Moodne on olla vanamoodne

Igor Garšnek

Ansambel U: kontsert „URR: 10 aastat vastupanu Rahvusringhäälingus”10. IX Eesti Raadio 1. stuudios.

Ansambel U: 10. sünnipäev, „10 aastat vastupanu” ja raadiokontserdi kuupäev 10. IX – kõik kümnesse. Välja arvatud kuu, sest september on üheksas.
Eelmised kaks Ansambel U: kontserti andsid selgelt mõista, et see nüüdismuusika kooslus võtab oma ümmargust tegutsemisaastat väga tõsiselt. Kuid eelmise teisipäeva täpselt tunnipikkune õhtu (seega kolmas, millest Klassikaraadio tegi ka otseülekande) näitas paradoksaalselt kombel, et „tõsine” muusika ei pruugi üldse olla nii tõsine.
Vähe sellest. Ansambel U: performance tõestas veel sedagi, et kontserdil esinemiseks ei pruugi ise üldse musitseeridagi. Näiteks Steve Reichi (1936) loo „Pendlimuusika” („Pendulum music”, 1968) ettekandeks panid ansambli liikmed neli pika kaabli otsa riputatud mikrofoni põrandale paigutatud kõlarite kohale eri kiirustel pendeldama. Tulemuseks oli elektrooniline tagasiside ja selle undamise perioodiline vaheldumine, kuni mikrofonid lõpuks pendeldamisest väsisid ja „lugu” seega ka otsa sai.
Kurt Schwitters (1887–1948) oli teadupärast saksa kunstnik ja luuletaja, kes viljeles maalis kollaažtehnikat ning asutas pärast Esimest maailmasõda Hannoveris omaenda dadaistide koolkonna. Ent Ansambel U: instrumentalistid laulsid kuuekesi (noh, kas just laulsid …) kaks osa tema loost „ Algsonaat” („Ursonate”, 1932), mille dadaistlik tekst tugines melodeklamatsioonilistele foneemidele ja silpidele nagu „pi-pi-pi, oka-oka” jne. Täitsa naljakas!
Tahate musitseerida, aga pilli unustasite koju? Sellest pole midagi. Esitage sellisel juhul USA helilooja Christian Wolffi (1934) lugu „Kepid” („Sticks”, 1969) – Ansambel U: murdis erirütmiliselt katki paraja portsu kepikesi, viibutas vihinal vitsakesi, koksis pulgakestega mitmesuguseid karbikesi ja palju muudki veel. Jälle lugu missugune!
Mida teha, kui publik kurdab, et ei saa esitusest aru? Pange kuulajad ise musitseerima, küll siis aru saavad! Nii toimuski Ansambel U: liidri Tarmo Johannese (1976) interaktiivses helimängus „Tšebõšev” (2011), kus tooliridade vahele oli veetud juhtmeid, lülitid küljes. Ja kui kuulajad lüliteid näppisid, siis käivitasid need arvutil vastavad heliprogrammid, mis kohisesid, mühisesid ja susisesid. Ise tehtud, hästi tehtud!
Kas teate, kui naljakas on, kui anda muidu headele pillimeestele kätte sellised instrumendid, mida nad absoluutselt ei valda? Näiteks viiuldajale pasun või flöödimängijale tšello? Eks proovige järele, nagu Ansambel U: tegi seda briti helilooja Chris Cutleri (1947) loo „Elukeskkond ” („Life on Earth”, 1998) esitamisel. Elu on täis krääksuvaid ootamatusi!
Eksperimentaalmuusika hiilgeajad olid teatavasti 1950. aastatel ja 1960ndate alguses, kui John Cage’i aleatoorika eeskujul põletati viiuleid, kallati ämbriga klaverisse vett ja tehti muidki koerusi. Praegu pole see enam moes. Ja ega Ansambli U: seekordsel performance’il kuuldud lugude loomisaastad nagu 1932 (Schwitters), 1968 (Reich) ja 1969 (Wolff) näitagi, et tegemist oli moodsate lugudega. Ent praegu on moodne olla vanamoodne.
Muidugi, kui mõni Klassikaraadio huviline seda otseülekannet näiteks oma autoraadiost kuulas ega saanud muhvigi aru, mis toimub, siis oli see oma viga. Oleks tulnud kontserdil kohal olla, sest parem on üks kord näha (oli tõesti, mida vaadata!), kui kümme korda kuulda.
Kuna kordamine on tarkuse isa (sookvoote arvestades), siis toon pealkirjas märgitud mõttetera siin ära veel kord, ent teise lähenemisnurga alt – endoomanav allo no endooM.