Maitsekas lisapala

Arne Mikk on arvestanud Vene konservatiivse publikuga ning lavastus mõjub bolševistlikust groteskist ning revolutsionääridest ja sürrealistidest hoolimata filmilikult realistlikuna.

ANNE PROMMIK

Ooper-fresko „Frida ja Diego“ 6. VII Pärnu kontserdimajas. Helilooja Kalevi Aho, libretist Maritza Núñez, muusikajuht Gennadi Roždestvenski, lavastaja Arne Mikk, kunstnik Viktor Gerassimenko, valguskunstnik Narek Tumanjan, koreograaf Jelizaveta Muravjova. Osades Viktoria Preobraženskaja, Jekaterina Bolšakova, Zahhar Kovaljov, Aleksandr Polkovnikov, Kirill Filin, Olga Berezanskaja, Aleksandra Nonoškina, Roman Ševtšuk, Tatjana Koninskaja, Aleksandra Martõnova, Irina Hruljova, David Tselauri. Moskva Boriss Pokrovski nimelise kammermuusikateatri ooperikoor ja sümfooniaorkester, dirigent Dmitri Krjukov.

Juuli alguse Pärnu ooperipäevadele on 15 aasta jooksul kujundatud Saaremaa sõsarfestivalist selgelt eristuv nägu. Kuressaares promeneerivad mööda punast vaipa ooperikummardajate hordid, kes veedavad aromaatset konjakit rüübates vaatusepikkusi vaheaegu. Suvepealinna publik pole nii rohke ega püüdlikult glamuurne, kuigi nende etenduste valikut võib julgelt iseloomustada üleekspluateeritud omadussõnaga „eksklusiivne“. Tänu Pärnu festivalile pikeneb igal aastal Eesti esiettekannete rida ja avardub publiku nägemisulatus. Peale julguse serveerida tundmatuid teoseid on tänavu XIII korda peetud festivali kvaliteedimärk eeskätt kammerteater. Olgugi et Pärnu kontserdimaja pole just black box’i mõõtu, võimaldavad sealne atmosfäär ja vokaalile soodne akustika – minu subjektiivse arvamuse põhjal isegi Eesti parim – täielikult mõjule pääseda just intiimsetel lavastustel.

Kui Saaremaa ooperipäevad sirutavad oma haarmeid julgelt üle gloobuse (tänavu saabub kostüüme, dekoratsioone ja pille sisaldava merekonteineriga kohale koguni Shanghai ooperiteater Hiinast), siis pärnakad võõrustavad ikka endise idabloki, näiteks Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina, Poola ja Venemaa väikesi teatreid. Nii tõestatakse, et kui neis riikides ei jätkugi alati kultuurile piisavalt raha, siis ei takista see viljelemast maailmatasemel muusikateatrit ega tegutsemast ulmelise häälematerjaliga lauljail. Kui eelmisel festivalil pakkus tipptasemel ansambliteatrit Peterburi Kammerooper, siis tänavu oli külla sõitnud Moskva legendaarse ooperilavastaja Pokrovski järgi nimetatud kammermuusikateater. Eriti oodatuks ja põnevaks tegi selle aga asjaolu, et esimesel festivaliõhtul serveeriti publikule soome helilooja Kalevi Aho lavateos, mille tõi esiettekandele soome ja eesti laulutudengitest koosnev trupp ning mille oli nüüd Moskvas lavastanud siinsele publikule juba nelja aasta eest oma viimast lavastust esitlenud Arne Mikk.

Kalevi Aho (sünd 1949) on kava­lehel tituleeritud tuntuimaks tänapäeva soome heliloojaks. Kindlasti on 17 sümfoonia ja viie ooperi autor üks tuntumaid, kuid ikkagi kargab pähe küsimus: kes on siis tema põlvkonnakaaslane, kelle ooper „Kauge armastus“ jõudis mõne aja eest lausa METi lavale? Kas Kaija Saariaho ei klassifitseerugi enam soomlaseks, rääkimata suure rahvusvahelise karjääri teinud, ka dirigendina tuntud Esa-Pekka Salonenist või Aulis Sallinenist, kelle ooperid kõlavad edukalt ooperimajades üle maailma?

Seda tüüpi võrdlused ei baseeru muidugi iialgi faktidel. Täpselt sama hea oli kampaania, millega promoti sajandi­vahetusel Tallinnas esinenud Nana Mouskourit: „maailma edukaim laulja“. – Mida see peaks tähendama? Sama süüdimatult ja heauskselt võin väita, et soome heliloojate loodud nüüdisooperite arv on Soome elanike arvuga võrreldes kindlasti üks maailma suuremaid.

Aho ooper tõukub Turu Linnateatris nähtud Peruu kirjaniku Maritza Núñeze samateemalisest näidendist. Moskvas Gnessini instituudis õppinud ja juba üle 30 aasta Soomes elanud Nuñezest sai ka ooperi hispaaniakeelse libreto autor. Teose maailmaesiettekanne 2014. aasta oktoobris Musiikkitalos on mul hästi meeles: peale selle, et kuulsin esimest korda, kuidas kõlab orkestris üks maailma varasemaid elektroonilisi instrumente, venelase Lev Teremini leiutis, mida mängitakse kätega puudutamata, kuulus ansamblisse neli eesti lauljat (nn kahestunud Frida peaosas laulsid metsosopranid Tuuri Dede ja Aule Urb, Mehhiko revolutsionääri David Alfaro Siqueirose osas oli bassbariton Toomas Kolk ning fotograaf Tina Modottit kehastas sopran Elizabeth Paavel. Sellest lavastusest on kirjutanud siinsamas Sirbi veergudel üsna ammendavalt Alvar Loog.²

Teose esimese lavastaja Vilppu Kiljuneni käekirja iseloomustab väga hästi tema suurepärane töö meie rahvusooperis, kriitikute üksmeelse kiidukoori saatel läinud Hindemithi „Cardillaci“ lavastus, mille karjuv ekspressionism ja julge ekstsentrilisus riimusid paeluvalt Hindemithi muusikaga. Kalevi Aho eklektilises helikeeles ühinevad Mehhiko poplaulud, bolševistlikud marsid ja saari­aholikult ebamaised helimaalingud, kuid kuna Kiljunen keeras sellele veel ühe vindi peale groteskse kärarikka tingeltangliga, allutas ta nii ooperi sisu täielikult vormile ja vähendas selle mõjuvust. Arne Mikk on vastupidi arvestanud Vene konservatiivse publikuga ning lavastus mõjub bolševistlikust groteskist ning revolutsionääridest ja sürrealistidest hoolimata filmilikult realistlikuna.

 

Moskvas 7. XI 2017 esietendunud ooperi lavastajaks soovis teatri muusika­juht, tänavu 16. juunil 87aastasena lahkunud legendaarne dirigent Gennadi Roždestvenski tingimata nii Soomes kui ka Venemaal hästi tuntud Arne Mikku. „Mina enam ei lavasta,“ tõrkus Mikk. „Mis siis, mina ka enam ei dirigeeri!“ vastanud Roždestvenski – ja töö võis alata. Vaevalt oli see juhus, et esietendus langes Suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni sajandale aastapäevale, mis ühtlasi on ka ooperi ühe tegelase, Mehhiko eksiilis atentaadi ohvriks langenud Lev Trotski sünniaasta­päev – pealegi asub Moskva kammermuusikateater Kremlist vaid mõnesaja meetri kaugusel. Nendele faktidele mõeldes ei tundugi nii kummaline, et venelased võtsid ette Soome nüüdis­ooperi lavastamise. Mõistagi tõlgiti teos vene keelde. Aga hoolimata sellest, et Pravda püüdis ooperit käsitledes rõhuda Trotskile ja oktoobrirevolutsioonile, on pagendatud marksist vaid üks ooperi nimitegelase, kommunismiusku ekstsentrilise Mehhiko kunstniku Frida armukeste kirevas reas.

„Kas sellist ooperit Trotski teemal on üldse vaja?“ küsis Pravda ajakirjanik pärast novembris toimunud esietendust.³ Terroriusku marksist Trotski oli peale kõigi teiste vägitegude juhtumisi ka see mees, kes hakkas 110 aasta eest esimesena Pravdat välja andma. Eksiili saadetud revolutsiooni vabakunstniku karakter jääb ooperis siiski välja arendamata ning teose põhjal võib temast jääda mulje kui nõukogude režiimi süütust ohvrist. Tegelikult oli ju Trotski peaaegu samasuguse kaliibriga mõrvar nagu tema hukkamiseks käsu andnud isake Stalin, keda ooperis naeruvääristatakse. Kommunistide kuritegude rehabiliteerimine pole olnud ilmselt ühegi autori soov. Maritza Núñeze sõnul räägib teos eelkõige vabadusest. Ja olgugi et Frida Kahlo ja Diego Rivera viis kokku usk kommunismi, räägib see teos ikkagi inimestest ja nende ebatäiuslikkusest – sellest, kuidas armastus teeb haiget.

6. juulil, kui ma seda lugu kirjutasin, oli Frida Kahlo 111. sünniaastapäev ja Instagram kubises tema jüngrite postitustest – neid on tal praegu kindlasti rohkem kui tema eluajal. 13. juulil oli tema surma-aastapäev. Ma ei julge seda küll ooperipäevade teeneks pidada, aga müügile on ilmunud ka Frida-nimeline käsitööõlu!

Frida Kahlo austajad ei leia sellest ooperist ilmselt midagi uut. Päris Frida on veel nii käegakatsutavalt olemas ja tema kunst sama ligitõmbav kui tema isiksus. Olgugi et praegu on Londonis Victoria ja Alberti muuseumis avatud Frida Kahlo rõivaste ja isiklike esemete näitus, pole Kahlo nimi Eestis piisavalt kuulus, et saali täis müüks. Kohaletulnud lahkusid aga rahulolevatena. Frida pole Eestis kaugeltki nii tuntud kui võiks. Seepärast ei mõjunud see kuidagi häirivana, et ka ooperi lava- ja kostüümi­kunstnik polnud hakanud leiutama midagi uut, vaid on näidanud tegelasi nende enda loomingu kaudu. Näiteks Frida välimus laval pärineb otseselt tema kahestunud autoportreelt: päris Frida on rõivastatud viktoriaanlikku kleiti, teine Frida kannab aga mehhiko rahvarõivaid. Samuti tunneb hetkega ära nii täpselt foto järgi grimeeritud punase pintsakuga Lev Trotski kui ka roosa laste­vihma­varjuga relvastatud André Bretoni. Freskomaalija Diego Rivera on ainus tegelane, kes pole lahendatud otseselt fotode järgi ja seega ei näe kunstnike paar laval välja päris niisugune, nagu neid eluajal kutsuti – Tuvike ja Elevant. Küll aga joonistub Maritza Núñeze libretos välja nende katkine ja samal ajal nii tavaline suhtemuster, kus vohab umb­rohuna läheduse pimedam pool.

Vokaalkunsti austajad said aga pidada õhtut kordaläinuks. Kuna ooperi muusikalisele koloriidile paneb oma­pärase pitseri just ühe maailma esimese elektroonilise instrumendi, paar aastat pärast oktoobrirevolutsiooni Nõu­kogude Liidus leiutatud teremini kasutamine, ajasin iga kord kõrvad kikki, kui orkestriaugust heljusid saali ebamaised inimhäält meenutavad helid: kord kile linnukisa, siis sulnis inglihääl ja äkki metsikud surmakarjed. Minu suureks pettumuseks selgus hiljem, et maailmas haruldase teremini mängijat ei õnnestunudki palgata ja see instrument asendati süntesaatoriga – see ei kõlanud sugugi halvemini, aga parem, kui oleksin sellest õndsasse teadmatusse jäänud.

Midagi uut pole ka selles, et praegune muusikateater pöördub üha enam lähiajaloo sündmuste ja tegelaste poole. „Eesti Vabariik 100“ pidustused on meile toonud Rasmus Puuri „Pilvede värvid“, Manfred MIMi „Ehmatusest sündinud rahva“ ja Tauno Aintsi balleti „Katariina I“, valmimas on Timo Steineri ja Sander Möldri „Keres“. Kui mõelda viimastel aastatel loodud nüüdisooperitele, siis on erakordselt tervikliku elamusena meelde jäänud kaks ooperit, mis on mõlemad loodud filmist inspireerituna. Septembris Soome Rahvusooperis esietendunud Sebastian Fagerlundi „Sügissonaat“ on kirjutatud mõistagi Ingmar Bergmani tuntud linateose põhjal, Metropolitan Operast kinodes üle kantud briti helilooja Thomas Adesi „Hävitusingel“ aga Luis Buñueli 1962. aasta filmi ainetel.

Kes küll tooks ooperilavale „Viimse reliikvia“ – või pigem „Kõrboja peremehe“?

 

1 Vene ajakirjanduses on nimetatud lavastust Arne Miku lisapalaks.

2 Alvar Loog, Kujutamise käigus kaduma läinud objekt. – Sirp 8. XII 2014.

3 Said Gafurov, Призрак оперы о Льве Троцком шокирует зрителей. – Pravdavideo 20. XI 2017. https://www.youtube.com/watch?v=qOIaws7Bh8U