Meestelaulude meeleolu: „Ohoi sinda, rauda raiska”

Heili Vaus-Tamm

Tormise-Kaljuste-Jalaka „Eesti meeste lauludest”, mürtsu, huumori ja tulega maskuliinsest etendusest jäi väga eluterve mulje. Kui eesti meessugu kannaks tõesti sellist power’it, oleks uskumatult hästi. Mõtlema pani see, et kui varem sama seltskonna poolt lavale toodud „Eesti ballaadide” naiste lood olid meeleolult negatiivsed, siis meeste omad on nüüd positiivsed. Põhinevad ju mõlemad tsüklid meie rahvalauludel – niisiis kollektiivse mälu kvintessentsil. Kui etenduse aluseks oleks XXI sajandi luule, siis pakun, et oleks vastupidi. Omamata mingitki kalduvust feminismi poole, leian, et tänapäeva eesti mees on omadega rohkem puntras kui naine. Ja naist hoiab vahest ülevalgi just see suurem seotus kodu, looduse ja laste – kõige loomuliku ja elutervega. Kas tõesti on sugudevahelised jõujooned vahepeal nii palju muutunud ja lausa ümber pöördunud? Kui „Eesti ballaadides” domineeris arhailiselt patriarhaalne talukeskkond, siis meeste laulud on toodud XX sajandi teise poole viljastava sotsialismi tingimustesse. Ja mõjus nii isegi teatud „tööstusmehelikkuse” nostalgiana, sest meie praegusest pildist on tehases töötav „mees kui metsapull” ju kadunud. Meie ajalugu on oma traagikas – erinevate võimude alla kuulumises – ikka nii rikas, et väikese distantsi pealt annab luua väga eredaid kontekste. Nii saabusid aja märgina lavale armas kollane Moskvitš, õlist läbi imbunud juhiga traktor ja maaladviku sõiduriist külgkorviga mootorratas. Aga uus huvitav paralleel.

Kui naistekesksetes lauludes oli hulgaliselt meesrolle (kes pussiga läbi pisteti, kellega kiigel kiiguti, ja kellest reeglina ikka õnnetust tõusis), siis „Eesti meeste laulude” mehed said hakkama ilma naisteta. See pole etteheide lavastajale, vaid lihtsalt olid sellised laulud Tormisel valitud, kus erilist õhkamist ja ammugi tegevust naistega sees pole.

Üks õhkamise laul siiski oli – ja see oli muusikalis-lavalise sünergia poolest lihtsamaid, aga õnnestunumaid numbreid. Õlist tumeda, palja ülakehaga hiiglasest traktorist (Mati Turi) laulis väga haledalt ja üksildaselt, et „tahaks Viiu juurde”. Lavastaja oli küll mustanahalise koreograafi Arnold Chiwalala abiga naishinge tantsunumbrisse rokkima pannud, aga sisukaugeks see jäi. Ka alguse filmi Andrese-Krõõda üle vee aerutamine ja nurmede kõndimine kuni etenduskoha Kultuurikatlani, oli kaunis ning leidlik. Aga edasi toimetas Andres juba ise, ilma Krõõdata.

Üldse oli lavastusel (Peeter Jalakas) ja selle lahutamatul osal, tehnilistel lahendustel (Enar Tarmo), tervikus vaata et määrav osa. Meeleolu tugevuselt ja vahendite agressiivsuselt käisid need kõvasti üle muusika. Aga no nalja sai ja huvitav oli – publik kiljus, ahhetas ja naeris. Kuigi lõpus võitis muusika: pimedas metallurgiakombinaadi tsehhis põlevate tõrvikute valgel algas raua needmine, milletaolist elamust pole kogenud. Masuuditünnides põlevad lõkked, higised ja tavotised mehed rauda lauluga endale allutamas, kõige ees kummargil tünni trummeldamas Tõnu Kaljuste. Juba see pilt oli erakordselt mõjuv. Ja ka laul sai inspireeritud. Kui Tartus „Raua needmisele” RAMi ja ansambliga Metsatöll taheti ürgsust ja maagilisust juurde keerata, siis seekordne ettekanne oli küll seniste katsetuste tipp.

Muusikutest olid laval Celia Roose, Madis Metsamart ja Imre Eenmaa. Kõige meeleolukam oli löökpillimängija Metsamardi roll, kes masuuditünnist löökpillil soolo esitas ning vist ka pärast pudeliksülofonil mängis (kuigi viimast kuulda polnud). Pillimehed tundusid siiski pigem lavalist vaheldust kui sisulist või muusikalist eesmärki kandvat. Muusika ja lavategevuse kolmandaks õnnestunud koosluseks tõusis „Viinalaul”, kus näitleja Juhan Ulfsak meeldesööbiva eredusega – värisevail kikivarvul – viinapruukija „viltust maailma” parodeeris. Muusikalise terviku kiituseks peab ütlema, et „Meestelaulude” tsükli juurde lisatud Tormise „Tasase maa laul”, juba nimetatud „Raua needmine” ja lõpulugu „Viimane laev” olid ideaalne valik ja püüdsid õhtule terviklikku kaart anda. Lõpp aga saabus sisuliselt ikka kuidagi ootamatult, mida „põhjendas” lavastusliku absurdivindi pealekeeramisega tehaseuksest avanev pilt… lumesajule ja jõulukuusele.

Kokkuvõttes lavastuslikult tervikult veidi rabe ja heitlik, aga väga mõjuvate detailide ning üldise hea meeleoluga teos, oma humoorika ja eluterve, lausa brutaalse hoiakuga meie kultuuri omaproduktsioonide hulgas täiesti omanäoline ja väga teretulnud lavastus.