Oratoorium „Messias” meil ja mujal

Marju Riisikamp

Georg Friedrich Händeli oratoorium „Messias”(„Messiah”): Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK), Tallinna Kammerorkester (TK O), solistid Sophie Daneman (sopran), Clare Wilkinson (metsosopran), Thomas Walker (tenor) ja Uku Joller (bass), dirigent Daniel Reuss. 21. XII Türil kultuurikeskuse saalis.  Händeli oratoorium esitati mullu, nagu ikka jõulude eel, kahel õhtul. Kiriku akustikast olid korraldajad sedakorda loobunud, esituskohtadeks Türi kultuurikeskuse ja järgmisel õhtul Estonia kontserdisaal. Selline valik polnud sugugi meelevaldne, vaid ajaloo seisukohast igati paslik. Toimus ju teose esmaesitus 1742.  aastal Dublinis noodipoe omaniku Neili privaatses saalis, millele järgnes esitus Londoni Covent Gardeni teatrisaali miljöös. Aadelkonna asemel oli teose n-ö tarbijaks saanud poliitiliselt ärkav kodanlus ja ligipääs sinna oli olemas kõigil ühiskonnakihtidel.    

Piletite kõrge hind seadis ometi üsna selged piirid ja kuulajaiks osutusid esmajoones heal järjel intellektuaalid. Aja jooksul kujunesid Londoni oratooriumiõhtud  kodanlaste kultuurielu tähtsaks sündmusteks, muutudes ühtlasi rahva antiabsolutistlike ideaalide häälekandjaks. Ajastu määravamaid žanre oli toona loomulikult ooper ning vaieldamatu oli selle mõju ka oratooriumile. Ekspansiivsus ja oraatorlik alge oli sama intensiivne ka vaimuliku tekstiga teostes. Puritaanlikult puhtaks kirikumuusikaks võiks ehk Händeli puhul nimetada vaid tema hümne (Anthems) ning „Te Deum’i” teksti viisistusi Inglise  vägede sõjasaavutuste auks („Dettinger Te Deum”, „Utrechter Te Deum”). Tänapäeval kipume Bachi ja Händeli religioosse tekstiga helinditele ühtviisi lähenema, kuid arvestagem sellega, et nende sotsiaalne taust ja intentsioon on olnud algselt vägagi erinev. Bachi passioonid on loodud liturgia tarbeks, seega kujutades endast puhtaimat kirikumuusikat. Tõelisest religioossest vaimustusest kantud „Messias”, mida autor ise nimetas Sacred Oratorio, on  vaieldamatult komponisti tippsaavutus, ent puuduvad dokumendid selle kohta, mis sündmusega seoses antud teost pidi esitatama. Aga on selge, et antud oratooriumi ei saa liigitada kirikumuusika alla, sest see pole loodud teenistuse osaks.     

Kosmopoliit Händel oli enne „Messia” sündi teinud karjääri nii Saksamaa Veneetsiaks kutsutud Hamburgis kui ka brittide juures Londonis.  Kahtlemata oli ta tugev isiksus, kes jaksas lamenti lüüa agressiivse ja ilmselgelt ülemakstud lauljanna Cuzzoni ja Senesinoks hüütud kastraadiga, tõrjuda ooperipoliitilist sabotaaži ja rivaal Bononcini sepitsetud afääre jne. Händeli vokaalsuurvorme iseloomustab monumentaalsus, mingi eriline kõigile mõistetavus, jõud ja sugestiivsus. Oratooriumiõhtu kavalehelt võis lugeda (Toomas Siitan): „„Messias” on midagi hoopis enamat kui ühe helilooja kuulsaim  teos. See üldse enim esitatud oratoorium on saanud omamoodi müüdiks, ajastu kultuuri monumendiks. … see on Uue Testamendi omamoodi sisukontsentraat.”   

„Messia” edu ja pika ea fenomen põhineb paljuski muusika aluseks võetud geniaalsel  libretol, mille autoriks oli Charles Jennens. Viimane oli Oxfordis hariduse saanud teadlane, kelle uurimuse aineseks olid piibli ja Shakespeare’i teatri tekstide filoloogilised aspektid. XVIII sajandi keskpaiku olevat Messiase teemal toimunud sagedased teoloogilised dispuudid, eriti huvituti tema isiku ja Vana Testamendi ettekuulutuste seostest. Jennensile tuli appi tema kirjanduslik vaist ning kogemus, lisaks ka hea kujutlusvõime, mis tekstidega  võiks Londonis ammu tuntud Händeli muusikaline stiil kõige paremini sobida. Eks allunud ju temagi tolleaegsele ühiskonnaelu rutiinile, mil suvekuud veedeti maal, talv ja kevad Londonis kultuurielu nautides ning teadaolevalt külastas Jennens 1730ndail Händeli ooperite ja oratooriumide esitusi regulaarselt. 

„Messias” püsib tänapäeval kontserdielu kindla, kui mitte isegi kohustusliku osana. Eriline transformatsioon on aastasadade möödudes toimunud teose koosseisu suuruses. Tänapäeval ulatub lauljate-instrumentalistide hulk lausa tuhandetesse, samal ajal kui näiteks topeltkooridele loodud Händeli oratooriumis „Iisrael Egiptuses” olevat osalenud vaid 25 lauljat  ja niisama palju orkestrante. Juba kuue aasta pärast, niisiis komponisti eluajal, oli teose esitajate hulk tõusnud vastavalt 300-le ja 600-le. Käesoleva artikli pikk libretole ja teksti tõlgendamisele pühendatud avaosa kinnitab mõtteid ja assotsiatsioone, mis tekkisid tuntud teose seekordset eesti-inglise-hollandi versiooni kuulates. Koos eesti koori ja orkestriga esines kolm inglast solisti rollis, eesotsas hollandlasest dirigent. Amsterdamis resideerivatelt kolleegidelt  continuo-mängijatelt olen tihti kuulnud, et detsembrikuus on tulnud neil seda oratooriumi esitada oma 20 korda! Ega mujalgi Euroopas vist asi teisiti ole, nii et võib arvata, milline vilumuse aste, kuid ka rutiin võib muusikutel tekkida oratooriumi iga-aastase mitmekordse esitamisega … Riia ooperis lavastas üks ameeriklanna aastaid tagasi selle teose põhjal balleti (läti keeles „Mesija”), ja eks neid „uuendusi” on tehtud teisigi, et vähegi vabaneda selle esitusega seonduvatest  konservatiivsetest tavadest.     

Meil Eestis pole vist ses suhtes asi nii hull, Türi muusikalembene publik oskas hinnata sündmuse pidulikkust ning ka vaheldust kuulata teost teatrisaali miljöösse paigutatuna. Kas Türi kultuurikeskuse saal polegi siis kontserdisaal, tekib ehk küsimus? Seda küll, kuid muidu igati kaasaegse ja tasemel saali akustika  on kahjuks suure koosseisuga esituste jaoks enneolematult tuhm. See seab kõrgendatud nõudmised nii esinejatele kui ka publikule. Kontserdile järgnenud põgusast vestlusest saali helitehnikuga selgus, et majal puudub vajalik tehnika, mis annaks lavalt paiskuvale tugevale helivoole pikema kõlalennu. Ehk leitakse aja jooksul ometi vahendid see viga parandada. Esimestest orkestrinootidest peale oli selge, et kõlalised proportsioonid esitusaparaadi ja saali  vahel on paigast ära. Õnneks aitas hea esitus keskenduda teose sisu teatraalsele edasiandmisele ja nauditavale visuaalsele küljele.   

Oraatorlus, teatraalsus, afektid – kõik solistid joondusid nende kvaliteetide väljatoomise järele ning kandsid oma ooperlik-staariliku olemisega rolli välja. Eriti nauditav oli sopran  Sophie Danemani esinemine. Tema näoilme ja kogu olek suurel laval oli lihtsalt imepärane. Laulja ja iga üksiku kuulaja vahel tekkis otsemaid mingi kirjeldamatult õnnestav fluidum. Danemani suhtlemisvalmidus oli vahetu ja intensiivne, kantud ehtsast õnnest olla see väljavalitu, kes on kutsutud edastama nii suurt rõõmusõnumit. Lisaks näitlejameisterlikkusele võlus ka kasinas akustikas tema hääle eriline nõtkus, kantileen ja selge väljenduslaad. 

Lõpuks väsis laulja ennast kehtestamast ning püüdis järjest rohkem lülituda orkestri äsavatesse tempodesse. Kuid see maksis kurjasti kätte, kuna kuulu järgi olla järgmisel kontserdipäeval Tallinnas tema osa laulnud eesti sopran Pirjo Püvi. Metsosopran Clare Wilkinson, suhteliselt väikese hääleaparaadiga laulja, demonstreeris samuti head lavakogemust ja kõneteksti valdamist. Ka tenor Thomas Walker edastas jutustust ilmekalt, kõrged noodid kõlasid aariates  hästi, alumine register oli pisut pressitud. Kohati läks ta oma lavatöö dramaatilise hooga pisut ansamblist välja, doseeris n-ö üle. Eesti bass Uku Joller tutvustas publikule oma hääle täiskõlalist kantileeni, häid nüansse teksti edasiandmisel, demonstreerides oivalist lavavormi ja suurt professionaalsust.       

Kammerkoor esines oma tuntud headuses, põhitrumbiks eksimatu intonatsioon. Kuid seekordne esitus kulges mõneti hallimas emotsionaalses värvingus. Siinkohal pean silmas lauljate ebapiisavat seesmist vaimustust ja eksalteeritud tundeskaalat, mida baroki esitus paraku nõuab. Dirigendi kohatised ülienergilised sööstud orkestri ees andsid eriti oratooriumi edenedes  tunda mõningasest närvinõrkusest. Ilmselt, kompenseerimaks halba akustikat, olid paljud aariad minu jaoks lausa katastrofaalselt kiires tempos. Kohati ei jäänudki kuulajana muud üle kui tunda ebamugavust koos solistide ja orkestriga, kes ei saanud oma partiisid välja laulda-mängida. Miks nii juhtus, jääb mulle varjatuks, kuid püüan siiski põigata antud olukorra oletatavatele tagamaadele.   

Järgnev pisut detektiivilik mõttearendus ei puuduta otseselt käsitletavat esitust ja põhjuse, miks see nii pikk ja ehk liiga avameelne tuli, kannan aastavahetuse meditatiivse oleskelu arvele. Tunnistagem, et baroki interpretatsiooni ajalugu Eestis pole kuigi pikk – see pole kaugeltki veel oma täies ilus välja kujunenud ega kannata kahjuks võrdlust kas või põhjanaabrite  soomlaste tasemega. Taseme all ei mõtle ma mängutehnilisi nippe, vaid baroki kui „keele” valdamist ning selle tulemusel tekkivat suurt naudingut seda praktiseerides. Kõnealune, s.t baroki valdkond ei ava meile oma saladusi n-ö möödaminnes, vaid vajab üsna suurt süvenemist, millest on nüüdseks siinmailgi aru saadud. Barokis orienteeruv muusik oskab mis tahes olukorras leida enda jaoks mugavad toetuskohad, ta „räägib” oma keelt selgelt, valju häälega  – nagu oraator. Puuduliku ettevalmistusega barokkmuusika instrumentalist arvab meil veel senimaani, et see stiil ei kannata vibraatot, täiskõlalisust, kirglikku väljendust ning kõik peaks olema justkui poole peal, ettevaatlikult poetatud.         

Sageli puudub meil orientiir fraseerimises, lühimotiivid kantileense meloodia saates on elutud, justkui „ja-jah” või „mh-h”-mühatatud … Selle asemel võiks olla hoopis baroksemad hüüatused „Kas tõesti?”, „Kui vahva!” või kaeblev „Oh, kui kahju …”. Baroki Eesti esituste puhul oleme harjunud mõistvalt nentima – no  mis nüüd meie, oleme ju ääremaa, me ei saagi barokki sama hästi muusikaliselt tõlgendada, kui seda teevad näiteks inglased. See peab mõnel määral paika, kuid pole muusikamaailmas mingi vabandus. Ehk oleks meil kõigil kasu barokiaja kammermuusika läbimängimisest, ma mõtlen väikesi koosseise, kus igaüks saab takistamatult musitseerida ega pea lähtuma dirigendi soovidest, mida on põgusal prooviperioodil sageli raske mõista.       

Kuid nüüd tagasi Türil kuuldu juurde. Olin juba valmis oratooriumiõhtu puudujäägid, mis ei pruukinud teistele silma-kõrva hakatagi, kandma dirigendi arvele, kui mõni päev hiljem sattusin Mezzo kanalilt kuulama Bachi  h-moll missa ülekannet, kus üheks solistidest oli seesama tenor Walker, dirigendipuldis Reuss. Tegemist oli otseülekandega 2010. aasta Vézelay festivali kontserdilt, koorina osalemas Cappella Amsterdam. Selgub, et Reuss on seda kammerkoori juhatanud juba aastast 1990. Ja mis sa ütled, tempod olid suurepäraselt valitud ning kõik kokku väga õnnestunud, lausa vaimustav esitus! Jäi mulje, et kõik andsid oma potentsiaali, kõik fraasid ja retoorilised figuurid  oli viimse detailini liigendatud, emotsionaalne lähenemine muusikale oli täisvereline ja värvikas, kõik instrumentaalsoolod otsekui õitsesid. Kas kanda selline meisterlikkus sagedase esitamise, iga-aastase „Messia” esituste rutiini arvele? Arvatavasti ka seda, kuid õnneks on meil Eestis olemas dirigent Daniel Reuss, kes kehastab meile ka omamoodi Messiat baroki suurteoste eesotsas. Igatahes kõik, kes Reussiga kunagi koostööd teinud, on tema missiooni selgelt  ära tundnud ja ehk polegi kaugel aeg, mil kuulsa oratooriumi sõnum ka eestlase huulilt ja pillikeeltelt paiskab publiku hulka ülevoolavat rõõmu ja joovastust.