Mängu nimel tasub riskida

Toomas Velmet

„Eesti muusika kullafond”: Uus Tallinna Trio 3. IV Estonia kontserdisaalis. „Akadeemiline kammermuusika”: Olga Voronova ja Mati Mikalai 4. IV Kadrioru lossis.      Vääritimõistmise vältimiseks tuleks sõna „mäng” asendada „interpretatsiooniga” – see oleks tõele lähemal. Et pealkirjaväärilisi kontserte oli lausa kaks ja järjestikku päevadel, ongi mõistlik neist koos vesta. Reedel, 3. aprillil lõpetas Uus Tallinna Trio Eesti Kontserdi uue sarja „Eesti muusika kullafond”. Sari kuulutati välja möödunud sügisel ning sisaldas eesti muusika klassikat Tobiasest kuni Tüürini. Žanridki olid klassikalised: keelpillikvartett  (TetrArchi), puhkpillikvintett (Estonia teatrist), oratoorium („Joonase lähetamine” Neeme Järviga), kantaat („Johannes Damaskusest” ja Mihhail Gerts), soololaul (Helen Lokuta ja Oliver Kuusik) ning lõpuks klaveritrio.

Kogu ettevõtmine oli seotud riskiga, millest Eesti Kontserdil aitas üle olla EV kultuuriministeerium seoses Eesti Vabariigi 90. aastapäevaga. Kui oratoorium ja kantaat toovad ikka saalid täis, siis hoopis teine lugu on kammermuusikaga  ning see risk jäi Eesti Kontserdi kanda. Kuidas seda tehti, jääb korraldaja saladuseks, kuid sarja lõppkontserdil oli meie esindussaalis peaaegu täismaja. Siiski reedab saladuse kontserdi algusaeg – kell 15 –, mis tähendab, et tegemist oli EK populaarse „Lõunakontserdiga”. See risk õigustas end kahepoolselt: pikka aega pole saanud nautida klaveritriot suures kontserdisaalis kontsertklaveriga ja sama pidi rõõmustama ka esitajaid endid. Kolmaski risk,  vist kõige kaalukam, rippus selle kontserdi kohal ja see oli kava. Triode kavad paistavad esmapilgul kõik sarnased: vahelduvad üksnes autorid, aga teose nimetus on ikka Trio ning reeglina neid üle kolme täismahulisse õhtusse ei mahu. Seekord oli piirajaks veel sarja ideoloogia ja tegemist sai olla vaid harva esitatava eesti klassikalise muusikaga. Uus Tallinna Trio – Marrit Gerretz-Traksmann (klaver), Harry Traksmann (viiul) ja Kaido Kelder (tšello) –  oli valinud teosed oma žanri algusaegadest: põhiteosed olid Artur Lemba Trio nr 1 (1929) ja Eugen Kapi Trio (1930), neile eelnes Heino Elleri Lüüriline pala nr 2 (1915).

Sõna „valinud” panin kirja kerge irooniaga, sest selle žanri teoste valik eesti muusikaklassikas enam-vähem nende teostega piirdubki. Kindlasti on neid kirjutatud rohkemgi, aga peab teadma, et komponistide toonases õppeprogrammis oli reeglina esimene loodav teos trio, ent enamik  soliidseid heliloojaid ei toonud neid katsetusi publiku ette. Seega ehk ei leiagi eesti muusikaloo kujunemisajast rohkem ettekandmist väärivat. Igatahes on noore, veel üliõpilasest Eugen Kapi Trio Es-duur pälvinud tähelepanu sünnist saadik. Artur Lemba aasta varem loodu võib osutuda oma žanris lausa esimeseks ja on väga professionaalne küpse meistri teos, mille ettekannetest pole seni, vähemalt pärast sõda, allakirjutanule midagi teada. Heino Elleri Kaks  lüürilist pala on eesti muusikas erandlikud väikevormid sellele koosseisule ning seda väärtuslikumad. Aeg, mil on loodud Lemba ja Kapi trio, nõudis, et teosed tuleb kirjutada romantilise valemi järgi – klaverikontsert viiuli ja tšello saatel. Sellised olid suured eeskujud, eelkõige Pjotr Tšaikovski ja Sergei Rahmaninov. Artur Lemba Trio nr 1 on selles mõttes tüüpiline nii helikeelelt kui ülesehituselt ning vääris kulminatiivset asetust selle kontserdi kavas. Meisterlik  interpretatsioon on paljud teosed päästnud ning seegi ei ole erand. Marrit Gerretz-Traksmanni särav pianism oleks kindlasti pälvinud hulgaliselt Peterburi konservatooriumi professori Artur Lemba ülistavaid kiidusõnu.

Teosele võib ette heita ju läbivat „idüllilisust”, kuid see ei kahanda selle interpretatsioonilist väärtust. Eugen Kapi Trio järgib tolleaegseid moevoole (paralleelsed kvardid saatefaktuuris ja pentatoonilised motiivid), aga parim on hoopis  skrjabinlik III osa Lento. Üldmuljet rikub tublisti Trio finaal, mis lõpeb vaata et juba enne algust, s.t on vormiliselt nõrga lahendusega. Täismahuline tunnustus kuulub siinjuures esitajatele. Laupäevasel riskantse kavaga kontserdil olid Kadrioru lossis laval viiuldaja Olga Voronova ja pianist Mati Mikalai, kes kirjade järgi on duopartnerid juba 1997. aastast. Kava oli ülipõnevalt komponeeritud: Maurice Raveli  „Sonate posthume” (1897), Claude Debussy „La plus que lente” („Valss”, 1910), George Enescu Sonaat nr 3 a-moll op. 25 „Dans le caractère populaire roumain”. Aiman küsimust, et kus on see risk? Selles, et kogu see suurepärane viiulimuusika kulgeb aeglases tempos kuni Enescu sonaadi viimase osani ja sealgi lisab autor Allegro con brio’le täiendi ma non troppo mosso. Nüüd ei tule arvata, et interpreetidel pole laval muud teha kui vaikselt unistada. Vastupidi  – see muusika (kui Debussy välja arvata) on küll staatiline, kuid tohutu arvu nootidega ning kulmineerub mõlemale interpreedile tõelise esitusliku tulevärgiga. Raveli varajane üheosaline sonaat on arvatavasti kunagi autori ja George Enescu ettekandes kõlanud Pariisi konservatooriumis ning siis unustatud aastani 1975 (!), mil see trükis avaldati. 22aastase Raveli viisteist minutit kestvat aeglast, lausa seisvat, kuid värvilist muusikat on action’i puudumisele  vaatamata äärmiselt nauditav kuulata ja tähelepanu väärib esitajate valmisolek sellega kontserti alustada.

Sellele järgnenud Debussy klaveripala „La plus que lente” seade viiulile ja klaverile (arvatavasti David Oistrahhilt) oli kahe suurteose vahel selge puhkus nii esitajatele kui kuulajatele. Selle arranžeeringu esitamine on igati põhjendatud, sest teos on oma suure populaarsuse saavutanud just igasugu seadetena. Viiulilegi on seadjaid teada  peale Oistrahhi veel Jascha Heifetz ja Michael Rabin, aga teost on esitanud ka Gil Evans ja mustlasorkestergi. Kontserdi raskuskese oli aga viidud selle lõppu, kus troonis Enescu Sonaat nr 3. Võib üksnes kahetseda, et seda suurepärast teost saab haruharva kuulda: sonaat seisab kindlalt XX sajandi oma žanri tippude hulgas. Enescu õpilane, XX sajandi viiulilegend Yehudi Menuhin oli koos autoriga Sonaadi esmaettekandja  Pariisis. Teos esitab interpreetidele kõik nõuded, mida on võimalik esitada, olulisim tundub aga seejuures oskus neist tellistest põneva dramaturgia ehitamine. See õnnestus duol Voronova-Mikalai meisterlikult. Kahe suurepärase kontserdi kuulamise järel on hea tõdeda, et Tallinna Kammerorkestri mõned vabad päevad andsid nende liidritele Harryi Traksmannile ja Olga Voronovale võimaluse realiseerida end suurepäraselt teisteski  olulistes muusikavaldkondades.