Marginaali avades

Festival „Üle heli“ tõi helid inimesele lähemale. Tiheda sideme otsimine ja leidmine heli ja publiku vahel näis olevat ka üks „Üle heli“ kandvaid ideid.

TÕNU KARJATSE, TAUNO MAARPUU

Festival „Üle heli“ 17. – 20. X Tallinnas, kunstiline juht Aivar Tõnso.

Ajal, mil ka tõsiseltvõetavad ajakirjandusväljaanded vaidlevad, kas kultuuri on liiga palju ja kuidas seda nappide vahendite parema jaotamise eesmärgil koondada, näib marginaalsemate kultuurinähtuste või sündmuste esiletoomine ninatarga upitamisena. Kuid miks peaks elektroonilise helikunsti avangardile pühendatud minifestival olema vähem oluline kui mõni uus ooperi- või balletilavastus? Ega ei olegi, sest mõlemad on osa rikkalikust kultuurist, mille najal püsib nii rahvuse kui ka igaühe eneseteadvus.

Festivali „Üle heli“ eesmärk on anda ülevaade siinse avangardse elektroonilise muusika skeenest ja pakkuda selle esindajatele platvormi. Üha enam on märgata kaldumist ka akadeemilisemale poole. Seekordne „Üle heli“ peetigi osaliselt Eesti Nüüdismuusika Keskuse ruumides.

Festivali näituseossa pealkirjaga „Kuulmuse keermed“ sai sisse Pühavaimu tänavalt. Üllatusena avanes tänu festivalile ka ruum, millest teadsid seni vaid Mustpeade vennaskond, nüüdismuusika keskuse töötajad ja Eesti esimesed keeglimängijad. Raul Kelleri, Katrin Essensoni ja Hello Upani projekti Lokaalraadio asukohaks oli valitud Eesti esimene keeglisaal. Kumerate nurkadega ja juugendliku maalidekooriga tuba oli XIX sajandi lõpul veeremängu klubi see ruum, kuhu suubusid kunagise baari asukohalt teele saadetud kuulid. Lokaalraadio neljapäevane kava kandiski pealkirja „Kuul(i)de kaoses“. Lokaalraadio on samas koosseisus tegutsenud juba 2006. aastast ning käsitleb raadioeetrit kui kunstivormi. Raadiokunst seisnebki mitmesuguste helisisendite kombineerimises: Lokaalraadios segunevad tekstid ja intervjuud juhuslike ja tahtlike helide ning AM-sageduselt leitud raadiojaamadega. Mäng käib raadio kui mälureservuaariga: tühistatakse selle aktuaalsus ja lisatakse kujutluslik element.

„Heli ja kujutlus“ oli ka tänavuse „Üle heli“ teema. Aivar Tõnsot huvitabki eelkõige selline helikunst ja muusika, mida ei saa üheselt liigitada.* See eeldab pingutust ka festivalikülaliselt: ei saa piirduda ainult passiivse kuulamis- või vaatamisaktiga, sest kavasse valitud muusika või kogetavad helid ei taha alluda tuttavatele kategooriatele. Proovikivina võis võtta juba festivali esimese õhtu kontserti Kanuti gildi saalis. Monika Mattieseni kavast kujunes kõige intrigeerivamaks ta enda kompositsioon „Brooklyn Bridge II“ bassflöödile, megafonile ja elektroonikale. See viis lynchilikult ohtlikku tsooni, selles oli hirmu tundmatuse ees ja võitlust kompositsioonis eneses peituva tumedusega. Mattieseni flööt ei olnud enam tavapärane Papageno vilespill, vaid tõi kuuldavale helisid, millega läks justkui iseendaga vastuollu, kõlades vahepeal isegi keelpillina.

Üks tänavuse „Üle heli“ avastusi oli laiemale avalikkusele ilmselt Kristjan Kannukene oma häälikupallidega. Nüüdismuusika keskuse fuajeesse üles seatud installatsioon seisnes tamiilivõrgustikust rippuvates helendavates kerades: igaüks inises üht vokaali, üks pallidest häälutas ka konsonante. Sama põhimõtet järgis ka Kannukese autorikava Kanuti gildi saalis. See oli justkui rituaal, mida ebamaise väljanägemisega helikunstnik kuulajate keskel läbi viis. Kõrilauluga alustades jõudis juuksemeres artist vokaalide kaudu ka konsonantideni, mis meenutasid järjestikku kõlades tundmatut mantrat või isegi needust. Installatsioon ja kompositsioon kannabki pealkirja „9“ ja sel on ka oma müstiline mõõde: üheksa sfääri tähistavad üheksat liiki ingleid peainglitest keerubiteni.

Festivali põhiobjektiks võis nimetada Kanuti gildi saali kedrisse seatud Timo Tootsi, Tencu ja Tõnso „Imaginaarsete kohtade heliatlast“. Ruumilise heli mikser laskis valida imaginaarseid kohti tähistavate taustade vahel, neid ühendada, modifitseerida ja suunata ruumis tekkivat heli visuaalse graafika abil. Heliatlas pakkus lõputult võimalusi mängida helitaustade, meeleolude ja sagedustega, tekitades uusi kujutluslikke maailmu.

Reedese kava alapealkiri oli „Heliportatsioon“ ja see õhtu koondas nüüdismuusika keskusesse kuus eriilmelist üksikartisti. Õhtut alustanud Juhan Vihterpal tekitas iseehitatud modulaarsüntesaatoriga helisid mahedama müra ja ambient’i vahealalt. Suure igavusriskiga žanridest õnnestus Vihterpalil luua värskelt mõjuv ja nüansirohke nägemus. Eesti-USA loodushelide salvestaja John Grzinich esitles uut plaati „Ice Tectonics“, mille jäised helid on salvestatud kevadise jäämineku ajal Peipsil ja Lahojärvel. Elamust võimendas tugev heli­nivoo, mida loodushelide ja nende salvestuste puhul enamasti ei kogeta. Tõnis Koppel esitas elektroonikaga ühendatud kontrabassiga detailirikka kava, mis tähistas ka laiemas mõttes ambient’i alla liigitatava sektsiooni lõppu. Edasi etteastete intensiivsus kasvas.

Sofia Zaiceva Lätist sisenes juba konkreetsemalt elektroonilisse muusikasse, kandes ette pikema improviseeritud glitch-teose. Meisterjaan kasutas oma etteastes küll parmupilli ja häält, kuid tema elektrooniline live oli harjunumast (tõsi)eksperimentaalsem. Õhtu lõpetas New Yorgis elav bulgaarlane Dilian, kes alustas nüüdismuusikat meenutavate kammerlike kõladega, kuid hakkas siis iga minutiga üha rohkematele helimasina nuppudele vajutama ja läks ka ise aina enam ekstaasi. Selle seti ajal tekkis sel õhtul esimest korda mõte halvas mõttes eksperimentaalsest muusikast, kus eksperimentaalsus ei väljendu leidlikkuses, vaid on pandud võrduma kontrollimatu kaose ja võimalikult hektilise helilaviiniga. Plusspoolele jäid artisti kirglik sisseelamine ja üksikud hetked, kus kaosest koorusid uue korra alged.

Laupäevast festivaliosa „Illusoorne või ilmne“ alustasid Kanuti gildi saalis Mari-Liis Rebane, Jaanika Arum ja Helen Västrik audio-performance’iga „Õhk kahe liivatera vahel“. Etteastes olid eri pindadele paigutatud kontaktmikrofonid, mis tekitasid materjaliga (klaas, liiv, vesi) manipuleerides helisid. Liivast hakati justkui looma midagi mandalalaadset, kuid mulje oli petlik – ka liiv oli üksnes heli teenistuses. Mediteeriva meeleoluga performance kulges uinutav-staatiliselt, kuid helid koos sobiva valguse ja napi lavakujundusega mõjusid võrdlemisi meeldivalt.

Rootsi-Austraalia muusik John Chantler esines efektse juhtmepuntraga modulaarsüntesaatoril, kuid jäi mitmel puhul pikemalt kinni samalaadsetesse pisut kõrva kriipivatesse helidesse. Nii võis jääda mulje, et kõik kavandatu ei õnnestunud ja soovitud areng jäi ära.

Nüüdismuusika keskuses jätkas õhtut helikunstnik Kris Kuldkepp teosega „Music for Tropical Storms. First Inversion“. Modulaarsüntesaatorile ja võimendatud objektidele loodud teos on inspireeritud troopilise tormi Debby põhjustatud elektrikatkestustest, mis tõi kaasa häired artisti modulaarsüntesaatori töös. Kuldkepi elektroakustilised müraga piirnevad helid olid oma avaruses ja detailsuses mõjuvad ning Vihterpali ja EMA etteaste kõrval oli see üks festivali paremaid elamusi.

Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambli (EMA) lintmakkide ja varajaste süntesaatoritega esitatud kava oli pikitud Taavi Kerikmäe humoorikate vaherepliikidega. Ette kanti Kris Kuldkepi uudisteos „Hõljuv pööre“, samuti Eesti esimese elektroonilise muusika nais­helilooja Õie Olinda Sachermani (mõningatel andmetel fiktiivne isik) väidetavalt 1950ndatel loodud musique concrète’i vaimus teoseid. Lõpuloona kõlas EMA liikme Doris Hallmägi teos „Resilience“, mis meenutab oma hüpnootiliste kordustega 1990ndate ambient’i. Ühel hetkel tegeles ansambel pikalt süsteemi sugenenud undava häire kõrvaldamisega, kuid näis, et tegu võis olla ka iseseisva eksperimentaalteosega.

Näitusel „Kuulmuse keermed“ Mustpeade maja keldris sai osa võtta ka Sten Saaritsa interaktiivsest heliinstallatsioonist „Mitte segada“. Pimedasse ruumi oli paigutatud kuus kõlarit, mis reageerisid tundlikult kuulaja liikumisele: mürane heli elavnes kõlarile liginedes ja vaibus eemaldudes. Nii tekkis (eriti ainsa külastajana) tuntavalt tihe side heli ja inimese vahel. Sellise sideme otsimine ja leidmine näiski olevat ka üks „Üle heli“ kandvaid ideid. Isiklik side heliga tähendabki oma kujutlusruumi loomist helide kaudu, s.t ka helidega seotud tajuvälja laiendamist ja avatud suhet muusikaga. Praegu ongi sellist avatust vaja rohkem kui enese isoleerimist, olgu valdkonna või üksikisiku tasandil.

* Helikunsti- ja muusikafestival Üle Heli seob tänavu kokku heli ja kujutluse. – ERRi kultuuriportaal 16. X 2024.