Musttuhat elamust EMTA festivalilt

„Müriaadfestil“ ei jäänud kuidagi muljet, et tegemist on koolikontsertidega, sai lasta meeled uitama ja professionaalsel tasemel muusikat nautida.

MAARJA MALMET

Eesti muusika- ja teatriakadeemia esindusüritus „Müriaadfest“ 20. – 25. X.

Muusika- ja teatriakadeemia esindusüritus „Müriaadfest“ leidis aset juba neljandat sügist järjest: kuulajad said pealkirjale vastavalt nautida lõputul hulgal ning paljudes eri žanrides kontserte ja etendusi, avatud meistrikursusi ning sel aastal osa ka vestlusringidest.

Väga tiheda ajakavaga kuus päeva kestnud festivalil jõudnuks kõigest osa saada vaid täielikult pühendunud melomaan. Minul õnnestus külastada nelja kontserti, üht etendust ning kuulata vestlusringi muusikakriitika teemal.

Vestlusringide sari festivali esimesel kahel päeval oli festivali kavas esmakordselt. Nagu on tõestanud muusikat ja kultuuri kajastavate ajakirjade ning saadete olemasolu, on muusika loomise ja interpreteerimise kõrval tähtsad ka muusikast mõtlemine ja rääkimine. Vestlusringid andsid hea võimaluse muidu ühismeedia kommentaarides või üksikutes arvamusartiklites avaldatu üheskoos läbi arutada, kas siis interpretatsiooni, muusikakorralduse, muusikahariduse või muusikute vaimse tervise vaatepunktist. Arutelul „Kas ja kuidas teha kaasavat muusikakriitikat?“ jäi kõlama kaks vastandlikku mõtet. Ühelt poolt peaks julgustama (noori) kirjutama kontserdiarvustusi, kuid teiselt poolt oodatakse muusikakriitikutelt väga palju: stiili, teoste ja konteksti tundmist, interdistsiplinaarset lähenemist ning sotsiaalse tausta avamist. On selge, et algaja kirjutaja saab väiksema kogemuse põhjal ennekõike muljetada ning tagasihoidliku tasustamise juures on nõuded vägagi kõrged. Mõistetavalt ei jõudnud ka vestlusringis osalejad vaid ühe tunni jooksul lahendusteni.

Esimene kontsert viis mind lau­päeval Niguliste saali Müriaadkoori kontserdile, kus EMTA koor kandis Lodewijk van der Ree juhatamisel ette vanamuusikat, kavas vaheldusid Giovanni Pierluigi da Palestrina teosed gregooriuse lauludega. Väga põnev oli dirigendi otsus kasutada kavas missa osi, aga sel korral mitte samast, vaid Palestrina kolmest erinevast missast. Kui teistel „Müriaadfesti“ kontsertidel said noored näidata oskusi oma valitud professioonist lähtudes, siis EMTA koor ei koosne ju tulevastest lauljatest, vaid dirigeerimise ja muusikapeda­googika tudengitest, kes vahetuvad koori koosseisus igal aastal. Vanamuusika laulmine pole lihtne ning ka häältes oli kontserdi lõpuks kosta väsimust, eriti kitsaks läks vokaal sopranitel. Kiitma pean tenoreid, kes hoidsid ilusat ümarat tooni ja head rühmatunnet. EMTA koori puhul oli tunda lauljate musikaalsust ja suurt potentsiaali: tegemist on puhtalt kõlava noortekooriga, kellele külalisdirigendi ning polüfoonilise muusikaga kokkupuude on kindlasti väga arendav, nii lauljana kui tulevase koorijuhina.

Müriaadkoori kontserdil Nigulistes kandis EMTA koor Lodewijk van der Ree juhatamisel ette vanamuusikat.

 Vahur Lõhmus

Laupäeva õhtu jätkus kontserdiga „Müriaadorkester“ EMTA kontserdimajas, akadeemia sümfooniaorkestrit dirigeeris Paul Mägi. Kas on veel paremat võimalust noortele kui äsja akadeemiasse astunult musitseerida koos tulevaste kolleegidega professionaalsetest orkestritest. Kavasse valitud lood olid heakõlalised, efektsed ja energilised, kontserdi tippteosed olid kindlasti Maurice Raveli klaverikontsert D-duur vasakule käele ning Wolfgang Amadeus Mozarti metsasarvekontsert nr 2. Pianist Fortunato Salvador García Piquer mängis ilma nähtava pingeta, nagu mängiks nii muuseas iseendale, samas pidi vaid vasakut kätt kasutades katma ära kogu klaveri ulatuse. Vaatepilt oli muljetavaldav ja publik teenis suure aplausiga välja lisaloo. Metsasarvekontserdi alguses olin esituse osas natuke kahtlev, vaskpillidel kipub tihti kriikse ja ebapuhtusi sisse tulema. Nikita Matsukil õnnestusid ka kiired käigud puhtalt ning pehmekõlaliselt ning on tore näha muidu tagumise rea pilli orkestri ees soleerimas.

Pühapäevase kontserdi „Müriaadjazz“ lugusid kavalehele polnud jõudnud, või siis oli tegemist džässile omase improvisatsiooniga. Džässitudengid tõid kuulajateni eelmiste päevade meistrikursuste tulemused kahes koosseisus. Kontserdi alguses olid esinejad natuke krampis ja puised ning silmad nootides, aga peagi oli tunda vabanemist: koosseis hakkas omavahel rohkem suhtlema ning muusikud kogu kehaga muusikat tunnetama. Minu silmis ongi džäss pigem jämmimine, üksteiselt energia ülevõtmine, mitte noodilehest võimalikult täpne mahamängimine/laulmine. Mõlemas koosseisus tundusid bassimehed Karl Tammaru ja Felix Verlin ennast kõige rohkem muusikasse unustavat. Kontserdi lõpetas õppejõudude trio vaikse ja õdusa meeleolumuusikaga, mis sobis pühapäeva õhtusse imehästi.

Festivali žanripaljusus kajastus eriti hästi kontserdil „Müriaadheli“, mis oli ühtlasi kinoseanss. Tumm- ja animafilmide taustaks kõlanud helid loodi publiku ees laval. Sai kuulda improvisatsiooni soolopillidel ja noorte heliloojate uudisloomingut instrumentaalansambli esituses. Kõikvõimaliku ekraanil nähtu, nagu müntide kukkumise, sammude või toolijalgade põranda vastu kraapimise hääle lõid EMTA foley-ansamblid. Muusika ning hääled olid väga täpselt filmikaadritega koos­kõlas, mistõttu unustasin mitmel korral ära, et krõbin või sahin ei tulegi lindilt. Mitmedki foley-artistide tehtud helid, nagu kassi näugumine või mehe matsutamine, panid publiku muhelema. Elektroakustilise loomingu tudengi Jürgen-Kristoffer Korstniku loodud tolmurullide seiklustest kõnelev film tõestas, et filmimuusika tõttu (samuti Korstniku kirjutatud) saab isegi näiliselt lihtsa teema puhul vaataja emotsionaalse kogemuse.

Muusika- ja teatriakadeemia festivalil ei jää mõistagi kõrvale ka teater. Festivali kavas oli Tartu Uues teatris lavastatud lavakunstiosakonna XXXI lennu tudengite „Päva lõpuks, kiigu“. Kes on näidendis mainitud tegelased Paul ja Kira, jätan teatrikriitikute avada. Aga olles näinud ka sama lennu „Komöödiat“, on need tudengid jätnud mulje, et on väga avatud eksperimenteerimisele ning füüsilistele väljakutsetele. Kui „Komöödias“ pugesid noored tünnidesse (isegi mitmekesi), siis lavastuses „Päva lõpuks, kiigu“ libistati ennast muu hulgas läbi kitsa vahe publikutoolide alla, tehti õhuakrobaatikat ning musitseeriti pingpongipalli vastu hambaid lüües. Lavastuses olid ühendatud sõna, kehaline väljendus ja ka muusika.

„Müriaadfestil“ ei jäänud mul kuidagi muljet, et tegemist on koolikontsertidega. Sain rahulikult lasta meeled uitama ja nautida professionaalsel tasemel muusikat. Kontsertidel/etendustel, kus käisin – ja see oli tõesti vaid pisike osa suurest valikust –, olid saalid mõõdukalt külastajaid täis, kuigi väga palju kohtas akadeemiaga otseselt seotud rahvast. Kui kultuur läheb üha kallimaks, siis „Müriaadfest“ annab ka n-ö linnarahvale hea võimaluse kas tasuta või väga soodsa hinnaga kuulata noori musitseerimas kõikvõimalikes žanrides. Loodetavasti jõuab info turunduskanalite kaudu ka majast väljapoole ning edaspidi on festivalil publikut järjest rohkem.