Mäng taju, materjali ja muusikaga

Mäng võib olla kõige kasulikum tegevus ning huumor kõige kavalam ühiskonnakriitika ja eneseiroonia vorm.

MARI-LIIS REBANE

Tallinna Uue Muusika Ansambli (TUMA: Talvi Hunt, Talvi Nurgamaa, Helena Tuuling ja Arash Yazdani) kontsert „Scrapyard“ 4. X Eesti Raadio 1. stuudios. Kavas Alessandro Perini, Hugo Morales Murguía, Michael Maierhofi ja Arash Yazdani looming.

2012. aastast tegutsev Tallinna Uue Muusika Ansambel ehk TUMA on üks neid väheseid Eestis aktiivselt tegutsevaid nüüdismuusikakoosseise, kes võtab järjekindlalt kavva laia meediumihaardega uue põlvkonna heliloojate teoseid, mida kuuleb küll maailmas tuntud uue muusika koosseisude esituses ja välisfestivalidel, kuid harvem Eestis. 4. oktoobri kontsert oli sel aastal ansambli esimene avalik esinemine.

Autoromulale ja vanametalli kokkuostu tagahoovile viitav kontserdi pealkiri „Scrapyard“ andis aimu, et läheb suuremaks lammutamiseks ja leiutamiseks. Olin vaimu valmis pannud igasuguseks de- ja remontaažiks. Kontserdi eeltutvustuses oli avalikustatud vaid heliloojate loetelu (Alessandro Perini, Hugo Morales Murguía, Michael Maierhof ja Arash Yazdani), reetmata esitusele tulevat. Nii mõnegi loomingus on olulised kõla- ja materjalieksperimendid. Kontserdi sisu oli napilt avatud nii eeltutvustuses kui ka kavalehel, kuid uue ajastu standardid äkki nõuavad, et ka infot tuleb vahetada ökonoomselt.

Performatiivsuse roll ja kohalolu

Ajal, mil harjumuspärane kultuurielu on selle, mida on targem nimepidi mitte nimetada, tekitatud kaoses jäänud palju hõredamaks, olen kontserdisaalis viibinud hoopis teistsuguse kohalolu, taju ja tähelepanuga. Sel segasel ajal on vääramatult selgeks saanud, et füüsiline kohalolu on kontserdi terviklikuks tajumiseks üsna asendamatu ning seda on keeruline asendada sünteetiliste ja virtuaalsete vahendite abil. Ka see kontsert oli ilmekas näide, et teoste esituse vahetul kogemisel on oma väärtus: peaaegu igas teoses olid olulisel kohal ka miniatuursed peformatiivsed nüansid, millest oleks raadiokuulajana ilma jäänud.

Kontserdi avalugu oli Alessandro Perini „Space/Spectrum“ kalimbale ja kolmele mänguklaverile (2011). Mängijad olid ruumis paigutatud nelja eri kohta, et luua publiku ümber teist­sugune akustiline väli. Helilooja mõte on olnud rikastada ruumi akusmooniumi kombel dünaamilise kõlapildiga. Teose partituuris on isegi mänguklaveri mängijatele soovitus jääda publiku nägemisulatusest välja, kontserdisaali kõrvalruumidesse, nii et heli imbuks vaikselt koos elektroonikaga saali kaugelt ning fookus oleks lava keskele paigutatud kalimbamängijal.

Pulseeriv vabadus ja absurditunnetus

Kontserdil kõlas mitu teost, kus uurimisobjekt on materjal ja mängulisus. Näiteks Hugo Morales Murguía „Trio for Disposable Reeds“ ehk „Trio ühekordsetele kõrtele“ või ka juba 2012. aastal TUMA esituses kõlanud Michael Maierhofi „Shopping 4“ kolmele mängijale ettevalmistatud õhupallidega on mõlemad teosed, kus katsetatakse materjali akustilisi iseärasusi ning imiteeritakse ka traditsiooniliste instrumentide omadusi. Kavas oli ka teine Murguía teos „Fields“ elektroonilistele toiteallikatele ja induktoritele: see võimaldas mängijatel elektrivoolus seadmete tekitatud võnkumised kuuldavaks teha ning nendega ühel suurel pulseerival väljal manipuleerida.

Michael Maierhofi teoses „Shopping 4“ kolmele mängijale ettevalmistatud õhupallidega katsetatakse materjali akustilisi iseärasusi ning imiteeritakse traditsiooniliste instrumentide häält. Fotol Talvi Nurgamaa, Talvi Hunt ja Arash Yazdani.

Helena Tuuling

Mängulisus ja koomilisus (koomika ilmnes sel kontserdil ootamatuses või absurdis) võib avalduda püüus murda välja vahendeid valimata pealesurutud normidest ning võidelda kätte vabadus ise otsuseid teha ja maailmu luua. Selles mõttes võib mäng olla meie kõige kasulikum tegevus ning huumor kõige kavalam ühiskonnakriitika ja eneseiroonia vorm. Kontserdil kõlanud teosed olid peale nüüdisaegsuse ka mõõduka teravusega vaimukad, mis aitab luua kontakti reaalsusega ning vältida kukkumist liiga sügavale eneseküllasusse. Absurditunnetus ja reaalsusnihe võib heas mõttes raputada: kui näidata reaalsust tagurpidi, saab realistlikult kõrvutada asju, mis ei peaks kokku käima, või panna senised tõekspidamised kahtluse alla.

Arash Yazdani „Instruction Manual of How to Learn Stop Worrying and Love the Bomb in 5 Minutes“ ehk „Viieminutiline kasutusjuhend muretsemise lõpetamiseks ja pommi armastamiseks“ on just selline teos, mis domineerib kuulaja üle nii aistingute kui ka tajude kaudu. Kasutusel on ka helisignaali kujunditega semiootilised viited, mida leiab teose pealkirjast ja helikeelest. Instrumendivalik paistab silma absurdsusega: teos on kirjutatud neljale võimendatud otamatōn’ile. Jaapanis 1990ndate lõpus leiutatud mänguinstrument on vormilt kaheksandiknoodi kujuga, mis sarnaneb mõnevõrra kullesega (otamajakushi ’kulles’), ja heli väljub selle suust otsmikul. Pilli mängimiseks on vaja kaht kätt: kui üks käsi hoiab ja pigistab pead, siis teine käsi kontrollib meloodia kõrgust. Pea rõhu muutmine (pilli suu avamine ja sulgemine) tekitab elektrikitarri pedaalide arsenalist tuntud wah-wah-efekti ja kaela raputamine vibraato. Selle loo konnakullese peal mängimine on kahtlemata interpreetidele katsumus. Tehniline sooritus oli siiski tugevam 2019. aasta ISCMi maailma muusika päevade kontserdil Kultuurikatlas, kui teose tõi esiettekandele Defunensemble.

Dramaturgiline selgroog ja kuulaja suhestumisvõimekus

Nüüdismuusika vajutab enamasti assotsiatsioonide päästikule: vormil endal võib puududa piisavalt tugev dramaturgiline selgroog, aga kõik on hästi, kuni suhestamine ja seostamine pakub rahuldust ja pinget. See kogemus võib olla siiski mõttelendu aktiviseeriv nauding, mis käivitab harjumuspäratute seoste võrgustiku, sest – parandage mind, kui eksin – inimene otsib alati mingit narratiivi. Arusaamade nihkumise esilekutsumisega tekkiv kõditav ebamugavustunne võib olla suurema potentsiaaliga, kui esialgu mõistetakse või märgatakse. Need narratiivid on lihtsalt teistsugused, kui ollakse harjunud.

Kiputakse unustama, et kuulajana taandame end vabatahtlikult (kontserdil loovutatakse teatav vabadus interpreetidele ja heliloojatele), ent ka see toiming vajab pingutust: kuulaja keskendub vastuvõtule ning võimaldab lavalolijatel domineerida. Mõnikord on kontseptsioonipõhise lähenemise puhul passiivsele kuulajale pandud kõrged nõudmised, kui tema aistingute ja tajude aktiveerimine on jäetud tagaplaanile. TUMA kontserdil suudeti seekord pakkuda kõike tasakaalustatult. Millegi üle nuriseda oleks patt, sest olusid arvestades oli tervik uue muusika kontserdi kohta keskmiselt priima. Küll aga teeb muret, et publikut, kellele kõike seda pakutakse, on vähevõitu.

Kontserdi dramaturgilise ilmekuse tagas just kureeritud tervikliku kunstilise programmi vaheldusrikkus. TUMA kunstilise juhi Arash Yazdani maitse on terav ja piisavalt mitmekesine, et pakkuda väljendusrikast uue muusika sortimenti.

Tuleb tänulik olla, et on ansambleid, kelle repertuaarivalik on mitmekülgne ja julge. Mida rohkem ansambleid esitab uut muusikat ja tutvustab ka üleilmset repertuaari, seda kergemini tuleb peale ka publikut, kellele uus muusika, selle mõtestamine ja vastuvõtmine ei ole enam võõras.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht