Õhtu rannal Pärnus

Meie kontserdielus on olnud suur tühimik – eesti levimuusika klassika ja sellel muusikal on rohkearvuline publik, kes naudib eestikeelset kõrgprofessionaalset loomingut samaväärses ettekandes.

TOOMAS VELMET

Tallinna Linnateatri kontsert-lavastus „Õhtu rannal. Valter Ojakäär 100“ 9. XII Pärnu kontserdimajas (esietendus 20. XI Salme kultuurikeskuses). Lavastaja, muusikajuht ja vahetekstide autor Riina Roose, dirigent Rasmus Puur, arranžeerijad Jaak Jürisson, Rasmus Puur ja Tõnis Kõrvits, toonmeister Tanel Klesment, heliinsener David Kaljurand, tantsuseadete autor Eve Mutso, kunstnik Kristjan Suits, kostüümikunstnik Anu Konze, valguskunstnik Emil Kallas, produtsent Jüri Leiten. Solistid Hele Kõrve, Sandra Uusberg, Evelin Võigemast, Andero Ermel, Indrek Ojari, Rain Simmul, Mart Toome ja Kaspar Velberg. Kaastegevad Maria Luisk, Kristi Volmer, Meelis Vind või Marten Altrov, Jüri Leiten, Jaak Jürisson, Peedu Kass, Eno Kollom ja VHK keelpilliorkester.

Tubli viiskümmend aastat tagasi sõitsin Pärnust liinibussiga Tallinna. Bussi sisenes Valter Ojakäär ja istus rõõmsa naeratusega minu kõrvale sõnades, et „just mõtlesin, peaks mõni tuttav olema, siis läheb sõit kiiremini“. Valter võttis üles teema, kuidas ikkagi need šlaagrid kujunevad. Tollal ei olnud käibel terminit „hitt“ ja „levilaulu“ polnud Valter veel käibele lasknud. Minu provokatsioonile, et „Õhtu rannal“ autorile peaks see selge olema, pahvatas Ojakäär nakatavalt naerma ja vastas, et just selle laulu pärast ei olegi: kuna see olevat algaja pilli­mehe 1946. aastal oskamatult kirjutatud katsetus, aga on autorile ootamatult saavutanud suure populaarsuse. Vastab tõele, sest laul on püsinud paljude esitajate repertuaaris ja nende seas on ka instrumentalistid, näiteks imeilusa tooniga trombonist German Pekarevski Eesti Raadio estraadiorkestrist.

23aastase Ojakääru loodud nii tekst kui viis „Õhtu rannal“ on tõepoolest (EMIKi andmetel) esimene dateeritud laul autori teoste nimistus. Selleks ajaks oli Ojakäär õppinud klarnetit Pärnu muusikakoolis (1940-1941) ja Tallinna konservatooriumis (1942-1943), aga konservatooriumi õpinguid ei arvestatud järgmise okupatsiooni ajal. Nõnda sai ta Mart Saare juurde kompositsiooni studeerima alles teisel katsel ja lõpetas 1956. aastal Heino Elleri juures.

Vastuseks minu küsimusele, et milles siis selle laulu loominguline oskamatus seisneb, kostis jälle Valteri nakatav naer ja järgnes selgitus: „Mõtle ise, kes veel võiks olla nii loll, et alustab laulu kolmelöögilise pika noodiga ja see kestab õ-tähel ja lõpeb h-ga. Lauldes kõlab see nii: „õ-õ-õh“ ja siis alles „tu“.“ Pakkusin, et võiks laulda saare murdes, sest ö on ju lauldavam kui õ. See selleks, leppisime kokku, et see pikk noot on fraasi seisukohast oluline ja et meloodia kõrvu jääks, peabki väike kiiks ka olema ning see kõik on tingitud instrumentaalsest mõtlemisest.

Olgu see meeldiv mälestus sissejuhatuseks 9. detsembril Pärnu kontserdimajas toimunud Tallinna Linnateatri kontsertlavastuse „Õhtu rannal. Valter Ojakäär 100“ arvustusele. Nagu ühel korralikul lavastusel, oli ka sellel rohkearvuline tegijate grupp (kümme) pluss etenduse juht. Selgus tõsiasi, et kui tahad laitmatult, s.t professionaalselt lavastatud kontserti, siis nii peabki olema. Soliste kaheksa ja orkester Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) keelpilli­orkester (pluss neli puhkpilli), dirigent Rasmus Puur ja väike bänd: bass – Peedu Kass, trumm – Eno Kollom, klaver ja arranžeering – Jaak Jürisson.

Suur keelpillikoosseis (26 mängijat) andis orkestratsioonidele eriliselt meeldiva ja sobiva kõla, mis ka kontserti iseloomustavana meelde jäi. Seepärast tuleb eriliselt alla kriipsutada arranžeerijate kõrgprofessionaalsust. Peale põhitegija Jaak Jürissoni oli laulu „See pole see“ seadja Tõnis Kõrvits ja kahe Mart Saare koorilaulu oli keelpillidele seadnud Rasmus Puur. Seadet on kindlasti vaja eraldi rõhutada, sest siin avaldub Puuri eriline anne. Koorilaulude seaded keelpillidele ja mis ta on saavutanud ses valdkonnas VHK õpilasorkestriga, on sulaselge kõrgtase. Üks on kindel: Mart Saare „Põhjavaimu“ eelistan nüüd kuulata keelpillidega, mitte kooriga. Kavalehel oli lisaks nimetatutele veel ära toodud Linnateatri töörühm: lavastusjuhid Mart Saar ja kt Pärtel Tall, etendusteenistuse juht Marti Tärn, dekoratsioonid: seitse inimest, kostüümid: seitse, heli: viis, valgus: kuus, video: üks, rekvisiidid: neli, grimm: viis ja lava: kümme inimest. Ikkagi teater. Kõik see koos teenis eesmärki. Nii ladusat etendust olen harva näinud, kontserdist rääkimata.

Alustame algusest. Kontsertlavastus algas nimilooga 1946. aastast, aga üldse mitte „õ-õ-õh-iga“, vaid laulu mõnusa orkestriseadega. Kohe oli selge, et orkester on „vau“, puhkpillisolistid ekstraklass: klarnet-saksofon: Meelis Vind, trompet: Jüri Leiten, oboe: Kristi Volmer ja flööt: Maria Luisk. Meelis Vind teenis kohe oma improvisatsiooniga aplausi. Teoseid sidusid ja selgitasid vahetekstid, mille autor on loomulikult kontserdi muusikajuht Riina Roose. Tekstid andsid hädavajalikku informatsiooni meie levimuusika tipptegija Ojakääru elust ja loomingust – me ainult arvame, et teame temast kõike.

Järgnes „See on mu laul“ Indrek Ojarilt ja „See pole see“ Sandra Uusbergi esituses. Olen alati imetlenud Linnateatri näitlejate laulumeisterlikkust ega väsi seda tegemast ka nüüd. Ehk võib koguni öelda – Riina Roose koolkond. Seejärel oli käes ooperivoor. Ojakäär on loonud ooperi A. H. Tammsaare näidendi „Kuningal on külm“ põhjal Ain Kaalepi libretole ja see nägi ilmavalgust 1967. aastal Vanemuise teatris Epp Kaidu lavastatuna. Sel kontserdil oli ooper esindatud kahe numbriga: esiteks kuninga, narri ja Angela trio (Andero Ermeli, Indrek Ojari ja Hele Kõrve esituses) ja siis nuhkide koor (Ermeli, Ojari, Kõrve, Evelin Võigemasti ja Mart Toome esituses). Neid ooperinumbreid kuulates tekkis ainuvõimalik mõte: on aeg võtta see Linnateatri mängukavva, helilooja ja libretist väärivad uuslavastust ja miks ei või Linnateatri kavas olla eesti ooper, kui seal on selline talendiküllus. Jään ootama. Samast 1967. aastast kõlas veel „Olematu laul“ tookord 20aastase Leelo Tungla sõnadele Hele Kõrve meelde­jäävas esituses.

Kontsertlavastuse esimese poole lõpetas lauluplokk Valter Ojakääru põnevate kaasaegsete varajasest loomingust: organisti ja koorijuhi, Estonia ooperi pikaajalise koormeistri Tiiu Targama (1907–1994) 1930. aastatest pärit „Sügise mõtted“ (tekst Sergius Lipp, 1894–1942) Andero Ermeli esituses, Raimond Valgre „Suudlus kuuvalgel“ (1935) kellegi A. Kempe sõnadele (selgus, et tegu on hoopis Valter Ojakääru tekstiga) Rain Simmuli esituses ja veel ea- ja mõttekaaslase Ülo Raudmäe „Väike tüdruk“ Mart Toome esituses. Kontserdipoole lõpetasid kaks koorilaulu VHK keelpillide esituses: kõlasid Ojakääru kompositsiooni­professori Mart Saare teosed „Põhjavaim“ (1910) ja „Jaan läheb jaanitulele“ (1926). Siinkohal kõik komplimendid Rasmus Puurile: see, mida ta on teinud VHK keelpilliorkestriga, on müstiline ja fantastika. Saare „Põhjavaimu“ esitus oli minu arvates kontserdi tipphetk ja publiku aplaus kinnitas mu veendumust.

Kontsertlavastuse teine pool jätkus VHK keelpilliorkestriga ja Ojakääru teise professori Heino Elleri „Kodumaise viisiga“ ning neljase plokiga Ojakääru kolleegidelt – nendelt, kes on jätnud kustumatu jälje eesti levimuusika ajalukku. Alustuseks Boris Kõrveri laul „Ebatruudus“ aastast 1937 (esitaja Kaspar Velberg), järgnes Uno Naissoo populaarne „Märtsis algas mai“, mis sai superesituse ansamblilt Andero Ermel, Mart Toome, Indrek Ojari ja Rain Simmul. Evelin Võigemast lisas Arne Oidi laulu „Ma olen su pilk“ ja siis tuli Ojakääru sõbra Erich Kõlari üllatus aastast 1944 – „Nukker eesel“ Hele Kõrve, Sandra Uusbergi ja Andero Ermeli ettekandes. Jääb üle ainult üllatunult suud maigutada, milliseid pärleid on kontserdi muusikajuht päevavalgele toonud.

Kuni kontserdi lõpuni kõlasid Ojakääru laulud, mille sõnad pärinevad Leelo Tunglalt. Nende koostöö sai alguse 1966. aastal ja jäi kestma pikaks ajaks. Plokk tipnes 1966. aastal loodud tõelise hitiga „Oma laulu ei leia ma üles“ (sõnad 19aastaselt Leelolt) ja see oli ka kogu kontserdi üks tipphetki – laul kõlas Hele Kõrve, Sandra Uusbergi, Evelin Võigemasti, Mart Toome ja Kaspar Velbergi meisterlikus esituses. Sellele olid eelnenud veel Leelo Tungla tekstidele loodud „Sõit pilvelaeval“ Mart Toome, „Laul laulust“ Mart Toome ja Indrek Ojari ning „Mu ema“ Hele Kõrve esituses.

Kontrastiks tuli ettekandele instrumentaalne „Liikumises (Enne tarvitamist loksutada)“, mis siinses seades oli värvitud ka vokaaliga – Hele Kõrve, Sandra Uusberg, Evelin Võigemast, Mart Toome ja Kaspar Velberg. Teose pealkirja on Valter Ojakäär seletanud nii: „Instrumentaalteoste pealkirjadega on alati üks suur jama, vot ei oska neid pealkirjastada, ei tule kohe ühtegi mõtet. Lugu ammu valmis, aga pealkirja pole. Kuna lugu sai üsna tempokas, panin „Liikumises“ – ei meeldinud. Lisaks piinas veel köha ka. Laual oli miski köhamikstuuri pudel ja äkki vaatan, seal ka loo pealkiri „Enne tarvitamist loksutada“, panin selle kah igaks juhuks.“ Vot nii sünnivad surematud teosed.

Rain Simmul esitas laulu „Veel, kordki veel“ ja järgnes kontserdi apoteoos – veel kord „Õhtu rannal“, aga nüüd koos orkestri ja kõigi solistidega. Publik seisis püsti ja aplaus oli tormiline.

Meie kontserdielus on olnud suur tühimik, mille on aeg-ajalt täitnud Riina Roose ja Linnateatri laulvad näitlejad. See tühimik on eesti levimuusika klassika ja sellel muusikal on rohkearvuline publik, kes naudib eestikeelset kõrgprofessionaalset loomingut samaväärses ettekandes. Kontsert oli tõeline etendus, kus paistsid silma lavakujundus, kostüümid, laitmatu liikumine, kunstnikutöö (Kristjan Suits), heli (Tanel Klesment) ja valgus (Emil Kallas).

Kõige suuremad kiidusõnad ja tänud aga sulle, Riina. Palju-palju Roose!