelbel, Haydn, Mozart ja Beethoven. Salvestatud „Klaaspärlimängu” festivali kontserdil Tartu Jaani kirikus 20. juulil 2009. aastal. DVD ERP 2509. Audiosalvestus ERR , Tanel Klesmenti helirežii, Maido Madissoni, Mare Albri jt videosalvestus, klahvpillide häälestaja Ants Saluraid, kujundaja Piret Mikk. Jüri Tallinna DVD režii ja teostus, produtsent Peeter Vähi.  Irina Zahharenkova sellele plaadile salvestatud soolokontserdi kava on koostatud üsna ebatavalisel põhimõttel: näidata klahvpillimuusika esitust erinevatel klahvpillidel ja veelgi enam, eri ajastutest pärit pillitüüpidel. Zahharenkova mängib siin klassikalist ja barokkmuusikat vaheldumisi klavessiinil, haamerklaveril ja tänapäeva klaveril, nagu see oli „Klaaspärlimängu” festivali juulikuisel Tartu Jaani kiriku kontserdil reaalajas. Kontserdi kavas oli Johann  Pachelbeli süit E-duur, aaria variatsioonidega tsüklist „Hexachordum Apollinis” klavessiinil, Joseph Haydni sonaat nr 1 G-duur Hob XVI:8 klavessiinil, haamerklaveril ja klaveril, Wolfgang Amadeus Mozarti variatsioonid „Lison dormait” KV 264 haamerklaveril ja sonaat nr 13 B-duur KV 333 ning Ludwig van Beethoveni sonaat G-duur op. 14 nr 2 klaveril.

Pianist on öelnud, et tal pole kerge otsustada, milline neist pillidest on kõige armsam:  „Väga huvitas proovida, kas on võimalik mängida kolmel erineval pillil ja kuidas suudan ületada nende pillide eripära, – ja see oli juba harjutades mulle päris huvitav ülesanne, mis oli alguses hästi pingutav, eriti Haydni sonaadi puhul võttis päris tükk aega. Kõik need pillid on mängija seisukohast hästi arendavad, sunnivad vaatama muusikale ja teostele eri vaatenurgast. Mängin võrdselt palju klavessiini, haamerklaverit ja kaasaegset klaverit. Näiteks  klavessiini kõla on hästi õrn ja seda ei saa enam muuta, kui oled juba klahvi alla vajutanud. Haamerklaver on kõige salapärasem pill, sest temas on midagi klavessiinist ja midagi klaverist, kuid ta ei ole päris see ega teine. Kui haamerklaverisse suhtuda nagu klaverisse, siis ei tule [mängimisest] midagi välja. Selle pilli kõla on hästi läbipaistev ning tal puudub kaasaegse klaveri massiivsus. Klavessiin on instrument minevikust, armastan seda väga  mängida. Mõnikord pean klavessiini kõige lähedasemaks”. Kontserdil kasutatud kolmest klahvpillist olid klavessiin ja haamerklaver tänapäeva pillimeistrite valmistatud ajalooliste pillide koopiad. „Keyboard Juggleress” / („Klahvpillivõlur”) on õnnestunud kooslus interpreedile meelepärasest varaklassikalisest muusikastiilist, mida ta isikupäraselt tõlgitseb. Videosalvestis peegeldab lähivaates mängija varjamatuid  näoilmeid, ka hingevalu aistinguid, mis tekivad muusikasisestest impulssidest. Huvitav on visuaalsete väljendusvahenditena näha ligidalt pilli mängivaid käsi.

Salvestises räägib maitsekalt kaasa õnnestunud, kontserdisaalipärane helirežii ning muusikasiseseid muutusi sünkroonselt järgiv pildiline lahendus. Tartu Jaani kiriku rustikaalset interjööri, läbi akende kumavat õhtuvalgust, kuulsate keskaegsete figuuride galeriid kiriku interjööris ja isegi haamerklaveri  summutite efektset koori kiirete noodiridade ajal on kaamera taga detailselt tabatud. Irina Zahharenkova mäng väljendab enamasti eelkõige kujundlikkust. Barokkmuusika ja osalt ka klassikalise muusika Urtext on temale üksnes „karkass”, kuhu lisada elavaid kujundeid. Teda paistab inspireerivat nii instrumendi tämber kui klahvpillifaktuur, millele hasartselt lisada virtuooslikke meloodiaornamente.  Tema meloodiast ja harmooniast välja kasvanud faktuur kõigutab Urtext’i rohkem, kui ollakse harjutud enesele lubama. Staatilised tempod aeglastes klassikalistes vormiosades aga väljendavad suurt emotsionaalset õrnust. Varase klavessiinimuusika stiili silmamoonduslikud vigurid (millele vihjatakse DVD ingliskeelses pealkirjas – juggleress) on talle õpetanud ornamenteerimist ka hilisemates stiilides, mis kohati mõjuvad peaaegu ekstaatiliselt  nagu sellelgi plaadil võib kuulda Pachelbeli klavessiinifaktuuri kõikides kudedes, kohati ootamatult Mozarti haamerklaverivariatsioonides ja lõpuks Haydni sonaadi klaveriesituse versioonis. Miski selles läbimurdes on väga kaasaegne ja põlvkondlikult julge. Irina Zahharenkova on rahvusvaheliselt tuntud pianist, kes on sajandivahetusest peale osa võtnud arvukatest pianistide konkurssidest, kus teda on saatnud edu. Silmapaistvus  rahvusvahelistel konkurssidel on avanud võimalused soolokontsertideks Jaapanis, Itaalias, Prantsusmaal, Hispaanias, Saksamaal, Šveitsis, Tšehhis, Soomes, Eestis, Lätis, Leedus ja Rumeenias, saatmas publiku soe tunnustus „una pianista di grande originalità” (RAI, Filodiffusione, Itaalia).

Eesti avalikkust peaks eeskätt huvitama Zahharenkova konkurssidel osalemine, mis on saanud algtõuke tema õpilaspõlves Tallinnas Eesti muusikaakadeemias professor  Lilian Semperi klaveriklassis. Esimene rahvusvaheline edu tuli Čiurlionise-nimeliselt pianistide konkursilt (2003). Silmapaistvad olid 2005. ja 2006. aasta konkursivõidud, mis kinnitasid pianisti läbilöögivõimet ja eredust oma põlvkonnas. Tõdegem, et pianismikonkursid ei ole vahetult kõrvutatavad rahvusvaheliste sportlike saavutustega, ehkki neid vahetevahel väliste tunnuste põhjal võrreldakse. Kui spordivõidud annavad füüsiliselt mõõdetavaid  tulemusi, siis muusika jääb kunstiks, mille saavutused on alati vaieldavad vaimsete erinevuste tõttu. Mõlemale ühised jooned peaksid aga olema inimlikud: juhus, eetika, emotsionaalne jõud ja tavatu vastupidavus, muusikas ka subtiilsus ehk detailitundlikkus. Muusikakonkurssidel mängijad on enamasti motiveeritud, andekad, hästi õpetatud ja konkursiformaadis karastatud noored pianistid. Tänaseks on Irina Zahharenkova osa võtnud  17 rahvusvahelisest konkursist, need on: 38. festivali „Musica Antiqua” klavessiinikonkurss Brügges (2001), M. K. Čiurlionise nimeline pianistide konkurss Vilniuses (2003, 2. preemia ja preemia Čiurlionise teoste esituse eest), pianistide konkurss „Premio Jaén” Hispaanias Córdobas (2004, 1. preemia, publikupreemia ja preemia kohustusliku teose parima esituse eest), 41. festivali „Musica Antiqua” klavessiinija haamerklaverikonkurss Brügges (2004, 3.  preemia haamerklaverikonkursil), pianistide konkurss Épinalis Prantsusmaal (2005, 2. preemia ja publikupreemia), klavessiinikonkurss „Praha kevad” Tšehhis (2005, 3. preemia ja preemia tšehhi nüüdismuusika parima esituse eest), George Enescu nimeline pianistide konkurss Bukarestis (2005, esikoht ja eripreemia George Enescu klaverisonaadi esituse eest), konkurss Šveitsis Genfis (2005, 3. preemia), Alessandro Casagrande nimeline konkurss  Itaalias (2006, 1. preemia ja kaks eripreemiat), Johann Sebastian Bachi nimeline konkurss Leipzigis (2006, 1. preemia ja publikupreemia), Heitor Villa-Lobosi nimeline konkurss Brasiilias (2006, 4. preemia), Maj Lindi nimeline konkurss Helsingis (2007, 6. preemia), Tšaikovskinimeline interpreetide konkurss Moskvas (2007), Arthur Rubinsteini nimeline konkurss Tel Avivis (2008, 5. preemia), Svjatoslav Richteri  nimeline pianistide konkurss Moskvas (2008) ja 2. rahvusvaheline klaverikonkurss Jaapanis Takamatsus (2010). Rahvusvaheline kogemus on laiendanud Irina Zahharenkova kogu pianistlikku tegevust, vaid ühe näitena osavõtt András Schiffi meistrikursustest Meggenis (2008, Šveits) Luzerni festivali raames. Beethoveni klaverikontsertide meistrikursused salvestas Jaapani teleraadio (NHK, DVD „5th Lucerne Festival Academy”,  2008) ning salvestist kasutati Jaapani avalikus hariduskanalis kaheteistkümne 25minutilise lõiguna aastatel 2008 ja 2009. Jaapani klaveripedagoogikas valitseb seda laadi materjali vastu suur huvi. Järgmine meistrikursus Schumanni klaveriteostega Luzerni festivali raames toimub 2010. aasta sügisel, kuhu ka Zahharenkova on taas kutsutud.

Ühes intervjuus pärast meistrikursust tunnistab ta: „Õppisin, kuidas muusikas väljendada seda, mida tahad, ja  samal ajal leida tasakaal oma isikupära ja muusikalise teksti vahel. Püüdsin õppida, kuidas tunda, et oled vaba, et väljendada helilooja kavatsusi.” Kontserditrükistest leiab tema kohta tunnustavaid hinnanguid: „Irina Zahharenkova on oma põlvkonna üks silmapaistvamaid klahvpillikunstnikke. Aastal 2005 võitis ta neljal korral rahvusvaheliste konkursside preemiaid mitmel pool Euroopas. Seejärel kasvas ta edu  suurtel rahvusvahelistel klaverikonkurssidel, kus ta on saanud preemiaid ning tunnustuse osaliseks teoste eriesituste eest. Ta annab sageli soolokontserte klaveril ja klavessiinil ning esineb tuntud orkestrite solistina. Tema repertuaari kuulub hulk teoseid barokkmuusikast tänapäeva muusikani” (vt kavaleht „Chopin 2010”, 1. III 2010, Helsingi). Lähtudes muusikalisest pädevusest (nagu mõistetakse keelepädevust keeleteaduses, vt Martin Ehala  „Emakeeleoskus infoühiskonnas”, PM 13. III 2010), on Irina Zahharenkova see, kes sünteesib oma põlvkonna pianistide hulgas muljeid, mis aitavad tal levitada uusi ideid (klahvpillivirtuoossus kui sisukvaliteet ja mängu ilu, tehnilised võimed kui väljendusvahend). Ta muusikaline pädevus oma põlvkonna pianistide hulgas – seda on rahvusvaheliselt märgatud – aitab tal ennast pidevalt arendada. Mulle tundub, et Zahharenkova üldine retooriline  tundlikkus ja pehmus liigutab publikut sügavalt ja haarab mõnikord jäägitult (keset liigagi üksluiselt akadeemilist interpretatsioonikultuuri). Publiku kohta on väidetud, et „publik tunneb tavaliselt instinktiivselt, kas mängitakse õigesti või valesti” (vt E. ja P. BaduraSkoda „Mozarti interpretatsioon”, lk 146; Moskva 1972). Irina Zahharenkova urbanistlik virtuoossus ja loomupärane muusikaline anne lubavad temas näha uue põlvkonna interpreeti.  Väga harva on talle tähtis virtuoossus iseendast kui niisugune. Tema puhul on tunne, et ta ei mängi ainult publikule, vaid tunneb sügavamat vastutust helilooja ja muusikakultuuri ees ning usub samas iseendasse, nagu ta ise on öelnud. * Estonian Record Productions & Soft Spark Investments (www.erpmusic.com). Produtsent Peeter Vähi lahkel nõusolekul on selles kirjutises kasutatud tekste veebist ning reprodutseeritud fotosid plaadiümbriselt.