Otsides varjatud ilu

Paraku kipub ratsionaalselt konstrueeritud nüüdismuusika sageli eirama ka loodust ennast ehk muusikalisi tajunorme.

EVI ARUJÄRV

Modernistlik teos pidi olema eelkõige eneseküllane, iseend oma struktuuri kaudu seletav objekt.“ (Kerri Kotta, Sirp 24. V)

Me oleme nüüd õppinud mõistma, et teose tähendus ei ole eneseküllane.“ (Toomas Siitan, Postimees 18. IX)

Teada põhjusel nihkusid Eesti muusika päevad märtsist-aprillist septembrisse ja said väikestes saalides kammerliku vormi. Festivaliürituste hulka mahtusid konkursi „Noor helilooja“ finaalkontsert 12. IX Heino Elleri muusikakooli Tubina saalis ja vestlusõhtu „Kaos ja ilu“ 13. IX Tartu Uues teatris (Eike Eplik, Meelis Friedenthal, Mihkel Kunnus ja Märt-Matis Lill), aga ka vestlus sarjast „Helilooja, kes sa oled?“ Toivo Tuleviga 14. IX Eesti Raadio 1. stuudios ja Märt-Matis Lille pärgamine LHV Au-tasuga 15. IX Arvo Pärdi keskuses. Siin on jutt Tallinna kontsertidest. Tagasivaates võib öelda, et varjatud ilu otsides näitas eesti nüüdismuusika oma nägu üsna varjamatult ning et 1990. aastatel alguse saanud kõlamodernismi projekt toodab ennast juurde ja on tugevalt institutsionaliseerunud.

Juba kümme aastat on igal festivalil ka teema: „Naabrivalve“ (2011), „Bändi võim“ (2012), „Kõrvutused“ (2013), „Suurvorm“ (2014), „Küllus“ (2015), „Roheline heli“ (2016), „Läbi hämaruse“ (2017), „Püha“ (2018) ja „Läbi laulude metsa“ (2019). Tänavu sai „Ilust“ „Kaose ilu“. Pole paha, kui piisavalt avar poeetiline üldistus annab mõnele tellitud tööle või tervele kavale üldhäälestuse. Peale selle on tunnuslausel ka turunduslik funktsioon: reklaami põhitõde on, et keerukamaid nähtusi saab inimesele lähemale tuua tuttavate, emotsionaalselt laetud mõistete kaudu. Seekordne „Kaose ilu“ oli ka üsna tabav, sest suur osa nüüdismuusikast tegeleb muusika metapoeetiliste külgedega, sh kaose ja korrapära suhtega. Kolmas, üsna ebaoriginaalne tähelepanek on, et nüüdismuusikale annab elu interpreet ning legendaarse Nyyd Ensemble’i aegadest on meil ilmunud rohkesti isiksusi ja ansambleid, kes saavad sellega hiilgavalt hakkama.

Interpreet on tähtis

Täpsus ja tundlikkus, väga hea partneritunnetus ja artistlik vabadus – seda kombinatsiooni ei kohta just sageli. Duo Obsolute ehk Riivo Kallasmaa ja Jaanika Kuusik 15. IX Arvo Pärdi keskuse saalis.

Rene Jakobson

EMPi Tallinna kontserdid avas 15. IX Arvo Pärdi keskuses Duo Obsolute – Jaanika Kuusik (sopran) ja Riivo Kallasmaa (oboe, inglissarv) –, mille ühes joones kulgenud kava täiendasid elektroonilised vinjetid. Täpsus ja tundlikkus, väga hea partneritunnetus ja artistlik vabadus – seda kombinatsiooni ei kohta just sageli. Jaanika Kuusiku häälevarjundid ulatuvad delikaatsest hõbedasest vibraatost vaevu kuuldavate instrumentaalsete värvideni. Kogu see ilu avanes rahvaliku koraaliviisi „Issand keda taevas sääl“ sooloesituses. Kavas olnud teostes valitses vabalt hingav, kontrastsem või ühtsema materjaliga kahe- või mitmehäälsus. Ka ettekannetes sai võimenduse laululisus. Miniatuurne avateos, Helena Tulve „Ole tervitatud, Maarja!“ sopranile ja inglissarvele (algversioon sopranile ja oboele 2015), pakkus hääle ja instrumendi rahulikku „kooslaulmist“. Suure­pärases ettekandes, mikrotonaalstes värelustes pani duo kõlama Tulve tuntud teose „silences/larmes“ sopranile, oboele ja klaasidele (2006). Tõnis Kaumanni juba Händeli ja Mozarti aegadest pärit tekstile loodud teos „Mi lagnerò tacendo“ (versioon sopranile ja inglis­sarvele, aluseks tšelloversioon, algvariant 2007 metsosopranile ja oboele) oli põlatud armastaja kaebelaul, mida peegeldas muusikas eksalteeritud teatraalne kahehäälsus. Tõnu Kõrvitsa eesti rahvalaulu ja idamaise melismaatika aroomiga „Laulan üle merede“ kõlas seekord oboelt (altsaksofonile 2006). Kaunid ja muusikaliselt huvitavad olid Riho Esko Maimetsa vaimulike rahvaviiside seaded „Mu süda ärka üles“ ja „Ma tänan sind“ (sopranile ja oboele), kus oboepartiisse kirjutatud varjatud mitmehäälsus värvis muutliku harmooniaga vokaal­meloodiat. Pärt Uusbergi teoses „Unepeegli taga“ sopranile ja oboele (2012) täitis unistuslikku muusikat tähendusrikas Lauri Sommeri luuletekst nii laululises kui ka retsitatiivses vormis. Kavas oli ka kaks esiettekannet. Mingo Rajandi teos „The Mad Song“ ehk „Hulljulge laul“ sopranile, oboele ja elektroonikale on loodud William Butler Yeatsi luuletuse „The Song of Wandering Aengus“ ehk „Rändava Aenguse laul“ alusel ning selle mõtteline teema on täitumata igatsuse ilu ja valu. Muusikat iseloomustab avarus ja selgus ning materjaliühtsus – maagilised fraasikordused. Doris Hallmäe „You Will Hear Thunder“ sopranile, oboele, elektroonikale (2020, Anna Ahmatova luuletuse „Kui kuuled äikest“ ingliskeelsele tõlkele) jäi meelde melanhoolsete meloodiapõimingute ja sünkja elektroonilise kontrapunktiga.

Puhkpillikvintett Estica (Anna Kelder – flööt, Heli Ernits – oboe, Helena Tuuling – klarnet, Rene Sepalaan – fagott, Meelika Mikson – metsasarv) andis 16. IX Tallinna Püha Vaimu kirikus koos Jan Kausiga sõnalis-muusikalise etenduse „Taevased ja maised armastuslood“. Estica on võimekas ansambel, kuid tema roll kontserdil jäi kahetsusväärselt ebamääraseks. „Armastuslugude“ võrdväärsed osalised olid Märt-Matis Lille kirjutatud keskaegse muusika stiliseeringud ning Tallinna, neitsi Maarja ja püha Elisabethiga seotud keskaegsed lood Jan Kausi sõnastuses ja ettekandes. Lugude põhiallikas oli galiitsia-portugalikeelne neitsi Maarjale pühendatud laulude kogumik „Cantigas de Santa Maria“ ja nendes kõneles ajastu vaim: teadmine patu ja surma vältimatusest ning taevase lunastuse kõikvõimsusest. Muusika seadeid oli keskajast barokini: talupoeglikke ja graatsilisi tantsurütme, ilmalikke viise ja kiriklikku mitmehäälsust, aga ka siduvaid ja dramatiseerivaid vaheosi. Kontserdi idee oli huvitav ja kiriku barokne hämarus lõi sobivad kulissid. Küsimusi tekitas aga muusika ja teksti suhe: paljusõnalise loojutustuse ja muusika sünkroonsus koormas kõrva ja enamasti ei lubanud kumbagi välja kuulda. Muusikat valitses stilisatsioon, ilmselgelt oleks ka jutustatud lugudele lisanud värvi ja veenvust arhailisem keelekasutus ja teatraalsem ettekanne. Mõni sõna lõikas kõrva: kahtlane, kas XV sajandi avalikud naisterahvad just „kliente“ teenindasid … Igal juhul küsis muusikaline etendus lavastuse järele. Kindlasti oleksid kasuks tulnud muusika ja sõna läbimõeldum suhe, jutustava teksti kärped ja stilisatsioon keelekasutuses ning näitlejaoskused lugude jutustamisel.

Hundiulg, Kalevipoja kannel ja matemaatika

Stockholmi Saksofonikvartett (Jörgen Pettersson, Mathias Karlsen Björn­stad, Linn Persson ja Anna Magnusson) tõi 17. IX olude sunnil virtuaalses vormis toimunud kontserdil publiku ette kaks eesti muusika esiettekannet. Jüri Reinvere „A-O“ lähtepunkt on graatsiliselt liuglev, tremoleerivate lõpetustega meloodiafraas, mille piirde­intervallidest kujunevad salapärased ja melanhoolsed positsioone muutvad harmooniad. Teose teises pooles upub meloodiline materjal puhumiskahinatesse ja koputushelidesse. See on ühtse materjali ja selge arengujoonega teos, mida inimlikustas dramatiseeritud motiivikõne. Teine esiettekanne, Liisa Hirschi „Us … and Them …“ ehk „Meie ja nemad“ saksofonikvartetile ja lindile on inspireeritud hundikarja ulgumisest kui suhtlusvahendist ja ühtehäälestumisest. Teose esimeses osas esitavad hundikarjale omaseid mikrotonaalseid häälte põkkumisi saksofonid, teises osas kõlab kaasa ehe hundiulg, kolmanda veel tihedamasse helipilti lisanduvad ka haukumishelid. Lisaks eesti muusika esiette­kannetele kõlas videokontserdil Paulina Sundini (Rootsi) ja Monty Adkinsi (Ühendkuningriik) ühislooming: „Emergence“ (tekkimine, ilmumine, 2015) ning „Rondures“ (pr rondure – ümmargune objekt, 2017) saksofonikvartetile ja elektroonikale. Mõlemad teosed on loodud osana neli aastat kestnud projektist „Beyond Pythagoras“, mis põhineb USA elektroakustiku ja muusikateadlase William Setharesi tämbriomaduste ja heliridade seoste kohta tehtud uurimusel, kus ta mõtestab ümber konsonantsi ja dissonantsi mõisted. Mõlemas helitöös on tähtsal kohal elektroonika ja saksofonide eriefektid. Teoses „Emergence“ on kasutatud ka enam-vähem tabatava helikõrgusega materjali, improvisatoorsem ja karedat kultuuristamata heli­materjali sisaldavas teoses „Rondures“ on arendatud nelja multifooni, teises osas on jõutud plahvatuste tsooni.

Üllatavalt põnev ja fantaasiarikas oli elektroonilise muusika kontsert 18. IX Eesti Raadio 1. stuudios, kus valdavalt kõlas noorte heliloojate värske looming. Ka delikaatne, vaid mõnda värvi kasutav valgusrežii (Priidu Adlas) oli omal kohal. Otto Iivari oli teoses „Static“ (2020) töödelnud vana teleri kahinaid-krabinaid-vilinaid. Idee on iidne, kuid teose kõlapilt on huvitav ja puänteeritud. Johanna Kivimäe teose pealkiri „462“ (2020) viitab Veenuse keskmisele temperatuurile Celsiuse järgi ja autori kavatsuse kohaselt ka Maa mustale stsenaariumile. Kõlapilt on värvikas, metalsed varjundid, ruumiefektid ja pulseeriv kulminatsioon sisendasid ohutunnet. Rebeca Vilpuu teoses „Kokkupõrge“ (2019) kujuneb graatsiliselt libisevate fraaside kokkupõrkest mitmekesine, dramaatiline kõlapilt. Ekke Västrik on teoses „Peidetud müra“ (2020) poetiseerinud tehnoloogilise algupäraga olmemürasid. Mütoloogia ja tehnoloogia humoorika ühendusega paistis silma Juuso Sebastian Saloneni „Kalevala“ teemal, karjala rahvalaulude kogumikust võetud tekstile loodud „Kandle sünd“ (2018). Selle värvirikkas elektroonilises kõlavoos vilksatasid akustiliste instrumentide – lõõtspilli, vilepilli ja muidugi kandle – ning eheda rahvalaulu intonatsioonid. Ühtaegu mänglev ja dramaatiline, nautlev ja unenäoline on Tõnis Leemetsa „Odüs­seiast“ ja antiikmütoloogiast inspireeritud „AntiMūsa“ (2020). Kontserdi kavas oli ka elektroonilise nüüdismuusika tähele­panuvääriv teos – Austraalia helilooja Daniel Blinkhorni „Anthozoa“ (2011), mille küllusliku, huvitavalt ruumilise kõlamaailma on loonud korallriffide salvestised ja ettevalmistatud klaver.

Kõla ja tämbrimängu kasutaval elektroonilisel muusikal puuduvad vormi- ja intoneerimiskaanonid, selle olemustunnused on ennustamatus, üllatusvõime ja puhangulisus. Et mingi kõlajärgnevus mõjuks siiski sisuka tervikuna, on hädavajalik sihipärane struktureeritus ja dramaturgiline vaist. Selles mõttes oli kava väga hea.

Ilu ja kaose piiridel

Duo Anna-Liisa Eller (kannel) ja Taavi Kerikmäe (elektroonika) viisid oma kavas 19. IX Arvo Pärdi keskuses riskijulgelt kokku vanamuusika ilu ja eksperimentaalmuusika analüütilise jaheduse. Sajanditetagust kõlaideaali kandsid John Dowlandi „Lachrimæ“ (1596) ja Louis Couperini prelüüd d-moll (XVII sajand), nende vahele oli pikitud kolm nüüdisteost. Taavi Kerikmäelt kõlas modulaarsüntesaatoril Serge Giacinto Scelsi viimane oopus, madalale instrumendile kirjutatud ja mõnda lihtsat intervalli mängitav „Maknongan“ (1976) – tahumatu, karm antimuusika. Esitajatega koostöös oli uue kuue saanud Helena Tulve juba kõlamodernismi klassikaks saanud „Silmaja“ (originaal 2006 kolmele kandlele) – külm-erksa kõla­spektriga refleksiivne teos, mis seab kuulaja vastamisi aja kulgemise ja omaenese tajudega. Elektroonika lisas algselt hapramale muusikale volüümi ja reljeefsust. Kontrastina järgnenud Couperini prelüüdis lõi kandlepartiile ebamaise, tenorivokaali imiteeriva kontrapunkti teremin. Pärast apokalüptilistes värvides elektroonilist improvisatsiooni kõlas taas esiettekanne, Elo Masingu 2020. aastal valminud „study in entropy?“ ehk „etüüd entroopia teemal?“ – kandle ja elektroonika üha teelt hälbiv ja positsioone muutev, kõlakaosesse suubuv „häälestumismuusika“. Masingu loomingut iseloomustab omailma sukelduv ja dekonstrueeriv analüütilisus. Iseloomulikuna meenub üks tema ammune mõtteavaldus vormi teemal: „Minu teosed kipuvad võtma n-ö kaare kuju ja mõnikord olen sellele teadlikult vastu töötanud.“ (Sirp 17. I 2013) Sellise võitleva hoiaku hind võib olla ka muusika kõnetamisvõimetus. Igal juhul said festivali tunnusmõisted „kaos“ ja „ilu“ üsna selge tähenduse haudvaikuses, mis ümbritses pärast eksperimentaalset müramuusikat kontserdi lõpetuseks kõlanud John Dowlandi „Pisaraid“.

Festivali lõpetas 20. IX rahvusooperi Estonia kammersaalis ansambel Yxus, kes tõi Kaspar Männi juhatusel publiku ette neli sel aastal loodud uudisteost. Helena Tulve „Emergence I. Flowering out of the dark“ ehk „Emergentsus I. Pimedusest õide puhkedes“ viiulile, tšellole ja klaverile sündis inspireerituna USA XX sajandi poeedi Theodore Roethke luuletusest „The Rose“, kuhu on peidetud metafoor eluenergia ühtsusest. Tulve muusikas ühilduvad ratsionaalsus ja tundelisus, abstraktsioonid ja poeetilisus. Habrastes kõlavärvides, melanhooliast laetud uus teos mõjus lausa romantilisena. Arash Yazdani „may contain choking hazard“ (mis tahes) löökpillile ja luuperpedaalile (Heigo Rosin) kõnnib tervislike detsibellide piiri peal ja selle märkamatult teisenevad rütmimustrid on „ajalooga“, aga siiski põnevad eesti muusika sisekaemuslikul pealiinil – ning ka omaette nähtusena. Toivo Tulevi seitsmele mängijale (kaks viiulit, vioola, tšello, kontrabass, klaver, löökpillid) kirjutatud teose „White House, Blue Shutters – Blue House, White Shutters“ ehk „Valge maja, helesinised luugid, helesinine maja, valged luugid“ pealkirjas peituv metafoor kõneleb korrapära ja sümmeetria ilust. Arvul ja arvsuhetel põhinevad mudelid – kaks kuuehelilist rida, viis, seitse ja üheksa helikõrguste organiseerijana – kujundavad ka teose ülesehituse. Hapra, kuid dünaamilise kõlapildi kujundavad punkthelid ja lineaarsus, mikrotonaalsus ja tämbriefektid, klastritehnika ja retsitatsioonide vaheldumine. Timo Steiner on mõtestanud oma Kontserti ilule“ kui teost puuduvate või ülejäänud instrumentidega. Hõreda faktuuriga, vaikusest küllastatud muusikast aimus hüljatuse, üksilduse, eraldatuse poeetikat.

Kus on piirid ja mida tohib küsida?

Analüütilisus, mis tahes esteetiliste kaanonite dekonstruktsioon ja piiride ületamine on nüüdismuusika püsiv kirg. Mõned asjad ulatuvad ka üle aasta­tuhandete: nagu Pythagorase aegadel, nii otsib ka praegune uus muusika varjatud ilu abstraktsetest arvsuhetest. Neid leitakse helide seest, loodusest, kosmosest ja ümbritsevast füüsilisest maailmast. Ka tänapäeval ei ole arv üksnes vormi kujundav tegur, vaid kipub omandama müstilise ja süvastruktuuri funktsiooni ja tähendust. Ehk ongi nii ning helilainetes kehastuvad universumi ja vaimu vibratsioonid, aga paraku kipub ratsionaalselt konstrueeritud nüüdismuusika sageli eirama ka loodust ennast ehk muusikalisi tajunorme. Sageli vajab selline looming toeks paljusõnalist tõlgendust, nagu seda vajavad olmeesemetest kompositsioonid või kruusahunnik kontseptuaalses kunstis. Kui võtta kõik seletused ära luteri koraali või Mozarti sümfoonia juurest, siis ei juhtu eriti midagi. Kui võtta seletus ära mõne nüüdismuusikateose juurest, võib aga pind mõne kuulaja jalge alt kaduda.

Selline muusika sunnib ennast mõistatusena lahendama – alateadlikult tähendusi otsima ja senise tajukogemusega seoseid looma. Selle eest, et näiteks vabalt organiseeritud tehiskõladest ja olmemürast moodustuks kuulaja jaoks sisukas sündmustik, hoolitseb inimese eri meeletajusid siduv ja vastastikku „tõlkiv“ sünesteetiline retseptorite võrgustik. Selle võime juured on kirjaliku kultuuri eelses akustilises ürgmälus, mis tuvastab heliaistinguid personaalse või liigikogemuse alusel meeldivate või ebameeldivatena, ohutunnet või naudingut pakkuvana. Selline pealesunnitud interaktiivsus võib olla ka põnev, aga ei ole sugugi turvaline ega mugav positsioon, kui kuulaja otsib tuttavlikku ilu ja harmooniat. Kui muusika paneb kuulaja ebamugavasse olukorda, siis võib rääkida ka selle dehumaniseerimisest.

Igal juhul seisab nüüdismuusika uuenduslik ja dekonstrueeriv suund alaliselt küsimuse ees, kui kaugele saab minna, et midagi inimesele olemuslikku ei puruneks ja kontserdile satuks ka mõni pühendatute siseringist väljapoole jääv kuulaja. Parafraseerides artikli motosid: „Muusikateos ei saa olla eneseküllane.“ Seepärast ei tohiks ka muusika puhul karta hiljuti üht osa politiseerunud kunstiavalikkusest traumeerinud lihtsat küsimust „Kus on lehm?“. See on mitmes mõttes õige ja sisukas küsimus, mille vastus võiks olla arutelu muusika mõistetavuse ja retseptsiooni, esteetiliste koodide ja ühiskondliku tähenduse üle. Aga see on juba teise loo teema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht