Ooperi „Crisis“ järelmõtteid

„Crisis“ on hea mitmekihiline tükk, kust igaüks leiab midagi äratuntavat ning mis pakub ka ooperivõõrastajale positiivse elamuse.

IRIS OJA

Ooper „Crisis“ 4. (esietendus) ja 5. VIII Birgitta festivalil Pirita kloostri varemetes. Helilooja Timo Steiner, libretist Andri Luup, muusikajuht ja dirigent Tõnu Kaljuste, lavastaja Veiko Tubin, kunstnik Kristjan Suits. Osalesid Tamar Nugis (Barichello), Raiko Raalik (Orachello), Iris Oja (Madonna) , Maria Listra (Unadonna), Heldur Harry Põlda (Bambino) ja Tallinna Kammerorkester.

Miks ma seda endale ometi teen?! Nii küsin iga kord, kui leian end järjekordse katsumuse kannul oma mugavustsoonist nii kaugel väljas olevat, et sisemine tasakaal kipub täielikult kaduma. Aga ma tean ka vastust: just seesugune olukord näpistab mind ärkvele ja sunnib tegudele, mis mind ennast tõenäoliselt kõige rohkem üllatavad. Ma ei suuda öelda katsumusele ei, sest mida pöörasem ja raskem see on, seda rohkem tunnen end arenevat. Olen õppimissõltlane. Sellegipoolest on momente, enamasti mõni päev (või tund) enne publiku ette astumist, mil teen endale südamest etteheiteid, et olen end sellisesse olukorda pannud.

Minu seekordne roll uues eestikeelses koomilises ooperis „Crisis“, mis esietendus Birgitta festivalil, oli minu mugavustsoonist ikka väga kaugel. Loomulikult on igas tegelases suurem või väiksem osa näitlejast endast, aga minu kehastatud Madonna on mu seniste rollide hulgas vist esimene, kes mulle päriselt sümpaatseks ei saanudki. Võib-olla kõige raskem oli leida eneses noore wannabe-popstaari enesekindlust, ambitsioonikust ja edevust, kuna ise olen pigem kahtlev ja häbelik.

Muidugi aitab iga tegelaskuju kujunemisele kaasa grimm ja kostüüm – ja kunstnik Kristjan Suits tuli siin eriti lahkelt appi. Sama kaugel, nagu on Madonna loomus minu omast, oli ka tema roosavahune kleit ja juukselehv ning ülipikad küüned, mida kõike sain rollis väga edukalt (ehkki mitte raskusteta) kasutada. Parim abimees oli aga paar ülikõrgeid platvormkingi, mida oleksin isegi nautinud, kui mul poleks ühe põlvega probleeme olnud. Sellegipoolest, kogu Madonna-look koos roosade sulgedest ripsmete ja valgeks lakitud hammastega oli tegelase loomisel väga heaks toeks.

Kahtlused muidugi jäid, ja jäävadki. Lavastaja Veiko Tubin on nii erinev mind kunagi ammu traumeerinud „lõhkuvatest“ lavastajatest, kes millegipärast tunnevad vajadust inimest hävitada, et siis tegelane ise üles ehitada. Ma ei mõista seda mõtteviisi: mis kasu on näitlejast, kes on laval katki ja kaotanud viimsegi eneseusu? Tubin on täiesti teistsugune: ta julgustab alati pakkuma rohkem, tema kommentaarid on vaid kergelt suunavad ja esitatud alati austusega näitleja vastu. Küllap vaid tänu tema rahulikule meelele ja kindlale toetusele suutsin lõpuks ka ise hakata end usaldama ja end oma peas sedavõrd vabaks lasta. Ilmselt ei ole ka lavastajal lihtne näitlejaile nii palju vabadust anda, kui Tubin meile andis, aga nagu ta ise ütles, ei oleks ta iial tulnud selliste detailsete lahenduste peale, nagu meie oma vabaduses pakkusime. Vabadusega kaasneb ju ka vastutus.

Võime arutleda, kellele sellist ooperit vaja on – mehe keskeakriisist rääkivat eestikeelset naljatükki. Kas näiteks itaaliakeelsena ei võiks see maailmas laiemalt levida? Mina olen veendunud, et niikaua kui me oma keeles uudisloomingut esitame, jääb meie kultuur ellu. Kõike ei pea alati välisturule suunama, maailm on muukeelset repertuaari täis.

Millest „Crisis“ räägib? See oleks justkui täiesti üheselt selge, aga õigupoolest leian sealt palju teemasid: armastus, ambitsioonid, andestus … Me ju teame, mida me valesti teeme, ja tegelikult on iseendale andestamine kõige raskem, nagu ka enese armastamine. Kui palju võib endast ära anda, et ise veel alles jääda … Ma olen sääraseid shakespeare’ilikke komöödiaid, nagu on paljud ooperid, alati tajunud pigem tragöödiatena. Võib-olla just seetõttu ei haakunud ma kuidagi optimistliku lõpukooriga, sest enne seda toimunu oli päriselt kurb. Minu meelest võinuks ooper lõppedagi dekoratsioonide allakukkumisega, aga mõistan, et osaline ei saa päriselt kunagi vaadata tükki publiku pilguga, terviklikult.

Mul ei jätku lihtsalt sõnu, et oma kolleege tänada. „Olen vaimustuses,“ nagu ütleb Barichello. Mul on alati kahju, kui väga head lauljad hakkavad oma rolle tehes nii hoolega näitlema, et unustavad korralikult laulda, ent nende võimed ei luba ka korralikult näidelda. „Crisis’e“ solistid on seevastu täiesti omaette klass, uskumatult võimekad nii lauljate kui näitlejatena. Juba esimestes proovides laulsid kõik suurepäraselt, kuid kogenud ooperilauljatena said nad rolli kasvades ainult paremaks.

Orachello on üks neid tänamatult keerulisi osi, kus tegelane peab kõike ühendama, tüki sisse ja välja juhatama ning kõige lõpus aaria laulma. Erinevalt teistest on see karakter märksa vähem reljeefne ja ühendab endas justkui mitu tüüpi, mis teeb sellest lisaks tehnilistele raskustele ooperi komplitseerituima rolli. Raiko Raalik leidis justkui mängleva kergusega oma tegelase iseloomu nii kehakeeles kui ka häälevärvides. Raalikul on ilus mahlakas sooja tooni ja hea ulatusega hääl, ta valdab oskuslikult eri tehnikaid ja tämbreid. Eriti sisukalt ja vokaalselt meisterlikult mõjus tema viimane aaria.

Bambinot kehastanud Heldur Harry Põlda partii võimaldas tal näidata nii oma hääle madalat kui ka kõrget otsa, mis on mõlemad võrdselt vägevad. Olen heade ülemiste nootidega tenoreid kuulnud küll, aga kui Põlda ühes esimestest proovidest kogu Barichello partii usutavalt noodist ära laulis, avaldas just tema madala registri võimekus mulle vaat et enamgi muljet. Lavastuses kasutas ta seda suurepäraselt ära kohas, kus Bambino laulab: „Ma ei taha kunagi baritoniks saada, mitte kunagi.“ Ta alustab seal madalas registris baritonitämbriga, värvides ülespoole tõustes tipunoodid ülimalt tenorlikuks. Põlda „Mikrorajoonide“ aaria oli kõigis proovides vokaalselt stabiilne elamus ning tema viimane „Haual loen palveid“ puudutas oma siiruses väga.

Unadonna Maria Listra on rolli väga sügavuti läbi mõtlev näitleja, kellelt on palju õppida. Igal tema tegevusel on taust. Neile, kes lavastust nägid, võin öelda, et esimese vaatuse lõpus otsustas ta, et tuleb trepist üles nagu Barichello ettekujutus tema eksnaisest. Beat that! Imetlusväärne on ka Listra häälekasutus, mis on samuti rolli teenistuses: esimeses vaatuses saab publik kuulda „vanemat daami“, nagu Madonna teda nimetab, teise vaatuse lõpus aga kõlab ta kui ehtne Disney printsess. Kõige kaunimad on tema õhulised, kandvad ja tundlikud piano’d.

Peategelast Barichellot kehastanud Tamar Nugise tunnustamiseks jääb aga tõesti sõnadest väheks. Hea meel oli kuulda dirigent Tõnu Kaljustet esietendusejärgsel peol härra Nugist tänamas sõnadega, milliseid ma ei ole teda eales kuulnud kasutamas. Kaljuste sõnul ei ole ta sellise töökuse, valmisoleku ja professionaalsusega kogu oma elu jooksul kokku puutunud.

Peaosalise leidmisele kulus aega, algsed plaanid ajapikku muutusid, nii et Nugiseni jõudis materjal vaevalt kaks kuud enne etendust. Kui me kolm nädalat enne esietendust lavastusproovidega alustasime, oli tal roll täiesti omandatud. Mitte lihtsalt, et materjal oli peas, vaid Barichello oli juba sündinud. Peale selle laulis ja näitles ta kõikides proovides täielikult, peaaegu midagi markeerimata ja end ka füüsiliselt säästmata.

Muidugi arenes ja muutus prooviperioodi jooksul ka Barichello. Mustpeade majas lavastusproove jälgides sain Tamari laulmisest mitu suurt elamust. Näiteks, kui Barichello hakkas infarkti saama ja hüüdis appi, oli see vokaalselt nii rikas, nii sisukas, nii sügavalt puudutav … Või hetk, kui Barichello tunnistas Orachellole: „Kas sa arvad, et ma ei näe, et olen narr …“ – Tamari hääl sisaldas ideaalse vahekorra enesepila ja meeleheidet. Barichello viimane aaria „Mu hääl on nii inetu, on kähe …“ kõlas alati südamest kaasahaaravalt, kindlasti mõjutas seda ka etenduse lõpu tegelik väsimus. Kõige rohkem vapustas mind üks proov, kus Tamar laulis Barichello suremise a cappella osa tõsiselt ja lihtsalt – see mõjus oma siiruses ääretult liigutavalt.

Kui olen tükiga tihedalt seotud, ei oska ma kriitiliselt kommenteerida muusikat või libretot ega ka kogu lavastust. Fakt on, et selles ooperis on mitu väga hästi lauldavat numbrit, mida on üldiselt nüüdismuusikas vähe. Loodetavasti esitavad tulevikus lauluõpilased selle teose aariaid ka oma eksamitel. Madonnal, kes „on popmuusik ja laulab teistmoodi“ (nagu ütleb Orachello), on sellist näitamismaterjali vahest kõige vähem, ehkki mõnes kohas saab ka tema korraks häälel kõlada lasta. Õnneks oli helilooja Steiner nõus partituuri pisut kohandama, kui osatäitjad olid teada. Samuti oli ta rahumeeli nõus päris mitme kärpega, mida tüki ajaraamidesse mahutamise huvides ette pandi.

Ilmselgelt ei ole ooperimuusika kammerorkestri spetsiifiline materjal, eriti teoses, mis suures osas parodeerib ammukirjutatud banaalsevõitu ooperi­klišeesid. Tallinna Kammerorkestril on selle aasta Birgitta festivalil olnud väga karm töökoormus, mis võib-olla selgitab, miks orkestri koosseisus oli harjumatult palju asendajaid, ka löökpillimängijaid oli väga keerukas leida. Teisest küljest on kindlasti väga arendav, kui noored ja vähese töökogemusega mängijad saavad orkestris proffide kõrval kogemusi omandada.

Ka dirigent Tõnu Kaljuste on olnud ääretult hõivatud. Ega tal meie ohjamisega kerge saanud olla, aga ta oli tõesti väga kannatlik, toetav ja tunnustav. Pirita kloostrimüüride vahele lavale pääsesime alles kolm päeva enne kontrolletendust, varem olime kaks nädalat Mustpeade proovisaalis pianist Siim Selise ja dirigendi assistendi Mai Simsoniga püüdnud tempod ja liikumised omavahel klappima saada. Kuigi Pirital olid mõõtkavad pisut teised ning üks ja teine nõudis kohanemist, on nii lühikese ettevalmistusega võimalik lavastus välja tuua siiski ainult juhul, kui kõik tõesti üksteist usaldavad ja toetavad.

See, et Birgitta festival on Kaljuste eesistumise ajal tellinud kaks uut eesti ooperit, pälvib minu suurima austuse. Eesti on väike ja selleks et meil oleks oma suurendatud kaitsekulutustega ka midagi kaitsta, on meie kultuuri igakülgne toetamine kõige olulisem. Jah, Exceli tabel ei ütle, et see oleks mõistlik tegevus, aga inimene peab nägema kaugemale kui sheet 1.

Ma loodan, et „Crisis“ tuleb veel kunagi lavale. Usun, et see on hea mitme­kihiline tükk, kust igaüks leiab midagi äratuntavat ja mis pakub ka ooperivõõrastajale positiivse elamuse. Üldse oleks mõistlik ressursikasutus meie oma oopereid repertuaaris hoida: nii „Lalli“ kui ka „Crisis“ võiksid ikka vähemalt iga paari aasta järel taas kõlada. Muidugi on ka teiste maade ooperitega tore kursis olla, aga ennekõike võiksime tutvustada, tunnustada ja toetada oma kultuuri. Meie heliloojatel ja libretistidel on ideid! Isegi kui kõik neist ei ole kellegi meelest geniaalsed, ei saa ju võimalust andmata areneda keegi – ei heliloojad, lauljad ega publik.