Pealelend: Aarne Saluveer

T. M.

Tunnistan, et eelmisest koorifestivalist sain juhtumisi kuulda lõppkontserdi päeval. Olin siis hämmeldunud, et üritus nii vaikselt mööda läks, sest mäletan näiteks 1988. aasta festivali suurt meedia- ja publikuhuvi – võidukat Anne-Liis Treimanni Sirbi esikaanel ja õhinas täissaale. Tänavuse festivali kunstiline juht AARNE SALUVEER, mida tõotab huvilistele nüüd 16. – 19. aprillini Tallinnas toimuv rahvusvaheline  koorifestival? Aarne Saluveer: Aastast 1972 korraldatud koorifestival on läbi teinud tõuse ja mõõnu. Sinu meenutatud aastast korraldab festivali Eesti Kooriühing, ent ka festivali uus elu kukkus vahepeal täiesti ära. Julgen öelda, et aastast 2000 oleme seda küll süstemaatiliselt üles ehitanud: kasvanud on osavõtvate kooride arv ja paranenud rahvusvahelisus. Ja kuulatavuski on tõusnud. Olen nii osaleja kui žüriiliikmena paljudel  maailma tähtsamatel konkurssidel kogenud, et üldiselt on eelvoorud siiski erialainimeste huvi koht.

Samas grand prix’ voor, mis meil on üldjuhul laupäeviti – seal pole küll ühtegi vaba kohta olnud. Jah, oleks võib-olla vaja natuke väiksemat saali eelvoorudeks ja veel suuremat lõppkontserdile, paraku on meil ikka ainult üks sobiliku akustika ja suurusega saal, Estonia kontserdisaal. Eelkõige annab rahvusvaheline festival võimaluse  kas või episoodiliselt üle vaadata, millist ja millisel tasemel koorimuusikat XXI sajandi alguses lauldakse. Tallinna festival on mitmekülgne: kategooriaid on nii muusikažanrite ja -ajastute kui kooriliikide lõikes (aastast 2005 tõime sisse ka lastekooride kategooria ning tänavu lisaks kaasaegsele muusikale rahvamuusika). Olgem ausad – seda on kõik ka laulupidudel kogenud –, et noortekooride kvaliteet on tohutult paranenud. Viitan Sirbi veergudel  ka sellele, et kui siin-seal on ilmutatud lugejakirju teemal XXV laulupeo raske repertuaar, siis reaalselt on kooridesse tekkinud uus põlvkond noori, kes laulavad nii uut kui klassikaks kujunenud muusikat heal tasemel. Õnneks on pigem erand kui reegel olukord, kus esitus kuulajate kõrva nii raskelt riivab (enamasti on see juhendaja, mitte laulja probleem), et see laulupeole sobimatuks tunnistatakse.

Me ei joo üldjuhul vettki poriloigust – miks muusika peaks erand  olema? Mida Tallinna festival veel annab? Koorijuhtide kutsestandardis on nõue teatud aastate jooksul osaleda rahvusvahelisel konkursil. Ja kui me seda siin Eestis ei korraldaks, sunniksime koore ja dirigente kogemuse saamiseks välismaale sõitma. Mis tähendab, et võtame Eesti kultuurieelarve raha ja viime osavõtumaksude, hotellitasu jm näol teistesse maadesse. Nüüd toovad välismaa koorid nii oma kogemuse kui  ka raha meie hoovile. Kerge see aasta kindlasti pole. Üleüldine tõusuaeg mõjus – koorid Austraaliast, USAst, Itaaliast, Jaapanist (isegi India koor registreerus) – ja nii olid meil ka optimistlikud arenguplaanid. Tegime paljudele silmapaistvatele kooridele ettepaneku Tallinna tulla: näiteks Espoo muusikakooli koorile, kes on üks maailma silmapaistvamaid nüüdismuusika esitajaid, ja Läti noortekoorile Kamēr, kes on kahtlemata  maailma tipus. Viimaste kuude kasvav majanduskriis on toonud äraütlemisi, aga konkurss tuleb ja häid osavõtjaid jagub. Konkursi taset tõestab ka väga kõrgetasemeline ja hästi tasakaalustatud žürii. Bob Chilcott (Suurbritannia), Kåre Hanken (Norra), Chifuru Matsubara (Jaapan), Alexander Vacek (USA/Ukraina) – need on silmapaistvad inimesed ja suured Eesti sõbrad – pluss Mikk Üleoja. On suur rõõm sellised eksperdid ja Eesti koorid  omavahel kokku viia. Lõppkontsertidel on meil olnud vägagi erinevaid lähtekohti ja kavu. Tõnu Kaljuste juhitud festivali lõpus kõlas Berio „Coro”, üks nüüdismuusika suuri avangardistlikke kooriteoseid, mis tänu oma elitaarsusele küll ei pretendeeri suurele kuulajaskonnale, aga ma pean sündmuseks, et selle ettekande katse on Eestis tehtud. Ennekõike tuleb aga austada oma suurkujusid ja tutvustada külaliskooridele eesti  muusikat.

Nii ongi kohustuslik pala kammerkooridel Urmas Sisaski „Benedictio”, naiskooridel Arvo Pärdi „Peace Upon You, Jerusalem” ja meeskooridel Veljo Tormise „Incantatio maris aestuosi”. Festivali lõppkontsert – enne kui hakkab suur auhinnatseremoonia – on pühendatud Veljo Tormisele. Eesti tippkoorid Eesti Filharmoonia Kammerkoor, RAM, ETV tütarlastekoor ja Ellerhein esitavad valitud tippteoseid  XX sajandi ühe suurima helilooja loomingust. Näiteks esitab ETV tütarlastekoor ühe Tormise viimastest teostest, huvitava, ent meil mitte just liiga sageli esitatud teose „Sampo tagumine”. Selle tellis Hannoveri tütarlastekoor maailmanäituseks EXPO 2000. Tookord telliti teoseid seitsmelt suurelt heliloojalt, kelle seas loomulikult on Tormis ja Pärt. Minu arust on hästi sümboolne olukorras, kui räägime kultuuriraha kadumisest, vähemalt laulda müütilisest  soome-ugri imeveskist, mis jahvatab kulda, soola ja raha … ja mõelda Soome sepast, kes küsis selle imeviguri valmis tegemise eest palgaks noore neiu, kellega õnnelikult elada. Väärtus väärtuse vastu. Kontserdi lõpetame kantaadiga „Laulu algus”, mis on sümboolseks sissejuhatuseks suvisele laulupeole.