Muusikaürituste korraldajad ja COVID-19 käitumisjuhend

Eva Saar: „Juhendis nõutud ettevaatusabinõud tähendavad ürituste korraldajatele lisainvesteeringut ning sel moel jaksatakse kontserti või festivali korraldada korra või paar.“

MARIA MÖLDER

Neljapäeval, 28. mail saadeti kultuuri­ministeeriumist lõpuks ometi välja dokument pealkirjaga „COVID-19 käitumisjuhend avalike ja kultuuriürituste korraldajatele ning kultuuriasutustele“. Kultuuriürituste korraldajad olid seda pikisilmi oodanud, et saaks suveplaanid kinnitada. Juhendi valmimisse said panustada ka päris paljud korraldajad ning viimased muudatused kinnitati kohtumistel terviseameti ning politsei- ja piirivalveametiga. Valitsuselt tuli sama päeva õhtul ka otsus tõsta siseruumides korraldatavate ürituste piirarvu: niisiis tohib juunikuus siseruumides osaleda avalikel üritustel kuni 100 inimest, mitte 50, nagu veel hiljuti välja hõigati. Mine tea, võib-olla kaob juulikuust ka 2 + 2 piirang.*

Uurisin muusikavaldkonnas mitmesuguse tegevusala ja profiiliga korraldajatelt ja asutuste juhtidelt, kas suviste festivalide-kontsertide korraldamise tingimused on arusaadavad ja seesama korraldajale mõeldud juhend õnnestunud, s.t kas nõuded on täidetavad ja kas nõuete täitmise korral on ka mõtet uksed avada.

Eva Saar, festivali „Jazzkaar“ produtsent-turundusjuht

COVID-19st tingitud käitumisjuhendilt kultuuriürituste korraldajatele on kontsertide ja muusikafestivalide eestvedajad oodanud ennekõike selget ja üheselt mõistetavat raamistikku. Keskmise üritusekorraldaja argipäev sisaldab suuresti probleemide mõistmist ja leidlike lahenduste väljapakkumist. Selle valdkonna tegijad on harjunud töötama piiratud ressurssidega ja oma loovust rakendades. Võimalikult konkreetseid juhiseid on valdkonna korraldajad väga oodanud, et sektor saaks võimaluse edasi tegutseda. Loomulikult on publiku, esinejate ja korraldajate tervis ka muusikaürituste eestvedajate prioriteet.

See juhend on varasemaga võrreldes palju mõistetavam, isegi leebem, kui oskasime oodata. Juhise koostamise ajal said oma ettepanekud esitada ka valdkonna esindajad ning need olid isegi konkreetsemad ja piiravamad. Mitmepäevaste ja eri kontserdipaikadega festivalidele on oluline, et ühe ürituse külastajate arvu vaadatakse kontserdipaikade ja päevade lõikes eraldi, nagu juhendis on selgelt välja toodud. Kontserdipaikadele on hea, et juhendis on käsitletud võimalust korraldada mitu üritust sama hoone eri osades. Üllatusena puudutab juhend ka telklate võimalikku kasutamist üritustel: see on vajalik, et vältida omaalgatuslike telklate tekkimist ning olukorraga kaasnevat kontrollimatust. Ajapiirang, et samas ruumis järjest toimuvate ürituste vahele peab jääma vähemalt üks tund puhastus- ja desinfitseerimistöödeks, tundub igati mõistlik. Arvatavasti lõpeb mõneks ajaks koostöö üle 65aastaste vabatahtlikega (riskigrupp). Eesti kultuuriruumis on see olnud just viimastel aastatel hoogu saanud suundumus, kuigi mujal maailmas juba ammu tavaline asi.

Juhendis nõutud ettevaatusabinõud tähendavad ürituste korraldajatele lisainvesteeringut ning sel moel jaksatakse korraldada kontserti või festivali korra või paar. Pikas perspektiivis ei ole juhendis esitatud nõudmiste täitmine finantsiliselt jätkusuutlik. Kui ruumis võib publikut olla 50% kohtade arvust ning sealjuures tuleb veel jälgida nõuet, et inimestel peab olema kaks meetrit vahet, siis on väga raske tulusid-kulusid nulli saada, sest teenuste eest (tehnika rent, turunduskulud, esinemistasud jne) tuleb maksta ka saali 50% täitumuse korral sama hinda.

Korraldajana tekib küsimus, millised on näitajad, mille alusel langetatakse COVID-19 põhjustatud olukorda leevendavaid otsuseid või karmistatakse piiranguid. Sooviksin juhendis näha sedagi, milliste haiguse leviku stsenaariumide puhul millised piirangud rakenduvad. Tahaksin teada, millal on võimalik terviseametil anda hinnang sügiseste ürituste korraldamise kohta.

Paljud korraldajad on teinud oma ürituste korraldamiseks kaks-kolm stsenaariumi, et oskaks uue haiguspuhangu korral kiirelt reageerida. Kiire reaktsioon on praeguses olukorras hädavajalik. Muutuste järel sörkijast teeb muutuste ellukutsuja just julgus teha oma tööd tavapärasest teistmoodi, viia ellu värskeid mõtteid ja kavatsusi ning arvestada sealjuures riiklike piirangutega. Nagu oleme praeguseks õppinud, et majandust ei saa täielikult seisma panna, nii ei saa ka kultuuri meie elust välja lülitada – see on meie identiteet, mille üle oleme uhked ja mida peame hoidma.

Aivar Sirelpuu,

Alexela kontserdimaja juhataja

Juhend on võrreldes selle eelmise versiooniga paljuski muutunud ning hea meel on tõdeda, et ka eraõiguslike korraldajate ja ürituste toimumiskohtade sisendit on kuulda võetud. Sisult on juhend mõistetav ja paljud küsimusi tekitanud vasturääkivused on nüüd selgemalt esitatud. Paraku ei anna see juhend põhjust taasavada kontserdisaale, sh Alexela kontserdimaja. Mitmed teatrijuhid on juba selgitanud, et praegu kehtivate reeglite rakendamisel on nii korraldajate kui ka fikseeritud istekohtadega kontserdi­majade ja -saalide tegevus majanduslikult täiesti mõttetu. Ja sisetingimustes mitte ainult juunikuust lubatud 100 külastaja, vaid ka juulikuust lubatud 500 külastaja puhul, kusjuures mõlemal puhul tuleb jälgida saali kuni 50% täitumust ja 2 + 2 reeglit.

Ilmselt ei suuda keegi statsionaarsete istekohtadega saalide puhul täita ka nõuet, et külastajad ei puutu kokku ei peaustest sisenedes, tualette kasutades ega kohvikute ja baaride järjekorras seistes. Seega, kultuuriüritused saavad toimuda alles siis, kui piirangud kaotatakse. Kuni selle hetkeni pole ei kontserdipaigal ega ka korraldajal sisetingimustes mingit mõtet üritust korraldada ega kontserdipaigal uksi avada. Meelelahutussektori praeguses niigi raskes olukorras on ilmselgelt liig loota, et kõik – rõhutan siinkohal, et suurem osa kultuurivaldkonna maksudest laekub just erasektorist ja enamik üritusi oma arvult ja piletite müügi koguselt tuleb just sealt – kontserdi- ja etenduspaigad ning korraldajad, kellele on selle juhendiga pandud suurim vastutus, investeerivad praegu otsustavalt, et reeglistikku täita. Seda raha lihtsalt pole.

Praegu on selge, et Alexela kontserdi­maja alustab hooaega septembrist (kui piirangud tühistatakse ja olukord on stabiliseerunud). Sellises lootuses ja ootuses elavad ka kõik meie partnerid, ürituste korraldajad. Koostöös korraldajatega on peaaegu kõik märtsist juuli lõpuni ära jäänud üritused üle viidud uutele kuupäevadele – sügistalve ja 2021. aastasse. Alexela kontserdimaja mahutab 1829 külastajat ja kui üritustele on ostetud rohkem kui 1500 piletit, on see praegu pandud kehtivate piirangute tõttu tõeliselt ebameeldivasse olukorda.

Tuleb tänulik olla, et see kriis tõi kultuuriministeeriumi ja mitme teise ametkonna teadmisse ka meelelahutussektori erakorraldajate igapäevase äri­tegevuse ja selle eripära. Loodan, et Eesti kultuuriministeerium on meie kõigi, nii pop-, rokk-, metal-, džäss- kui ka klassikalise muusika ministeerium.

Halvim, mis saab juhtuda, on just pikalt tähelepanuta jäänud, kuid kultuuriväljal suure panusega erasektori kontserdipaikade, ürituste korraldajate ja ka mitmesuguste tugiteenuste pakkujate kadumine meie praegu väga rikkalikust kultuuriruumist. Kindlasti peaks riik vaatama korra selle sektori maksumaksjate poole ja andma endast parima, et tagada selle jätkusuutlikkus ja säilitada oskusteave, ikka jätkuva töötukassa meetme ja võimalike lisatoetuste abil, võrdselt riiklike kultuuriasutustega. Veelgi enam, mõistes, et selliseid lubadusi on keeruline anda, tahavad kõik need sajad ja sajad inimesed ning mitmed kontserdipaigad teada, milline on pikem plaan, millal saab alustada.

Kristjan Hallik,

Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri direktor ja juhatuse liige

ERSO toimetab piirangute raames paindlikult juba kuu aega ja teeme ka edaspidi samamoodi. Rahvusvahelistes orkestrite ja festivalide võrgustikes on kuulda, et seis on sama ka igal pool mujal maailmas: olukord muutub iga nädalaga ja suuremas osas riikides on keeruline midagi pikalt ette ennustada. On riike, kus on samuti tehtud esimesed sammud tagasi ning siis kohe uuesti piiranguid karmistatud. Paindlikud ja kiired reageerijad on siiski oma tegevust jätkanud ja neil on pidevalt päevakorral plaan A, B, C ja võib-olla ka D. Kuna ka kõnealune juhend muutub tõenäoliselt veel korduvalt, siis ei hakka ma seda süvitsi analüüsima. Juhend on küllalt detailne ja jätab samal ajal ka mõistlikus mahus vabadust.

Kaie Tanner,

Eesti Kooriühingu tegevjuht, koorijuht

Avalike ürituste juhend on üldjoontes igati arusaadav. Suhteliselt suur vasturääkivus on ainult saali 50% täitumuse ja 2 + 2 reegli järgimise vahel, sest sõltuvalt sellest, kumma järgi rehkendada, on tulemus äärmiselt erinev.

Kui Estonia kontserdisaalis on ligi 900 kohta, siis võib esimese hooga mõelda, et sinna saab panna 450 inimest. Tegelikult vaatad vahehoidmisest lähtudes üle ja leiad, et kahemeetriste vahedega on võimalik saali lasta nii umbes 125 inimest (sealhulgas nii vaatajad, esinejad kui ka saaliteenindajad) … Siis vaatad uuesti juhendit, mille kohaselt võib statsionaarsete istekohtadega saalis välja müüa pool kohtadest – seega ikka 450. Siis mõtled, et kui tooli laius on 50 cm ja pileteid müüa üle ühe koha, on inimeste omavaheline kaugus neli korda väiksem kui kaks meetrit. Siis jälle üritad arvutada, et ehk tuleb enamik inimesi kontserdile vähemalt paarikaupa, kui mitte kogu perega – sel juhul tohivad nad kõrvuti istuda. Aga kuidas seda küll piletit müües ette uurida, kellega täpselt inimene kavatseb kontserdile tulla …?

Kui siseruumikontserdi korral on lubatud kuni 500 inimest, siis eeldab see 2 + 2 järgi umbes 2000 m² saali. Ei saa paraku öelda, et neid Eestis väga palju oleks. (Estonia kontserdisaali suurus näiteks on 500 m²). Seega pole õigupoolest selge, kus neid 500 inimesega siseruumikontserte ikkagi korraldada saab, kui 2 + 2 kehtib. Kui ei kehti, oleks kõik selge: kohtade arv saalis jagada kahega ja piletid müüki.

Ehk oleks lihtsam, kui juhendis oleks kirjas, mitu ruutmeetrit peab saalis olema inimese kohta, või kohtade ja ridade vahe meetrites, nagu on ära toodud mitmete teiste riikide juhendites. Peaasi et oleks üheselt arusaadav, mille järgi külastajate arvu arvestada.

Eesti reeglid on küllaltki liberaalsed. On mitmeid riike, kus just kooriproovid ja -kontserdid on keelatud sügiseni või isegi aasta lõpuni, või võib proovis osaleda lauljaid nii vähe, et enamik koore lihtsalt harjutada ei saagi (v.a häälerühmade kaupa). Meie juhendis pole koore eraldi käsitletud, ka esinejate lavale paigutamisel tuleb järgida vahehoidmise põhimõtet siis, kui see on võimalik.

Niisiis, Eestis kehtestatud nõuded on igati mõistlikud ning neid on võimalik täita. Kooriühingu juunikuine volikogu tuli üle kolida broneeritust tunduvalt suuremasse saali ja soovi korral saab seda jälgida ka internetist. Augustisse planeeritud koorikontsertidel tuleb meil jälgida saali lubatava publiku arvu ja muudest nõuetest kinnipidamist, kuid tööd saab teha.

Taavet Bristol,

festivali „I Land Sound“ korraldaja

Tingimuste paikaloksumine võttis aega, kuid nüüd on selgus majas. Kõik tekkinud küsimused oleme lahendanud ministeeriumide, terviseameti ja Saaremaa vallaga maikuu jooksul. Tingimuste mõistmisel tuli kasuks oma initsiatiiv: kui aktiivne olla, leitakse küsimustele vastus. Kindlasti võib iga tingimuse puhul arutleda selle ulatuse, eesmärgi ja otstarbekuse üle. Üritused toimuvad mitmesugustes kohtades ja kuigi iga korraldaja sooviks just talle sobivat reeglistikku, tuleb ka ametkonnast aru saada. Enamiku riikide otsuste taustal peab ka Eestis kuhugi piiri tõmbama.

Nõuded on täidetavad. Meie korraldame festivali ja teeme seda, millele oleme andnud oma südame. Paljude teiste puhul ei ole see aga võimalik, kui arvestada valdkondlikku spetsiifikat, mis eeldab inimeste tihedat koosolemist. Küsimus on hinnas, millega tingimused täidetakse. Kindlasti on enamiku ürituste tulem kahjum. Kõigi tulu väheneb mitu korda ja reeglite täitmine nõuab lisakulu. Kui maailmamajandus kukub eri arvestuste järgi 5–15%, siis meie valdkonnas on reeglite tõttu langus 50–100%. Siseruumides nelja ruutmeetri jätmine ühe inimese tarvis, istekohtade piiramine, väliüritustel telkide keelamine, tuhande inimese piiri seadmine ja teiste piirangute rakendamine on mõistetavad ja kahtlemata viirushaiguse leviku piiramiseks vajalikud meetmed. Olukorra tasakaalustamiseks oleks vaja juhtumipõhist riigi toetust, mis korvaks reeglite majandusliku mõju. Eesti kultuurielu nagu ka turism väärib palju suuremat tähelepanu ja loodame, et selleni ka kenasti jõutakse.

Kogu sektor peab kohanduma väga kiirelt. Mida suurem üritus, seda suurem ka kahju, samuti on pikem ja kulukam ettevalmistus. Terve aasta töö ja kulude mahakandmine on paratamatu ja praegu kõige rangemate tingimustega reguleeritud kultuurielu vajab reeglistiku ulatust ja majanduslikku kahju arvestavat tuge. Selles olukorras aitab korraldajate ja riigi jätkuv dialoog, ürituse suurust, fakte ja vajadusi arvestav koostöö.

Rauno Otsep,

Club Hollywoodi juhatuse liige

See juhend on küll hea algatus, aga tundub lähemal uurimisel olevat kokku klopsitud kiirustades ja pealiskaudselt. Nimelt sätestab juhend kõige muu kõrval korraldajate kohustuse tagada üritustel piisav vahekaugus nii külastajate kui ka teenindajate ja esinejate vahel. Vahet ei ole, kas 50 või 100 või 500 inimest – püsitoolideta ruumides või aladel ei ole turvalise vahekauguse tagamine tegelikult reaalne, kirjutatagu ette või lubagu korraldajad mida tahes, olgu see muusikabaar, festival või mõni suurem hall. Võimatust vahet hoida on viimastel nädalatel märganud kõik ja seda võinuksid juhendite loojad arvesse võtta. Praegu koostatud dokument on segane ja üldsõnaline, pole reaalsusega koos­kõlas ja on suuremas osas saalides kasutu. Peale selle tekitab segane käitumisjuhis ebaausat konkurentsi: mõnedel ettevõtetel (näiteks baarid, seal ei kontrolli vahehoidmist keegi) justkui pole vaja klientide käitumise pärast muret tunda, teised ei saa aga juba juhendist tulenevalt pidusid korraldada. Kuna suurem osa saalidest, kus saab muusikat esitada, on just väiksemad ruumid, on täpsed ja eluga kooskõlas juhised eluliselt vajalikud.

Aare Tammesalu,

kontserdikorraldaja ning Mustjala festivali ja kontserdisarja „Lossimuusika“ kunstiline juht

Kontserdielu taastamise seisukohalt on kõige tähtsam, et avalike ürituste korraldamise juhend on lõpuks valmis saanud. Nüüd on jälle võimalik plaane teha, üritada neid sobitada kehtiva reeglistikuga. Juhend on arusaadav ja selle tingimused täidetavad, kuid tuleb olla loominguline ja leida kiiresti praktilisi lahendusi. Mõned kunstilised ideed peavad kahjuks jääma ootama paremaid aegu.

Minul on valmimas Saaremaa Mustjala festivali uus kava, kuhu kavatsen sel aastal koostöös Estonian Record Productionsiga kaasata projekte festivalide „Klaaspärlimäng“ ja „Orient“ programmist. Rasketel aegadel ühendatakse jõud. Seda võiks tegelikult ka headel aegadel rohkem teha. Kontserdi­sari „Lossimuusika“ jätkub Kadriorus sügisel, uute kontserdikorralduse reeglite katsetamiseks teeme suvekontserdi 26. juulil, et hooaja alguseks paremini valmis olla.

Juhend on igal juhul samm õiges suunas ja annab muusikavaldkonnale pikalt oodatud raamistiku, kus tegutseda.

Tiiu Tamm,

Leigo järvemuusika festivali korraldaja ja loomekoosluse Birdname produtsent

Viimastel nädalatel on festivalide-kontsertide tingimuste osas palju selgunud, aga õhus on küsimusi, millele ei oska vastata kultuuriministeerium ega ka terviseamet. Kas suve lõpu poole saab piiranguid veelgi vähendada? Kuna ehku peale ei saa suurema riskiga üritusi korraldada, on paljud suurüritused ära jäetud. Samuti on korraldajatel õhus küsimused, mis saab siis, kui tuleb COVID-19 teine laine. Ei teata, kas 2 + 2 reegel kehtib ka sügisel. Kui sügisesse lükatud välja müüdud ürituse asendamisel tuleb järgida vahehoidmise reeglit, tähendab see lisaetenduse kulusid, projekti­korras korraldajatele ka saali ja tehnika renti.

Juhend on põhimõtteliselt selge, küll aga on küsitav selle täitmine. Kuidas ikkagi vältida tuhande inimese kokkupuutumist kontserdi- ja teenindusaladel? Eriti küsitav on kokkupuute vältimine nn liikumisradadel. Istumisalal saab toolid paigutada kahemeetriste vahedega, samuti saab teha eraldi liikumisrajad toitlustusalale ja tualettide juurde, aga seda, mis hetkel otsustavad inimesed tõusta ja liikumisrajale suunduda, me jälgida ei suuda. See nõuaks iga rea otsa turvamehe paigutamist, mis tähendaks väga suurt turvameeskonda ja tõenäoliselt kahjustaks selline reguleerimine ka kunstielamust. Tuleb lihtsalt publikut juhendada ja loota, et käitutakse vastutustundlikult. See tähendab, et väiksemaid kontserte saab teha, suuri mitte. Suures saalis 50% nõudega kontserdi- või teatrietenduse korraldamine ei ole lisatoetuseta kindlasti mõistlik.

Leigo järvemuusika festivali mõjutab reeglistik vähem, kuna selle üritused toimuvad väga suurel territooriumil vabas õhus. Pigem on halvasti mõjunud pikk teadmatuse aeg ning turismigruppide ärakukkumine.

Kõige kurvem on olukord teatri- ja kontserdimajadele. Segadust tekitab see, et bussis, poejärjekorras ja tänaval näeme palju üksteise seljas trügivaid inimesi, aga teatris ei lubata inimestel kõrvuti istuda. Tundub, et teatri- ja kontserdimajas saab 2 + 2 reegli täitmist paremini jälgida: võtame toolid vahelt ära ja ongi korras. Arvan, et kui eesmärk on distantsi hoida, siis teatri- ja kontserdimajad on palju väiksema riskiga kohad kui näiteks kohvikud ja poed. Teatri- ja kontserdimajade õhkkond on niikuinii viisakam ja vaos­hoitum, hoitakse meeldivat distantsi. Seega loodan väga, et lähitulevikus vaadatakse kultuuri­ürituste reeglid uuesti üle.

* Merilin Pärli, Madala nakatumise jätkudes võivad 2+2 piirangud suve jooksul kaduda. – ERR 2. VI 2020.