Millega lööd ja keda?

ERKKI-SVEN TÜÜR: Saunas löön iseennast kasevihaga, muidu elus püüan hoiduda nii vihast kui löömingutest. Ka lööklaule pole loonud. Trummi olen löönud varases nooruses nii kõvade pulkade kui pehmete nuiadega. Sisetunde sunnil – mõeldes kõige üldisematest arengutendentsidest selsinasel keral – tahaks teinekord lüüa häirekella.

Üldisemalt – kui juba lüüa, siis täpselt ja hooga. Hetkel tegelen klaverikeeltele suunatud löökide hoolika valimise ja koordineerimisega. Muidu ei saa Klaverikontserdist, mis tuleva aasta novembris Frankfurdis esiettekandele peab tulema, mingit asja. Ja küsimus, millega lüüa, on pidevalt õhus ja aktuaalne. Viimati sai vahetatud Viienda sümfoonia lõpus kõlava kellaheli tekitamiseks tarviliku haamrikese kõvem versioon pehmema vastu. Löögi tulemus muutus tunduvalt leebemaks. Unes olen löönud ka dirigendikepikesega takti, ilmsiellu pole nendel löökidel minu puhul muidugi asja. Mere ääres jalutades juhtub, et löön pahuralt jalaga randa uhutud prahti.

Laiemalt võttes ei tahaks loomulikult ise löögi alla sattuda ja ega ei ole mingit soovi kaaskodanikke sinnasamasse asetada. Kindlasti on tähtis, et mis tahes väliste nähtuste ülehindamise tulemusel tekkida võiv aur pähe ei lööks. Vastasel korral võib ette tulla ebameeldivaid saatuselööke.