Müüdid ja muinasjutud akordioniga peaosas

Neljandal „Accordionfestil“ kõlas nii eesti heliloojate esiettekandeid kui ka põnevaid transkriptsioone maailmaklassikast.

MARJE INGEL

„Accordionfest“ – „Müüdid ja lood“ 4. – 12. X Tallinnas, kunstiline juht Momir Novaković.

Festival „Accordionfest“ on nähtavasti tulnud, et jääda. Neljandat aastat Tallinnas toimunud muusikafestival on näidanud akordioni õige mitmest küljest ning on edukalt varieerinud siin kandis varasemalt juurdunud kuvandit akordionist (ja bajaanist) kui eelkõige rahvapärasest laulude ja tantsu saateks kasutatud pillist. Iga maa ja rahvuse kultuuri lisandub mõistagi oma tähenduskihte, näiteks prantsuse šansoonide ja argentiina tango kõlamaailmad seostuvad samuti akordioni ja selle sugulaspilli bandooniumiga. Eestis on tuntavad eelmainitud rahvalik pillikäsitlus ning vene ja soome mõjud.

Tänavu 4. – 12. oktoobrini toimunud „Accordionfest“ on teadlikult võtnud suuna siinses kultuuris võõrama klassikalise akordioni poole, koos sellega kaasnevate klassikalise muusika transkriptsioonide ja nüüdismuusikaga. Oma osa on ilmselt ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) klassikalise akordioni eriala olemasolu teadvustamisel siinsele avalikkusele, seepärast on festivali kavas alati EMTA tudengite kontsert ning rahvusvahelisel meistrikursusel osalenud välistudengite ülesastumine.

Muusikaakadeemia tudengite kontsert leidis seekord aset Poska majas. Kunagi Jaan Poska perele kuulunud Tallinna esindushoones korraldati kuuldavasti juba omal ajal eestlaste salongiõhtuid. Nüüd püütakse ajastutruult taastatud majas muusikaõhtuid taaselustada ning akordionifestivali kontsert sobis sinna kenasti. Barokiajastust tänapäeva ulatuv kava pakkus vaheldust ja üldjoontes õnnestunud esitusi.

Seekordne akordionifestivali meistri­­kursus kandis pealkirja „Crossing Bellows“ (ehk „Lõõtsade ristamine“ või ka „Ületades lõõtsasid“) ning tõi Tallinna kokku tudengid Soomest Helsingi Sibeliuse akadeemiast, Hispaaniast Barcelona Kataloonia muusikakolledžist, Poolast Gdański Stanisław Moniuszko muusikaakadeemiast ning Saksamaalt Hannoveri muusika-, draama- ja meediaülikoolist. Meistrikursuse avakontsert EMTA suures saalis avaldas muljet esinenud üliõpilaste kõrge taseme ja (enamasti oma maalt) kaasa toodud nüüdisrepertuaari sisukuse poolest. Kuna kontserdi programm oli koostatud jooksvalt meistrikursuse käigus, siis teadustati kava saalis­viibijaile suuliselt ega pakutud kahjuks heliloojate tutvustusi – see oligi kontserdi ainus vajakajäämine.

Meistrikursuse lõppkontserdi põhiosa sisustas akordionimängu enfant terrible Andreas Borregaard. Tema huvi keskmes on pillimängu füüsilis-kehalised aspektid ning tema lähenemine musitseerimisele eristub tavapärasest, seepärast haakub taani akordionisti etteaste minu jaoks pigem „lõõtsade ületamisega“. Olen teda varem näinud Norras Bergeni eksperimentaalmuusika festivalil „Borealis“ ning nii sealse kui ka tema Tallinna esinemise põhjal võiks teda pidada pigem akordioni mängida oskavaks näitlejaks kui muusikuks. Küllap sobiksid tema ülesastumised võrdselt hästi ka mõne teatri või etenduskunstide festivali kavva.

Tänavuse „Accordionfesti“ ajastuid hõlmav haare osutus laiemaks kui varasematel aastatel. Hopneri majas juhatasid akordionist Ander Tellería ja plokkflöödimängija Anna Margules kuulaja retkele keskajast läbi renessansi barokini. Eri ajastute muusika esitamiseks oli Tellería käsutuses eriline pill – akordion, millel registrite vahetusega on võimalik muuta häälestusi. Kontserdil kasutati tervelt kolme erinevat häälestust: Pytha­gorase, kesk- ja võrdhäälestust. Neist esimene oli kasutusel enne 1500. aastat kirjutatud teoste esitamiseks ja viimane kontserdi ainsa tänapäevase teose esitusel, ülejäänud mängiti keskhäälestuses. Olemata vanamuusika ja erinevate häälestuste alal asjatundja, jättis kontsert tervikuna mulle loomuliku ja meeldiva mulje. Kuigi suurem osa esitatavatest teostest ei ole algselt kirjutatud akordionile, ei mõjunud need transkriptsioonid või seaded kunstlikuna, kõlapilt oli igati ajastule kohane.

8. oktoobril Kadrioru kunstimuuseumis esinenud Samuele Telari võttis ajastu­lise repertuaari teatepulga üle enam-vähem sealt, kuhu Tellería ja Margules selle olid jätnud – XVIII sajandi teisest poolest, hüpates W. A. Mozarti juurest otse Dmitri Šostakovitši manu ja sealt omakorda ajas tagasi XIX sajandisse Franz Schuberti impromptude juurde. Huvitav oli jälgida, kuidas Šostakovitši algselt klaverile loodud teosed op. 87 hakkasid kõlama sedavõrd karmoškalikult, nagu oleks tegu algupärase akordionirepertuaariga. Ning Schuberti impromtu op. 90 nr 2 kõlas üllatavalt sarnaselt prantsuspärase valse musette’iga. Schuberti tantsulistelt impromptudelt lülitus Samuele Telari osavalt taas Šostakovitši oopusele 87 ja tantsisklemine võis jätkuda. Seejärel oli aeg kontserdi pidulikuks lõpuosaks, mõistagi sobis selleks ideaalselt Pjotr Tšaikovski süit balletist „Pähklipureja“ op. 71a.

Festivali kõige põnevam transkriptsioone sisaldanud kontsert oli minu meelest 6. oktoobril Fotografiskas üles astunud Goran Stevanovichi „Sevdah’ lood“. Töötlusi Franz Lisztist ja Béla Bartókist Jamiroquay ja Philip Glassini ning sekka oma kompositsioone mänginud Stevanovich pakkus põnevust nii tehniliste võtete kui ka loominguliste mõtete poolest. Tema vaimuka pealkirjaga teos „Glass and Reich in Sarajevo“ („Glass ja Reich Sarajevos“) akordionile ja helisalvestisele viis kokku minimalismi ja folkloori ning oleks kenasti sobinud ka mõnele pärimusmuusika töötluste festivalile.

Lisaks Bosnia ja Hertsegoviina juurtega Goran Stevanovichile, kes tõi kaasa sealse sevdah’-muusika, jätkus Balkani vaimu teistelegi festivalipäevadele, sh Jovan Pavlovići soolokontserdile Kinomajas ning festivalile punkti pannud serbia heliloojate Milica Ilići ja Svetozar Nešići loomingu õhtule „Müüt linnust“. Serbia poeedi, filmirežissööri, ajakirjaniku ja kunstniku Miroslav Mika Antići luuletustest inspireeritud teoste esiettekanne toimus tänavu kevadel Serbias, teoste loomise algatas „Accordionfesti“ kunstiline juht Momir Novaković, kasutades ühtlasi võimalust need ka Eestis ette kanda. Neis teostes mängisid lisaks kahele akordionile olulist rolli ka viiul, kontrabass ning jutustaja. Ei tea, kas heliloojaid mõjutas mingil viisil asjaolu, et luuletuste autor Miroslav Antić oli ka filmirežissöör, igatahes mõjus muusika kohati väga filmilikult ja kaasakiskuvalt. Sooviksin nende loojate muusikat veel edaspidigi kuulda ning loodan, et loomingulised kontaktid Eesti ja Balkani maade vahel jätkuvad.

Kui festivali lõppakordina jäi kõlama Balkani muusika, siis „Accordionfesti“ avaõhtu oli eesti heliloojate uudisteoste päralt. Ühtlasi pakkusid mõlemad esiettekanded võimalust kuulda haruldast eesti kromaatilise kandle ja akordioni duot Anna-Liisa Elleri ja Mikk Langeprooni esituses. Neist Brenda Pärtli „Fulminare“ esituse puhul jäin ajuti küll mõtlema, kas oleks parem olnud kannelt võimendada, sest see kippus kõlajõult akordionile alla jääma. Hando Põldmäe teoses „Asalead seal“ olid instrumendid võrdsete partneritena paremini tasa­kaalus.

Igal aastal on peateema kaudu püütud festivalile erilist värvingut anda. Tänavuseks teemaks olid müüdid ja lood. Soovin muinasjutuliselt hoogsa ja viljaka alguse saanud akordionifestivalile pikka iga ja värskeid ideid igaks uueks hooajaks.