Noored talendid

Nele-Eva Steinfeld

Mari Polli ja Mihkel Polli kontserdi raskuskese näis viiuldaja õlgadele nihkuvat. Kontserdisarjas „Noored talendid” toimus eelmise nädala teisipäeval Estonia kontserdisaalis kammermuusikaõhtu, kus astusid üles viiuldaja Mari Poll ning pianist Mihkel Poll. Muusikutest õde-venda on noorusele vaatamata silma jäänud oma mitmesuguste saavutustega.

Mihkel Polli käekäiguga on klaverimuusika huvilised kindlasti kursis ning lisaks kodumaistele konkursivõitudele on tema „kontol” ka esikohad Rina Sala Gallo nimeliselt pianistide konkursilt Itaalias (2004) ja XX Ferroli rahvusvaheliselt pianistide konkursilt Hispaanias (2006). Mõlema muusiku esimeseks õppeasutuseks oli Nõmme muusikakool, millele järgnesid õpingud Tallinna muusikakeskkoolis. Mihkel Polli juhendab hetkel EMTAs professor Ivari Ilja. Mari Polli haridustee jätkus Manchesteris Chetham’s School of Music’is professor Jan Repko viiuliklassis ning saabuvast sügisest jätkab ta õpinguid sama õppejõu juures Londonis Royal College of Music’is. Ka Mari Pollil on mitmeid vabariiklikke ja rahvusvahelisi konkursipreemiaid.

Kuigi tegemist oli duoõhtuga, näis kontserdi raskuskese kahe sooloteose esitamise tõttu viiuldaja õlgadele nihkuvat. Esimesena tuleks siinkohal märkida Johann Sebastian Bachi (1685–1750) Sonaadi sooloviiulile a-moll BWV 1003 ettekannet. Seda, millise teosega on tegemist, mõistab ilmselt iga haritud muusik või muusikahuviline. Neljaosalise soolosonaadi proovikiviks (ja enamasti ka suurimaks komistuskiviks, paraku) on teose teine osa – 289 takti pikkune fuuga, mis on sellisena Bachi loomingus tõenäoliselt üks pikemaid.

Sonaadi mõtestatud ettekande võtmeks on võime viiulil polüfooniliselt mõelda, eesmärgiga äratada ellu erinevad hääled ja rütmistruktuur, säilitades teksti keerukusele vaatamata kõlalise kerguse. Mari Polli ettekanne toetus korralikult rajatud viiulimängu-oskuste baasile, esinejast õhkus kindlust ja head kontrollivõimet. Fuuga akordides nappis kohati ehk kiirete harmooniamuutuste registreerimiseks vajalikku helistikutunnetust. Teine kontserdil kõlanud sooloteos, Hollandi helilooja Caroline Ansinki „Capriccio” sooloviiulile oli esitatud samuti kindla üleolekuga.

Ludwig van Beethoveni (1770–1827) Sonaat viiulile ja klaverile nr 4 a-moll paistis silma tasakaalustatud kõlavahekordade poolest, mis andis tunnistust muusikute heast ansamblitunnetusest. Ei kardetud kiiret tempot (Presto), mida nõuab juba teose esimene osa, kuid ei liialdatud õigustatult aeglusega teose teises osas (Andante scherzoso, piu allegretto). Esitus oli tehniliselt nauditav, sest mõlema muusiku pillivaldamine on oskuslik. Põhjalik süvenemine muusikaliste kujundite sümboolika ja rütmiliste seoste maailma võimaldaks noortel kõrge tasemega instrumentalistidel pakutud esitust aga veelgi avardada.

Arnold Schönbergi (1874–1951) „Fantaasia” viiulile klaveri saatega op. 47 on helilooja viimane kammerteos. Jällegi on esiplaanil viiul, mida kinnitab lisaks muusikalise mõtte toimimisele asjaolu, et heliloojal valmis esmalt viiuli- ja alles seejärel klaveripartii. Schönbergi helitöö suurim raskus on sellesse kätketud sisu inimlikult arusaadavaks mängimine. Lisaks veel fantaasia vormiomapära, mis seisneb arhitektoonilise ettekirjutuse ja (näilise) vabaduse vastandamises. Nende ülesannete õnnestumine lisaks äramängimisele oleks lausa ideaal, ent samas on ka teisi võimalusi. Pollide ettekandes oli tunda head ansamblilist dialoogi ja erksat karakterite vaheldumist. Kuigi pianist näib olevat saatja rollis, on tema ülesandeks siiski laia ja kindla aluspõhja tekitamine, mis laseks viiuldajal muusikalist materjali vabalt ja sisukalt arendada. Ning need kvaliteedid on Mihkel Pollil kahtlemata olemas.

Claude Debussy (1862–1918) palaga „Clair de lune”, mille on klaverile ja viiulile seadnud Fritz Kreisler, juhiti kuulajad saksa ja austria muusika lainelt prantslaslikku kõlamaailma. Järgnenud Francis Poulenci (1899–1963) Sonaat viiulile ja klaverile, mille õnnestumiseks on tarvis eriliselt võimekat viiuldajat, oli esitatud kujundlikult ja veenvalt. Eredaimateks hetkedeks olid meloodilised kõrvalteemad esimesest ja kolmandast osast nii pianistilt kui viiuldajalt, mis tekitasid ilusa kõlalise atmosfääri. Viiulihääl kandus avaralt saali tagumistessegi nurkadesse ja pani tähelepanelikult kuulama, tekitades ühtlasi soovi teada saada, millistel radadel on noored talendid paari, viie või kümne aasta pärast.